Читать книгу Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju - Jonas Jonasson - Страница 4

Minu nimi on Jonas Jonasson ja mulle tundub, et mul tuleks üht-teist selgitada.

Aknast välja roninud ja seejärel kadunud saja-aastase raamatule ei pidanud kunagi mingit järge tulema. Paljud küll soovisid seda, eriti muidugi peategelane Allan Karlsson ise, kes mu mõtetes ringi hulkus ja ennast talle sobival suvalisel hetkel meelde tuletas.

„Härra Jonasson,” võis ta eikuskilt lagedale ilmuda, kui ma omi mõtteid mõlgutasin. „Kas olete juba meelt muutnud? Ehk teeksime veel ühe tiiru, enne kui ma päriselt vanaks jään?”

Ei, seda plaani mul polnud. Olin ajaloo võib-olla kõige hirmsama sajandi kohta öelnud juba kõik, mida öelda tahtsin. Minu mõte oli, et meenutades püsivad 20. sajandi puudused meil paremini meeles, seetõttu kaldume samu vigu ehk vähem kordama. Edastasin oma sõnumi soojalt ja huumorivõtmes. Peagi levis raamat üle kogu maailma.

Maailm ei muutunud tänu sellele teps mitte paremaks paigaks.

Aeg möödus. Allan ei andnud endast minu mõtetes enam märku, samal ajal komberdas inimkond muudkui aga edasi, või siis mõnes muus suunas. Üks sündmus teise järel tekitas minus tunde, et maailm on ebatäiuslikum kui kunagi varem. Ja mina jälgin seda vaid tegevusetult kõrvalt.

Umbes sel ajal sündis vajadus taas midagi öelda, omal kombel. Või siis Allani kombel. Ükspäev kuulsin ennast Allanilt küsimas, kas ta on ikka veel minu juures.

„Olen siin,” vastas ta.„Härra Jonasson, mis võiks teil küll pärast nii pikka aega südamel olla?”

„Mul on sind vaja,” ütlesin ma.

„Misjaoks?”

„Et rääkida, kuidas asjalood on, ja kaudselt öelda, kuidas need tegelikult peaksid olema.”

„Üldisemas mõttes?”

„Umbes nii, jah.”

„Härra Jonasson, te saate ju ometi aru, et sellest pole abi?”

„Jah, saan küll.”

„Tore. Mina olen nõus,” ütles saja-aastane.

*

Jah, üks asi veel. See romaan jutustab praegustest ja lähimineviku sündmustest. Kasutan tegelastena tervet rida poliitikuid ja nende lähikondlasi. Enamik esinevad raamatus oma päris nimega. Osasid olen ma aga säästnud.

Kuna juhtidel on kalduvus rahvale üldiselt pigem ülevalt alla kui alt üles vaadata, on nende mõningane nöökimine minu arvates õigustatud. Sellest hoolimata on kõik inimesed ja väärivad seega lugupidavat kohtlemist. Neile tahaksin ma öelda: vabandust. Ja: leppige olukorraga. Oleks võinud veelgi hullemini minna. Ja lisaks: mis siis, kui tegelikult ongi hullemini läinud?

Jonas Jonasson