Читать книгу Helikopterirööv - Jonas Bonnier - Страница 7

„Siin see on,“ ütles Michel Maloof inglise keeles.

Ta tõstis musta portfelli toolilt enda ette lauale.

Direktor Anders Mild ja esimees Rick Almanza vaatasid umbusklikult kotti.

„Sinu portfell?“ küsis Mild.„Aga... sellisel juhul sain ma millestki valesti aru. Ma arvasin, et me räägime meie Rootsi jaotustegevuse tõhustamisest.“

„Täpselt, täpselt,“ naeratas Maloof, välgutades meestele oma musta habeme seest valgeid hambaid. „Seda ei saaks paremini öelda. Tõhustamine. Rootsis.“

„Mida sa silmas pead?“ imestas Mild.

„Ma pean silmas seda, et võib-olla ... nüüd, kui me räägime inglise keeles ... pakub see huvi mujalgi kui vaid Rootsis.“

Parim viis kelmuse tuvastamiseks oli sellele väljakutse esitamine.

Maloof polnud ikka veel kindel, kas inglane on see, kes ta väidab end olevat. Mõte, et esimees sõitis kohale ainult selleks, et temaga kohtuda, tundus absurdne.

Kuid vanem mees vaikis ja Maloofile tundus, et mees pigem jälgib, kui kahtlustab teda.

„Lubage mul ... rääkida sellest kohvrist,“ jätkas Maloof, kes oli Anders Mildi sekretärile öelnud, et sõitis sellele kohtumisele Malmöst. „See oli mul eile lennukis kaasas, põrandal, istme all. Ja kui ma täna siia sõitsin, oli see mul autos kõrvalistmel. Niisiis ... jah ... arvake ära, kui paljud inimesed seda tähele panid?“

See oli retooriline küsimus. Must diplomaadikohver nende ees laual oli sama anonüümne kui koosolekuruum, milles nad istusid. See ei näinud välja ei kallis ega odav ja sellel näis puuduvat igasugune eripärane disain. Eemalt vaadates paistis see olevat nahast, kuid lähemalt vaadates võis arvata, et see on hoopis mingisugusest kõvast plastikust valmistatud.

„Kas sa tahad öelda ...“ alustas inglane, kes aimas, kuhu Maloof sihib.

„Täpselt, täpselt,“ ütles Maloof ja tema naeratus muutus üha laiemaks.„See kohver ei ole mitte ainult võrdväärne ... See on turvalisem kui ükskõik missugune tänapäeval saada olev turvakott. See mahutab palju rohkem.“

Ta püüdis mitte lasta oma uhkusel upsakuseks kasvada. Kuid tõde oli see, et kohver laual võlus Maloofi ennastki.

Alles nüüd hakkas Anders Mild taipama, milles kohtumine seisneb ja mida Maloof seal tegi. Direktor niheles ebamugavalt toolil ja lasi kuuldavale lühikese ohke. Neid, kes G4S-ile uusi turvakotte pakkusid, oli palju. Norrlandis Skellefteås oli üks Rootsi ettevõte nimega SQS nende arendusega kaugele jõudnud ja leidnud endale mandril mitmeid kliente. Maloof oli kindel, et SQS, nagu paljud teised, oli püüdnud kohtumisele pääseda, kuid ilma Zoran Petrovicita, kes käis direktori sekretäriga kohtamas, jäid uksed suletuks.

Mild ei saanud enam midagi parata, Maloofi kott oli juba laual.

„Kas see on tõesti võimalik?“ küsis Mild kahtlevalt. „Et see on seest nii suur?“

Ilma pikema jututa ja nakkava entusiasmiga alustas Maloof diplomaadikohvri sisu üksikasjalikku esitlust.

G4S oli aastaid kasutanud siniseid turvakotte, mida toodeti Lõuna-Saksamaal. Üks Zoran Petrovici Serbia kontaktisikutest oli käinud selles ülisalajases tehases ja seal nende idee sündiski. Saksa kotid olid suured ja kogukad, valvurid olid sunnitud neid väikestes kärudes transportima ja võimatu oli raha viia või tuua ilma tähelepanu äratamata. Vajadusest tulenevalt olid nad sunnitud arendama suurtest sinistest kottidest kaasaskantavad luurekeskused. Need sisaldasid lisaks 100 kilomeetri raadiuses töötavatele GPS jälitusseadmetele ka sisseehitatud turvakaameraid ja peidetud mikrofone. Mis tähendas, et need registreerisid ja salvestasid kõike, mida võimalik röövija ütles või tegi. Paljud Maloofi sõbrad olid seda teada saanud kohtuprotsessidel, kus süüdistajad esitlesid kohtule asitõendeid, mida oli võimatu ümber lükata.

Petrovici sõnul oli koti tähtsaim omadus kaitstud lukustussüsteem. Esiteks ei saanud kotti avada tavalise üldvõtmega, kuid ka kruvikeerajatest, raudkangidest ja toorest jõust polnud abi. Paar kogenematut last ja juhuslik narkomaan ei saaks sellest lukust iialgi jagu. Isegi professionaalsed vargad, kes viisid sinise koti töökotta ja ründasid seda tõeliste vahenditega, kukkusid selle avamisel läbi. Kott oli mineeritud ja valmis vale avamise korral plahvatama, mis põhjustas värviampullide lõhkemise. Raha, ja mõnikord ka röövija riided, oleksid rikutud.

Must kohver, mida Maloof G4Si Euroopa osakonnale sel veebruarikuisel teisipäeva pärastlõunal Stockholmis esitles, uhkeldas kõigi samade omadustega, mis olid sinisel kotil. Kuna ettevõte Skellefteås ei olnud ikka veel oma tooteid patenteerinud, oli Maloofi kohver laenanud mõningaid funktsioone ka neilt.

Kuid sellele lisaks oli kohvril kaks otsustavat eelist. Esiteks oli Maloofi kohver mahukam kui sinised kotid. Turvavarustus ja tehnoloogilised funktsioonid olid kokku surutud ja paigutatud kohvri kaane sisse ja põhja alla, mis jättis rohkem ruumi transporditavatele väärisesemetele. Selle tulemusel oli kott kerge ja diskreetne, võrreldes siniste peletistega, mida praegu kasutati.

„Uskumatu,“ ütles Mild, kui ta oli end lõpuks veenda lasknud.

„Täpselt, täpselt,“ nõustus Maloof. „Me ... see tähendab ... neid toodetakse Sloveenias. Sellest on tingitud ... nende hind.“

Ta vaatas kahele mehele otse silma. Nad polnud ikka veel hinnast rääkinud, mehed polnud küsinud ja Maloof ei tahtnud teemat tõstatada enne, kui ta võis olla kindel, et sai nende veenmisega hakkama. Otsustades selle järgi, kui innukalt olid nad esitluse ajal noogutanud, võis ta olla ettevaatlikult optimistlik. Inglase mõtteid oli raskem lugeda, kuid esitluse lõpus lubas ta endale isegi kiire naeratuse.

Nüüd köhatas vanem mees hääle puhtaks ja pöördus otse Anders Mildi poole.

„See oli üllatus,“ ütles ta.„Tõepoolest.“

Almanza inglise keel oli selline, millega Maloof 70ndate lõpus üles kasvas, kui teleseriaalide sündmuspaikadeks olid Inglise lossid ja mõisad, kus mehed kandsid rohelisi tviidrõivaid, käisid nädalalõppudel rebasejahil ning värbasid hordide viisi teenijaid.

Inglane pöördus Maloofi poole.„Olen Rootsis konverentsil, lahkun alles homme õhtul,“ selgitas ta.„Anders küsis, kas ma tahaksin temaga sel kohtumisel ühineda, ja ma olin nõus, sest mul polnud mingeid muid pakilisi asjatoimetusi. Mul on hea meel, et ma seda tegin.“

Maloof püüdis tagasi hoida rahulolevat naeratust, kuid see õnnestus tal vaid pooleldi. Ta silitas oma habet ja vaatas uhkelt musta turvakohvrit, justkui oleks see head tööd teinud.

„Loomulikult on terve rida küsimusi, mille juurde me peame tagasi pöörduma,“ jätkas Almanza. „Nende seas ka Sloveenia tehaste turvalisuse küsimus.“

„Loomulikult,“ vastas Maloof.

„Ja eksklusiivsuse küsimus.“

Maloof noogutas.

„Eksklusiivsus. Kui G4S teeb tellimuse ... siis loomulikult ei saa seda toodet osta ükski teie konkurent.“

Ta naeratas laialt. Inglane noogutas rahulolevalt. Maloof taipas, et hind on selles kontekstis selgelt vaid pisiasi. Nad ei olnud hinda ikka veel küsinud. Ta läks kohtumisele kavatsusega küsida kakskümmend tuhat krooni koti eest, kuid nüüd taipas ta, et võib vabalt küsida kolmkümmend. Sel poleks absoluutselt mingit vahet. Ta julges vaevalt mõelda, kui suurt raha tähendaks see Rootsi turul, kuid mõelda vaid, mis saaks siis, kui nad räägiksid Euroopast?

Zoran Petrovici sõnul maksab ühe kohvri tootmine viis tuhat krooni. Rootsi turul läheks kasutusse umbkaudu kümme tuhat turvakohvrit. Summa oli uskumatu.

„Ja mõned arutelud peaksid toimuma Londonis,“ ütles Almanza kuivalt, „kuid ma olen üsna kindel, et minu entusiasm nakatab ka mu kolleege.“

Ta kergitas enesekindlalt kulmu, näitamaks, et see oli vaid formaalsus, ja Anders Mild noogutas nõustuvalt.

„Ja sa võiksid Londonisse lennata ja seda esitlust korrata?“

Maloof naeratas ja istus.

„Loomulikult, loomulikult. Andke mulle paar tundi ... Ma tulen kohale.“

Almanza näis rahulolevana.

Kui Michel Maloof ja tema perekond kolmkümmend aastat tagasi Arlandas maandusid, oli ta oma Liibanoni passi puruks rebinud ja WC-potist alla lasknud, enne kui ta passikontrolli jõudis. Nii oli tol ajal kombeks ja seda soovitasid sugulased, kes juba Rootsis elasid. Ilma passita polnud põgenikel kodakondsust ja see vähendas tagasisaatmise riski. Kuhu oleks nad tagasi saadetud? Kuid seda varast hommikut lennujaama tualettruumis pidi Maloof järgnevatel aastatel kahetsema. Temal ja ta perel lubati Rootsi jääda, kuid Rootsi passi saamine ilma passita, mille vastu see vahetada, osutus peaaegu võimatuks. Ja selleks ajaks, kui Maloof oli piisavalt kaua oodanud, et see võimalikuks saaks, oli ta juba esimest korda arreteeritud.

See tähendas, et ta pidi tagasi järjekorra lõppu minema. Ja see kordus taas ja taas. Nüüd oli Michel Maloof 32aastane ja tal polnud ikka veel passi, ei Rootsi ega Liibanoni oma. Seetõttu ei saanud ta sõita Suurbritanniasse, mis asus väljaspool Schengeni piiri. Ta pidi kellegi teise saatma. Petrovic võis minna. See polnud probleem.

Rick Almanza tõusis, Mild samuti.

„Ma tänan väga, Michel,“ lausus inglane. „Sinuga saab olema rõõm äri ajada.“

Ka Michel tõusis. Ta oli hämmeldunud ja segaduses. Ta surus meestel üle laua kätt.

Ta oli just teeninud rohkem raha, kui ta kunagi unistada oli julgenud. Miljoneid. Kümneid miljoneid.

„Ma tänan teid. Mis hinda puutub ... ja koguseid ... ja tähtaegu ...?“

Almanza naeris.

„Meil on küllalt aega, et seda arutada,“ lausus mees.„Meie praeguste turvakottide leping ei lõpe enne 2024. aastat. See annab meile läbirääkimisteks 15 aastat aega.“

Maloofi naeratus kustus. Kas ta kuulis õigesti? Kas ta sai millestki valesti aru?

„Nagu sa kindlasti mõistad,“ ütles Anders Mild rootsi keeles, „ei saa me suurt midagi teha senikaua, kui oleme praeguse lepinguga seotud. Aga me teeme G4S-iga pikaajalisi plaane ja loodame, et saad sama teha.“

2024?

Kas nad tõmbasid ta haneks?