Читать книгу Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju - Jonas Jonasson - Страница 7

Saja-aastane oli oma ümbruskonnale alati rahustavat mõju avaldanud, välja arvatud mõned üksikud korrad ajaloos, kui ta oli inimesi hullumiseni ärritanud. Nagu näiteks siis, kui ta tuhande üheksasaja neljakümne kaheksandal aastal Staliniga kohtus. Tulemuseks oli viis aastat sunnitööd. Ka põhjakorealased ei rõõmustanud mõni aasta hiljem tema üle.

Noh, see oli minevik. Nüüd oli ta saanud Juliuse nõusse, et saja esimesel sünnipäeval kõigepealt tähistavad nad seda nagu plaanitud (sest Julius tahtis seda nii kangesti) ja seejärel asuvad arutama majanduslikke probleeme. Küll kõik korda saab. Kui veab, ilmub enne seda kuskilt välja uus rahakohver.

Julius seda ei uskunud, kuigi Allani seltskonnas ei saanud milleski kunagi kindel olla. Ehkki asjad olid halvasti, kiitis ta heaks Allani ettepaneku võtta õhupallireisile kahe asemel kaasa neli pudelit šampanjat. Võib ju tekkida ootamatu tuulevaikus ja sel juhul peab neil seal üleval midagi tegemist olema.

„Äkki võtaks ka mõned võileivad,” arutles Julius.

„Misjaoks?” küsis Allan.

Hotellidirektor hoidis vanal mehel ja tema veelgi vanemal sõbral nüüd teraselt silma peal. Maksmata arve ületas sada viiskümmend tuhat dollarit. See oli vaid väike osa sellest, mis direktor priiskavate skandinaavlaste arvel viimase aasta jooksul oli teeninud, ent samal ajal oli summa liiga suur, et lasta sel kaotsi minna. Direktor võttis tarvitusele mõningad abinõud. Juba paar päeva või õigemini ööd lasi ta härraste luksusbangalot valvata, juhuks kui neil peaks pähe tulema mõte mõnest ilma klaasideta aknast välja ronida ja jalga lasta.

Ent samas tundis direktor härraste Jonssoni ja Karlssoni vastu ka mõningast tänulikkust. Esimesena mainitu oli mõnevõrra usaldustäratavalt selgitanud, et veel enne nädala lõppu on saabumas uus rahasaadetis. Ja see polnud ju esimene kord, kui Jonsson on maksmisega natuke liiga kaua viivitanud. Võib-olla oligi asi selles, et ta armastas raha ega raatsinud sellest lahkuda. Kes siis raha ei armastaks?

Kokkuvõttes mõtles direktor, et mõistlik ja strateegiliselt arukas on madalat profiili hoida ja tähistada vana mehe sünnipäeva rannas tordi ja mõne hoolikalt valitud sõnaga.

*

Lisaks sünnipäevalapsele, Juliusele ja hotellidirektorile oli kohal ka renditud kuumaõhupalli juht. Ka Gustav Svensson oleks meelsasti osalenud, ent tal oli piisavalt oidu eemale hoida.

Õhupall oli täis puhutud ja reisivalmis. Ainult palmi külge kinnitatud klassikaline ankur takistas teda omal käel minema lendamast. Õhupalli sisse puhutavat soojust reguleeris õhupalli juhi hetkel sügavalt õnnetu üheksaaastane poeg, palju parema meelega oleks ta viibinud mõni meeter kaugemal, tordi läheduses.

Allan vahtis pahaselt sada ühte ebavajalikku küünalt. Milline raiskamine! Ajast rääkimata. Juliusel võttis mitu minutit, et kõik küünlad põlema saada, ta kasutas selleks hotellidirektori kullast välgumihklit (mis seejärel Juliuse taskusse sattus).

Vähemalt oli tort maitsev. Ja šampanja on alati šampanja, ehkki see pole muidugi grokk. Allan mõtles, et asjad võiksid tegelikult hulleminigi olla.

Sel hetkel hakkasidki asjad hullemaks minema. Hotellidirektor kõlistas vastu klaasi, kavatsedes kõnet pidada.

„Armas härra Karlsson,” ütles ta.

Allan katkestas teda.

„See oli kenasti öeldud, härra direktor. Tõesti ilusasti. Aga ega me ei saa siia kõik seniks paigale jääda, kuni mul järgmine sünnipäev tuleb. Kas poleks juba viimane aeg õhupalliga teele asuda?”

Hotellidirektor sattus segadusse, Julius andis õhupalli juhile noogutusega märku ja too pani otsekohe torditüki käest. Oli ta ju tulnud siia eeskätt tööd tegema.

„Selge! Lähen helistan lennuvälja ilmateenistusele. Tahan olla kindel, et tuul puhub endiselt õigest suunast. Tulen kohe tagasi!”

Oht, et tuleb hakata kõnet kuulama, oli möödas. Selle asemel oli aeg pardale asuda. Korvi ronimine oli koguni saja ühe aastase jaoks lihtne. Korvi najal oli kuue astmega teisaldatav trepp, veidi väiksem, kolme astmega variant aga korvi siseküljel.

„Tere, väikemees,” ütles Allan ja sasis üheksa-aastase assistendi juukseid.

Üheksa-aastane teretas häbelikult vastu. Ta teadis oma kohta ja tundis oma tööd. Ankrut polnud enam vaja, kuna välismaalaste raskus hoidis korvi paigal.

Julius palus poisil näidata, kuidas süsteem töötab, ja sai teada, et soojust ja seega ka õhupalli kõrgust reguleeritakse gaasiballooni otsas oleva punase kangiga. Ärasõiduks tuleb seda vaid paremale keerata. Ja kui maanduma hakatakse, tuleb kangi vasakule keerata.

„Algul paremale, siis vasakule,” ütles Julius.

„Täpselt nii, härra,” vastas poiss.

Nüüd juhtus kõigest mõne hetke jooksul paralleelselt kolm asja.

Esimene:

Allan märkas igatsevat pilku, millega üheksa-aastane torti vaatas, ja tegi ettepaneku, et poiss käib jooksujalu kärmelt ära ja toob endale torti. Laual olid valmis nii taldrikud kui ka lusikad. Poissi polnud vaja pikalt keelitada. Ta kargas korvist välja vaat et ennegi, kui Allan lause jõudis lõpetada.

Teine:

Julius keeras punast kangi proovi mõttes vasakule ja paremale, tehes seda nii õnnetult, et kang jäi talle pihku.

Kolmas:

Õhupalli juht väljus hotellist murelikul ilmel, raputas pead ja ütles, et sõiduga tuleb oodata, sest tuul hakkab põhjasuunda keerama ja see ei sobi õhupalli praegusele asukohale.

Seejärel juhtus veel kolm asja, needki üsna paralleelselt.

Esimene:

Õhupalli juht märkas oma üheksa-aastast poega, nina tordis, ja kukkus sõimama, kuna vaene poiss oli oma postilt lahkunud.

Teine:

Julius vandus, sest punane kang tuli ballooni küljest nii kergesti lahti. Nüüd voolas soojus mühinal õhupalli, mis ...

Kolmas:

... hakkas maast õhku kerkima.

„Seis, mida te teete?” karjus õhupalli juht.

„See kuradi kang on süüdi, mitte mina!” hüüdis Julius.

Õhupall oli kolme meetri kõrgusel. Seejärel nelja. Ja viie.

„No nii!” ütles Allan.„Pidu võtab tasapisi hoogu!”