Читать книгу Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju - Jonas Jonasson - Страница 9

Põhja-Korea kaubalaeva Kuulsus ja Jõud ametlikuks ülesandeks oli kolmekümne tuhande tonni teravilja transportimine Havannast Pyongyangi. Vähem ametlikuks lisaülesandeks oli Madagaskarist kagu pool sõitu aeglustada ja öö varjus neli kilo rikastatud uraani pardale võtta. Uraan oli kullerite abil toodud Kongost Burundisse, sealt Tansaania kaudu Mosambiiki ja edasi Aafrika kontinendist itta jäävale saarele, millest Kuulsusel ja Jõul oli nagunii põhjust mööda sõita.

Põhjakorealased mõistsid, et neil hoitakse silma peal. Kõigest mõni aasta varem oli üks sõsarlaevadest sattunud mässuliste kontrolli all olevasse Liibüa sadamasse, enne kui kaptenil õnnestus altkäemaksuga nende pääsemine tagada, tookord oli laeval naftalaadung. Kuubast koju sõites Somaalias, Iraanis või mõnel teisel samasuguse kuulsusega maal peatumine ei viiks millegi muuni peale selle, et avamerel tuleksid pardale ÜRO relvajõud. Seda oli varemgi juhtunud, viimati Panama lähistel. Tookord sattus teravilja all olema niihästi lennukimootoreid kui ka keerulist elektroonikat, kõik puha vastuolus uhkele rahvademokraatiale ÜRO poolt kehtestatud embargoga. Korealased teatasid maailmale ärritunult, et ega korealased polnud mootoreid ja elektroonikat vilja alla peitnud, vaid maailm.

Seekord pöörduti Kuubalt koju teises suunas, maailm on ju ümmargune. Ametliku versiooni järgi keeldus rahvademokraatlik vabariik teistkordsest ahistamisest, nagu Panama rannikul kord juba oli sündinud. Ütlemata jäeti aga, et neil oli tee peal ka muid asju ajada.

Seni oli kõik õigesti läinud. Kapten Pak Chong-uni laev oli täis kõrgekvaliteedilist teravilja, millest Suur Juht põrmugi ei hoolinud, tema sõi oma kõhu nagunii täis. Ent lisaks sellele oli pardal Korea turvalises portfellis nüüd ka neli kilo rikastatud ja pliisse pakitud uraani. Uraan oli Ameerika koerte ja nende kolmekümne kaheksandast laiuskraadist lõuna poole jäävate liitlaste vastu võitluse jätkamise üheks eelduseks. Kogus – neli kilo – polnud muidugi selline, millele saaks rahva tulevikku rajada, ent see ei olnudki eesmärgiks. Praegune reis oli lihtsalt hankimiskanali kui sellise testimine. Kui kõik sujub tõrgeteta, suurendatakse koguseid mitmekordselt, venelased olid seda lubanud.

Kapten Pak lausa tundis, kuidas laeva teekonda tagasi Pyongyangi jälgivad imperialistlikud satelliidid, kes, nagu alati, on valmis leidma põhjust nende ründamiseks, alandamiseks ja mustamiseks.

Pak hoidis portfelli kapteni kajutis seifis, nii et kui kaabakad peaksid pardale tulema, leiavad nad selle nagunii üles. Ent siiamaani ei viidanud sellele miski. Veel pole tehtud ühtegi viga. Peagi ei takista enam miski kapteni võidukat kojujõudmist.

Pak Chong-uni mõtted katkestas ilma koputamata sisse astuv esimene tüürimees.

„Kapten!” ütles ta. „Nägime neli miili põhja pool hädaraketti. Mis me teeme? Ignoreerime?”

Neetud! Just siis, kui kõik nii hästi läks. Kapten Pak mõtles pingsalt. Kas see võib olla lõks? Keegi, kes kavatseb uraanile käpa peale panna? Parem on muidugi teha nägu, et me ei märganud midagi, nagu tüürimees äsja vihjas.

Aga kindla peale nägid seda neetud ameeriklased. Kosmosest. Ja teevad nüüd kindlasti pilte. Põhja-Korea laev ei vaevu merehädalistele appi minema – see on mereseaduse rikkumine, kohutav mainekahju Suurele Juhile (ja kapten Pak lastakse muidugi maha).

Ei, vähem halb on vist siiski järele vaadata, kust see rakett välja lasti.

„Mis jutt see on, tüürimees!” ütles kapten Pak Chong-un.„Korea Rahvademokraatliku Vabariigi esindajad ei jäta hädalisi abita. Võtke uus kurss ja valmistage ette päästeaktsioon. Tegudele!”

Esimene tüürimees andis hirmunult au ja sibas minema. Ta kirus ennast, et polnud oma sõnu paremini valinud. Kui kapten sellest ette kannab, on tema karjääril lõpp. Parimal juhul.

*

Merel korvis loksuvatel sõpradel ulatus vesi nüüd pahkluudeni. Allan istus, must tahvel süles, ja imestas, et see siin, eikuskil, ikka veel töötab.

„Kuula!” ütles ta.

Siis rääkis ta oma sõbrale, et tegelikult ei tee oma marki täis üksnes presidendid, nagu näiteks Robert Mugabe Zimbabwes, kes defineeris homoseksuaalsust„eba-aafrikalikuna” ja otsustas, et homoseksuaale tuleb õpetada ja sel eesmärgil kümneks aastaks vangi saata. Juhtus aga nii, et Mugabe naine peksis pikendusjuhtmega tüdrukut, kes oli tema pojaga ühes hotellitoas suhelnud. Nähtavasti oli perekonnas ka heteroseksuaalsusega probleeme.

Julius oli sõbra viimase uudise osas seisukoha võtmiseks liiga masendunud ja tahtis paluda tal vaikida, et saaks rahus surra, kui tema mõtted katkestas udupasuna hüüd. Kaugelt hakkas paistma laev. Suunaga otse korvi poole.

„Sa kuradi kurat,” ütles Julius.„Sa elad ka selle seikluse üle, Allan.”

„Tundub, et sina samuti,” vastas Allan.

*

Ainsad esemed, mis koos meestega laeva toodi, olid Allani must tahvel ja viimane pudel šampanjat. Allanil oli tahvelarvuti ühes ja pudel teises käes, kui nad koos Juliusega tekil kapten Paki juurde astusid.

„Tere päevast, kapten,” ütles Allan järgemööda inglise, vene, mandariini ja hispaania keeles.

„Tere päevast,” vastas pahviks löödud kapten inglise keeles.

Ta valdas nii vene kui ka mandariini keelt ja omas tänu sagedastele Kuubareisidele ka mõningaid teadmisi hispaania keelest, aga ta oli meeskonnas ainuke, kes inglise keelt oskas, ja tajus vaistlikult, et mida vähem kõrvu nende vestlust pealt kuulab ja sellest aru saab, seda parem. Vähemalt seni, kuni ebaselge olukord on ära klaaritud.

Kapten Pak teatas merehädalistele härradele, et nende elu päästeti Korea Rahvademokraatliku Vabariigi nimel ja Suure Juhi auks.

„Tervitage suurt juhti ja tänage teda, kui kokku juhtute,” ütles Allan.„Kus te võiksite meid tee peal maha panna? Soovitatavalt Indoneesias, kui see teile liiga suurt tüli ei tee, meil pole paraku ühtegi isikuttõendavat dokumenti kaasas ja sellisel puhul võib teise riiki siirdumine tülikaks osutuda, kas pole?”

Jah, kapten Pak teadis, kui tülikas võib teise riiki siirdumine olla. Seal, kust tema pärit oli, see niisama lihtsalt ei käi. Ent sellegipoolest ei hakanud ta avamerelt korvist üles korjatud võõraste härradega lobisema. Ja kasutatavast keelest sõltumata ammugi veel meeskonna kuuldes.

„Kaptenina on mul seaduse järgi kohustus reisi vältel hoolikalt hoida laeva lasti ning ka muus osas lastiomaniku huve silmas pidada. Sama seaduse järgi olen ma kohustatud laeva asjakohase kiirusega sihtpunkti juhtima.”

„Mis see tähendab?” küsis Julius rahutult.

„See tähendab seda, mida ma just praegu ütlesin,” ütles kapten Pak.

„See tähendab, et ta ei kavatse meid enne Pyongyangi maale lasta,” ütles Allan.

Juliusel polnud mingit soovi Põhja-Koreasse sõita.

„Aga palun, härra kapten,” ütles ta. „Meil on siin juhtumisi üks pudel šampanjat, mõtlesime, et kui meid üles korjatakse, nagu tegelikult juhtuski, võiks see ära kuluda. See pole küll nii jahutatud, nagu peaks, aga kui kaptenil midagi selle vastu ei ole, siis jagame seda meelsasti teiega. Õpime üksteist paremini tundma ja arutame, millised lahendused võiksid veel kõne alla tulla.”

See oli Juliusel hästi öeldud, mõtles Allan ja tõstis pudeli tunnustavalt kõrgele.

Kapten võttis selle Allani käest ära ja teatas, et see on konfiskeeritud, kuna pardal valitseb alkoholikeeld.

„Alkoholikeeld?” küsis Julius.

Alkoholikeeld? mõtles Allan ja vähe puudus, et ta oleks palunud luba korvi tagasi minna.

„Härrased, kahe tunni pärast kuulatakse teid üle. Esialgu ei kahtlustata teid üheski kuriteos, ent see võib veel muutuda. Kavatsen teid isiklikult üle kuulata. Esimene küsimus on, kes te olete ja miks te otsustasite avamerel punutud korvis ringi ulpida. Koos pudeli šampanjaga. Aga sellest kõigest räägime hiljem.”

Seejärel pöördus kapten Pak esimese tüürimehe poole, kes sai kuulda, et ta peab oma asjad kokku korjama ja alla meeskonna juurde kolima, sest ohvitserikajut võetakse tema käsutusest ära. Selle asemel majutatakse sinna need kaks võõrast meest. Lisaks tuleb esimesel tüürimehel hoolt kanda, et kajuti ukse taga oleks pidevalt valves üks madrustest – kui tüürimees ei otsusta ise valvesse asuda–, et härrastele mingit kahju ei sünniks või et nad ise midagi kahjulikku välja ei mõtleks.

Esimene tüürimees andis au. Ta polnud asjade arengu üle sugugi õnnelik. Minna meeskonna hulka kahe vana kahvanäo pärast ... ei, kapten oleks pidanud nad merre jätma. See saab lõppeda ainult sama halvasti, nagu see algas.

Kapten Pak Chong-un aimas, et ees ootavad probleemid. Ta kontrollis veel kord kapteni kajuti lukustatud seifi sisu. Võti rippus tal kaelas keti otsas.

Seif sisaldas kõiki ette nähtud logiraamatuid, ühte mereseaduse eksemplari ja portfelli pliisse pakitud nelja kilo rikastatud uraaniga.

Ülesande täitmine, mille ta Suurelt Juhilt isiklikult oli saanud, oli praegu veel kõigest kolme ööpäeva kaugusel. Ülesande taeval ei paistnud ühtegi pilve. Kui seda sõna-sõnalt võtta. See tähendas nagu alati, et ameeriklaste satelliidid hoidsid tal silma peal. See oli ju tegelikult pilv, ehkki piltlikult öeldes. Teiseks samasuguseks olid kaks võõrast meest tema seina taga esimese tüürimehe kajutis.

„Võeh,” võttis kapten Pak kogu loo kokku ja kõndis naaberkajutisse.

Ta vahtis valvurile nii kaua vihaselt otsa, kuni too taipas kaptenile ukse avada. Kapten heitis valvurile taas kurja pilgu, lõpuks sulges too ukse.

„Mu härrad, aeg on ülekuulamisega alustada,” ütles kapten Pak Chong-un.

„Tore,” ütles Allan.