Читать книгу Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju - Jonas Jonasson - Страница 6

Kui Allan oli leppinud oma äsja tekkinud suhtelise huviga ühiskonna vastu laiemas plaanis, võis tema must tahvel vahepeal kaotatud maa tagasi võita. See tervitas teda uudisega norralasest, kes oli oma isiklikus järves karoteeniga täidetud kuulikestega särgi ja latikaid toitnud. Kui haugid need omakorda ära sõid, muutus haugide liha roosaks, misjärel norralane need välja püüdis, ära fileeris ja lõhe pähe maha müüs. Riskide vähendamiseks eksportis ta võltslõhet üksnes Namiibiasse, ent loomulikult juhtus seal elama keegi Oslost pärit ja pensionile läinud tervishoiuinspektor. Inspektor tõstis lärmi, norralane viidi plate peale ja lõhehind Edela-Aafrikas tõusis jälle normaalsele tasemele.

Nii see eluke kulges. Tänu mustale tahvlile oli Allan taas kõigega rahul. Samal ajal tundis Julius aga endiselt ängistust. Lausa kuude kaupa polnud ta ainsatki ebaausat tegu toime pannud. Viimaste kriminaalsete aastate jooksul oli ta kodus Rootsis tegelenud tolle Norra hauglõhe leebema variandiga. Ta importis kaugetest maadest köögivilju, laskis kauba ümber pakkida ja müüs Rootsi kohaliku toodangu pähe maha. Selles äris liikus suur raha. Jahedas põhjamaises kliimas ja kombinatsioonis päikesega, mis suvel ei loojunudki, valmisid tomatid ja kurgid aeglaselt ning omandasid maailmatasemel maitserikkuse. Või nagu tabavalt märkis üheksateistkümnenda sajandi poeet Carl Jonas Love Almqvist: „Rootsi karusmarju Rootsist vaid leiab ...”.

Karusmarjad Juliust ei huvitanud, nende järele polnud erilist nõudlust. Ent rohelise spargliga olid teised lood. Kui kevadest sai varasuvi, maksid inimesed sparglikimbu eest meelsasti neli või viis korda kallimat hinda, peaasi, et need oleksid Rootsis kasvanud.

Julius Jonssoni Rootsi spargel saabus kaugelt Peruust. Äri õitses tükk aega. Ent siis muutus Jonssoni üks vahendajatest liiga ahneks ja alustas Gotlandi spargli müüki Stockholmi Hötorgetil vähemalt viis nädalat enne seda, kui neid Gotlandilt üldse koristama hakati. Tekkisid kuulujutud pettusest ja Rootsi toiduaineametile tuli järsku elu sisse. Ootamatult sadasid kohale kontrollid, just siis, kui neid üldse oodata ei osatud. Julius jäi lühikese aja jooksul ilma tervelt kolmest Peruu kaubapartiist, need konfiskeeriti ja hävitati igati seaduse järgi. Lisaks pandi vahendajad – erinevalt Juliusest endast – kinni. Selline on juba kord vahendajate saatus.

Ehkki seaduse pikk käsi ei ulatunud operatsiooni ajuni, kaotas Julius huvi. Ta oli Rootsi ülimast seaduskuulekusest tüdinud. On siis keegi kunagi Peruu spargli söömisest ära surnud?

Ei, ausatel väikesulleritel polnud siin enam midagi teha. Julius otsustas hoopis pensionile minna. Ta ajas kodus väikest viisi samakat, salaküttis aeg-ajalt mõne põdra, laenas luba küsimata naabri elektrit, kusjuures mitte eriti palju. Kuni hetkeni, mil ootamatult koputas tema uksele saja-aastane vanamees. Taat ütles, et tema nimi on Allan, ja tal oli kaasas varastatud kohver, mille nad pärast napsuga alla loputatud meeldivat õhtusööki ühiste jõududega avasid. Selgus, et kohvris oli mitu miljonit.

Üks asi viis teiseni, teine omakorda kolmandani. Julius ja Allan raputasid kannult maha kõik jonnakad indiviidid, kes oma raha tagasi tahtsid saada, ja sattusid Balile, kus nad seda raha nüüd ühtlases tempos sirgeks lõid.

Allan nägi, kuidas Julius norutab.Ta püüdis igavlevat sõpra lõbustada ja luges talle mustast tahvlist ette uudiseid maailma eri nurkades toimuvatest ebamoraalsetest juhtumitest. Rumeenia, Itaalia ja Norra olid juba läbi töötatud. Lõuna-Aafrika president Zumaga õnnestus samuti kogu hommikusöögiaeg täita, kuna too oli maksumaksjate raha eest ehitanud omale isikliku ujumisbasseini ja teatri. Teenitud tähelepanu pälvis ka üks Rootsi lauljanna, kes oli tuludeklaratsioonis tööreiside kuludesse märkinud seitse kleiti ning kaheksateist paari kingi.

Aga Julius norutas edasi. Ta vajas mingit tegevust, enne kui teda päriselt depressioon tabab.

Allan, kes polnud sada aastat millegi üle muret tundnud, polnud sõbra pilgus kustunud sädemega rahul. Peab ju ometi olema midagi, millest ta innustub?

Kaugemale ta oma arutlusega ei jõudnudki, enne sekkus juhus. See sündis ühel õhtul, kui Allan oli juba voodisse läinud, Julius aga tundis, et tal tuleb veel oma hinges valitsevat kurbust leevendada. Ta läks hotelli baari ja tellis klaasi kohalikku arak’it. Seda valmistatakse riisist ja suhkruroost, jook maitseb nagu rumm ja on nii kange, et võtab silmast vee välja. Julius oli õppinud, et üks klaas muudab mured ähmaseks, järgmine peletab need aga hoopis eemale. Igaks juhuks võttis ta enne magama minekut tavaliselt veel kolmandagi klaasi.

Esimene klaasitäis oli tühi ja teine pooleli, Juliuse meeled olid piisavalt avardunud ja ta märkas, et pole ruumis üksi. Kolme tooli kaugusel istus keskealine Aasia päritolu mees, kellel oli samuti arak käes.

„Skool,” ütles Julius rahulikult ja tõstis klaasi.

Mees naeratas vastuseks, misjärel mõlemad kummutasid joogi alla ning krimpsutasid nägu.

„Hakkab juba looma,” ütles mees, kellel olid samamoodi pisarad silmas nagu Juliusel.

„Esimene või teine?” küsis Julius.

„Teine,” vastas mees.

„Sama lugu.”

Julius ja mees kolisid teineteisele lähemale ja tellisid kolmandad joogid.

Nad vestlesid natuke aega tühjast-tähjast, enne kui mees end tutvustas:

„Simran Aryabhat Chakrabarty Gopaldas,” ütles ta.„Meeldiv tutvuda!”

Julius vaatas äsja oma nime öelnud mehele otsa. Tal oli piisavalt arak’it keres, et välja öelda, mida ta mõtles.

„See ei saa ometi kellegi nimi olla!”

Jah, siiski, sai küll. Eriti juhul, kui oled pärit Indiast. Simran pluss kõik need teised nimed oli sattunud Indoneesiasse pärast õnnetut intsidenti ühe täiesti mõistmatu mehe tütrega.

Julius noogutas. Tütarde isad võivad olla mõistmatumad kui ülejäänud inimesed. Aga ega sellepärast pea kellelgi olema veel sihuke nimi, mille väljaütlemiseks kulub terve hommikupoolik.

Mees, kellel oli selline nimi, nagu oli, suhtus oma identiteedi tähtsusesse pragmaatiliselt. Või siis oli tal lihtsalt hea huumoritaju.

„Mis mu nimi siis sinu arvates olema peaks?”

Juliusele meeldis India pagulane. Aga kui neist sõbrad peaksid saama, siis ei kõlba see nimerodu tõepoolest mitte kuskile. Tuli juhust kasutada.

„Gustav Svensson,” ütles Julius.„See on hea nimi, lihtne ütelda ja meelde jätta.”

Mees ütles, et tal pole ka Simran Aryabhat Chakrabarty Gopaldase meeldejätmisega kunagi probleeme olnud, ent temagi meelest kõlas Gustav Svensson kenasti.

„Rootsi nimi, eks?” küsis ta.

Jah, noogutas Julius. Enam rootsipärasemaks minna ei saagi.

Täpselt sel hetkel hakkas tema peas idanema uus äriidee.

*

Julius Jonsson ja Simran-mis-iganes leidsid teineteist tõeliselt pärast kolmandat arak’i klaasi. Enne lahkumist lepiti kokku uus kohtumine. Sama koht, sama aeg, järgmine õhtu. Lisaks otsustas Julius, et võimatu nimega mehe nimi on edaspidi Gustav Svensson. Simran Aryabhat Chakrabarty Gopaldasele see sobis. Senine nimi polnud talle just märkimisväärselt õnne toonud.

Mehed kohtusid mitmel järjestikusel õhtul. Hindu harjus oma uue nimega. See hakkas talle meeldima.

Samal õhtul, kui nad tutvusid, möllis hindu end vana nime all hotelli sisse ja elas seal terve aja, mil nad Juliusega tulevase koostöö plaane sepitsesid. Kui hotelli juhataja India külalise käest üha valjemini arve maksmist nõudis, rääkis Gustav Juliusele, et ta kavatseb sealt lõplikult lahkuda. Arvet maksmata jättes ja selgitusi jagamata. Juhtkond nagunii ei mõistaks, et Gustavit ei saa Simrani arve eest vastutavaks pidada.

Julius seevastu mõistis. Millal Gustav lahkuda kavatseb?

„Soovitatavalt veerand tunni jooksul.”

Julius mõistis ka seda. Ent ta ei tahtnud äsja leitud sõpra kaotada, niisiis andis ta talle kaasa Allanilt saadud telefoni.

„Võta, selle abil saab sind kätte. Ma helistan sulle hotellitoa telefoniga. Lase nüüd jalga. Mina sinu asemel läheksin läbi köögi.”

Gustav järgis Juliuse nõuannet ja kadus. Samal õhtul veidi hiljem ilmus välja hotellidirektor, pärast seda, kui oli India külalist otsides üle tunni asjatult ringi hulkunud.

Julius ja Allan vaatlesid rannal mugavates toolides istudes päikeseloojangut, joogiklaasid käes. Direktor vabandas segamise pärast. Ent tal oli üks küsimus.

„Härra Jonsson, ega te pole juhuslikult näinud hotelli külalist Simran Aryabhat Chakrabarty Gopaldast? Märkasin, et suhtlesite temaga viimasel ajal üsna palju.”

„Millist Simranit?” küsis Julius.

*

Juliusel ja Gustav Svenssonil tuli ärijuttude ajamiseks edaspidi kohtuda mõnes muus kohas peale hotelli. Hotellidirektor ei saanud küll Jonssonit külalise kadumises süüdistada, aga see ei takistanud tal Rootsi härrastesse pisukese kahtlusega suhtumast. Nende puhul võis kaotada tunduvalt suurema rahasumma. Seni olid nad küll korralikult maksnud, ent hetkel oli arve kasvanud tavapärasest suuremaks ja seetõttu tuli mõningane ettevaatus ainult kasuks.

Jonsson ja Svensson kohtusid hoopis Denpasari keskuses ühes räpases baaris. Selgus, et Gustav oli sama kaliibriga väikesuller nagu Julius. Kodus Indias elas ta aastaid mõnusasti. Ta rentis auto, vahetas sellel mootori ära ja viis auto tagasi. Autorendifirmal kulus enamasti mitu kuud, enne kui avastati, et sõiduk on ootamatult seitse aastat vanemaks jäänud, ja võimatu oli öelda, kes mitmesajast autot rentinust võiks süüdlane olla. Mis siis, kui sulitembuga oli hakkama saanud hoopis keegi autorendifirma töötajatest?

Ilusad autod olid tol ajal osa Gustavi argipäevast. Pealekauba avastas ta, et mida ilusam auto, seda rohkem on lööki ilusate tüdrukute hulgas. See võrrand tekitas talle probleeme rohkem kui ühel korral. Viimane kord koguni nii suures ulatuses, et ta otsustas jätta autoäri, tüdruku ja terve India selja taha, kuna tüdruk juhtus kogemata rasedaks jääma. Selgus, et tüdruku isa oli parlamendi liige ja sõjaväelane, ning kui Gustav strateegilistel põhjustel tüdruku kätt palus, vastas isa ähvardustega ja lubas talle seitsmenda jalaväerügemendi kallale saata.

„Oli see vast jonnipunn,” ütles Julius.„Kas ta poleks võinud mõelda selle peale, mis tütrele kõige parem on?”

Gustav nõustus temaga. Raskendavaks asjaoluks oli, et isa oli äsja märganud, kuidas tema kuuesilindrilisest BMW-st oli saanud neljasilindriline, seni kuni ta ise Singapuris tööreisil viibis.

„Ja ta süüdistas selles sind?”

„Jah. Ilma igasuguste tõenditeta.”

„Olid sa siis süütu?”

„See ei puutu siia.”

Kokkuvõttes ütles Gustav Svensson, et Simran Aryabhat Chakrabarty Gopaldase lõplik kadumine on üksnes hea.

„Kahju ainult, et ta ei jõudnud hotellis arvet ära maksta. Sinu terviseks, mu sõber.”

*

Mõni aeg pärast õnnelikku esimest kohtumist baaris oli Julius Jonsson koos kohvrisse jäänud raha hulgast võetud sobiva summa ja uue partneri Gustav Svenssoniga üle võtnud mägedes asuva spargliistanduse. Julius juhtis, Gustav oli tegevdirektor ja vaesed balilased küürutasid põldudel.

Oma varasemaid kontakte Rootsis ära kasutades eksportis Julius nüüd koos oma uue partneriga kenades sinikollastes pakendites„Gustav Svenssoni kohalikku sparglit”. Mitte kuskil ei väitnud Julius või mees, kellel oli hiljuti hoopis teine nimi, et spargel on Rootsi päritolu. Rootsiga sidus seda vaid hind ja hindust kasvataja nimi. Erinevalt Peruu projektist polnud see küll nii ebaseaduslik, nagu Julius oleks tahtnud, aga ega kõike ka ei saa. Lisaks õnnestus tal Gustaviga asutada täiendav, valgustkartvam tegevusharu. Rootsi spargel on maailmas nii hea kuulsusega, et Gustavi Bali variandi võis saata Rootsi, uutesse kastidesse ümber tõsta ja üle maailma luksushotellidesse laiali saata. Näiteks Balile. Kallimatel hotellidel tuli oma rahvusvahelise maine peale mõelda, niisiis oli iga kulutatud lisaruupia seda väärt, et mitte serveerida külalistele vesist kohalikku sparglit.

Allanil oli hea meel, et sõber Julius oli taas vormis. Elu oleks niihästi Juliuse kui ka tema saja-aastase sõbra jaoks mõnusasti edasi kulgenud, kui vaid raha kohvris poleks hakanud kokku kuivama. Mägedes asuvast istandusest saadud tulud olid märkimisväärsed, ent elu luksushotellis polnud sugugi tasuta. Ainuüksi Rootsist imporditud spargel maksis hotelli restoranis terve väikese varanduse.

Julius tahtis kehva finantsseisu Allaniga jutuks võtta. Kuidagi jäi see aga tagaplaanile. Sel hommikul pidi jutuajamine aga teoks saama. Allanil oli hommikusöögilauas tahvel kaasas nagu tavaliselt ja seekord oli päevateemaks lugu vennaarmastusest. Põhja-Korea juht Kim Jong-un oli uudise kohaselt lasknud Malaisias lennuväljal oma venna ära mürgitada. Allan ütles, et ta polegi väga üllatunud, oli ta ju Kim Jong-uni isaga isiklikult kokku puutunud. Vanaisaga samuti.

„Niihästi isa kui ka vanaisa tahtsid mind tegelikult ära tappa,” meenutas ta. „Nüüd on nad mõlemad surnud, aga mina istun siin. Elus võib ka niimoodi minna.”

Julius oli harjunud, et Allan tuletab aeg-ajalt ammuseid sündmusi meelde, teda see enam ei üllatanud. Küllap oli ta ka seda lugu kuulnud, kuid hiljem ära unustanud.

„Kas sa oled Põhja-Korea juhi isaga kohtunud? Ja vanaisaga? Kui vana sa õigupoolest oled?”

„Sada, käin saja esimest,” ütles Allan. „Kui sa seda tähele pole pannud. Nende nimed olid Kim Jong-il ja Kim Il-sung. Üks oli veel laps, aga sellegipoolest tige mis hirmus.”

Julius tõrjus eemale kiusatuse lähemalt uurida. Selle asemel juhtis ta vestluse teemale, mida ta oli juba algusest peale kavatsenud jutuks võtta.

Asi on nii, nagu Julius varemgi on vihjanud, et rahakohvrist hakkab tasapisi saama ilma rahata kohver. Viimati maksid nad oma hotelliarvet kaks ja pool kuud tagasi. Julius ei tahtnud mõeldagi, milliseks järjekordne arve võiks kujuneda.

„Ära siis mõtle,” soovitas Allan ja võttis suutäie vähevürtsist nasi goreng’i.

Veelgi akuutsem on lugu laeva rentinud mehega, kes oli helistanud ja teatanud, et sulges krediidi ja kavatseb sama teha ka härraste Karlssoni ning Jonssoni kõridega, kui võlga nädala jooksul ära ei maksta.

„Laeva rentinud mees?” küsis Allan.„Kas me rentisime laeva?”

„Luksusjahi.”

„Ah see, nojah, see läheb laevana arvesse küll.”

Siis tunnistas Julius, et kavatses Allanit tema saja esimesel sünnipäeval üllatada, ent majanduslikel põhjustel tuleb tähistamine tagasihoidlikum, mitte Harry Belafonte tasemel.

„Teda oleme me ju üks kord nagunii juba näinud,” ütles Allan.„Ja mulle pole sünnipäevad kunagi meeldinud, nii et ära sellepärast kurvasta.”

Julius kurvastas sellest hoolimata. Teadku Allan, et ta hindas Harry Belafontet kingitusena vägagi kõrgelt. Ka Julius pole enam kuigi noor, ent mitte kunagi pole keegi tema jaoks midagi nii ilusat korraldanud nagu Allan tookord.

„Ehkki mina ju ei laulnud,” ütles Allan.

Julius jätkas oma juttu ja ütles, et pidu tuleb tingimata, ta tellis tordi juba ära, ühe kondiitri käest, kes lubas krediiti. Ja pärast ootab neid lend kuumaõhupalliga üle kauni rohelise saare koos õhupallijuhi ning kahe pudeli šampanjaga.

Õhupall on tore, leidis Allan. Aga tordi võiks ehk ära jätta, kui finantsid nii piiratud on? Ainuüksi sada üks küünalt maksab ju terve varanduse.

Sada üks tordiküünalt ei päästa ega ka hukuta finantse, arvas Julius. Ta oli eelmisel õhtul kohvri üle vaadanud, et teada saada, kui palju seal raha veel järel võiks olla. Seejärel võttis ta kokku, kui palju nad umbes hotellile võlgnevad. Mis jahti puudutab, siis polnud tal vaja midagi arvutada, sest omanik oli piisavalt sõbralik ning ütles ise täpse summa.

„Kui kõik kokku arvestada, siis ma kardan, et oleme vähemalt saja tuhande dollariga miinuses,” ütles Julius.

„Kas selle hulka on ka küünlad arvestatud?” küsis Allan.