Читать книгу Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju - Jonas Jonasson - Страница 10

Kongo on Aafrika suuruselt teine maa, kus on alati olnud rikkalikult eeskätt kahte asja: loodusvarasid ja viletsust.

Kõige viletsam oli olukord siis, kui Belgia kuningas Leopold II pidas riiki oma isiklikuks kummipuuistanduseks. Ta laskis orjata kõigil, keda ta vähegi kätte sai, tappes kokku ligi kümme miljonit inimest. Terve Rootsi jagu rahvast. Või kui soovite, siis terve Belgia jagu.

Kui Kongo palju raskeid aastaid hiljem iseseisvaks sai, sattus presidenditoolile keegi Joseph Mobutu. Kuulsust kogus ta peamiselt sellega, et müüs oma maa rikkusi sellele, kes kõige rohkem altkäemaksu andis, jättis raha endale ja võttis endale nimeks Kõikvõimas Võitleja, kes tänu oma vastupidavusele ja üüratule võidutahtele kõnnib võidult võidule ning jätab tuleleegid oma jalajälgedesse.

See vend – mõtles USA – on Kongo ja Aafrika tulevik.

Seega istus Kõikvõimas Võitleja tänu CIA lahkele toetusele aastakümneid võimu juures. Kummit asendas uraan kui kõige huvitavam loodusvara. USA sai Hiroshima ja Nagasaki aatomipommide jaoks uraani just nimelt Kongost, tänuks abi eest toetati aga Kongo tuumauurimiskeskuse rajamist Kõikvõimsa ja tulejälgede jätja juhtimisel. Pole kindel, kas see ikka oli USA läbi aegade kõige andekam poliitiline otsus.

Riigis, kus eranditult igas valdkonnas valitses korruptsioon, kadus suurtes kogustes rikastatud uraani. Osa sellest ilmus siin ja seal välja ning toimetati turvalisse kohta, teadmata kogus oli aga kadunud ja jäi kadunuks.

Aeg möödus. Läänemaailma tähtsaimad julgeolekuteenistused ei jaksanud enam otsida midagi, mida nagunii polnud võimalik leida. Jäi üle vaid takistada uute koguste jõudmist mustale turule. Nii mõnigi operatiivüksus lohutas end sellega, et kadunud uraan muutub ju iga aastaga üha lahjemaks.

Saksa liidukantsleri Angela Merkeli teadmised olid aga põhjalikumad, mistõttu ta ei suhtunud sellesse sama lootusrikkalt. Proua Merkel oli võrreldes enamiku maailma juhtidega juba vana kala ja arvestas järgmisel sügisel tagasivalimisega. Tema keemikutaust ütles talle, et teda küll enam pukis pole, kui saabub päev, mil kadunud isotoop tema riigile enam ohtlikuks osutuda ei saa. Kuuekümne kolme aastasena ja pärast kahtekümmet kaheksat aastat poliitikas oli tal veel paljugi pakkuda. Ent tema enda poolitusaeg oli siiski tunduvalt lühem kui rikastatud uraani neli koma viis miljardit aastat.