Читать книгу Minu väga ilus eksiil Eestis - João Lopes Marques - Страница 13

september 2010

Olge valmis: järgnev tekst on abstraktne! Juttu tuleb sõnadest. Kontseptsioonidest. Vihatud blääblääblääst.

See karm lause jääb mulle vist elu lõpuni meelde: „Kuule, João, kui sa hakkad selliseid jutte rääkima, arvavad eestlased küll, et sa tahad nende kulul nalja teha…“ Nii hoiatas mind mu hea sõber, kui olime näinud oma tuttavat seltskonnast lahkumas. Ootamatult ja kiirustades. Ta oli ennast minekule asutanud kohe pärast seda, kui olin alustanud arutelu isiklike teooriate teemal.

Nagu teate, leiab lõunamaa inimene alati veel natuke aega, et mõni lisalugu jutustada või ära kuulata. Et tuua näiteid ja vaagida hüpoteese. See toidab meie kujutlusvõimet. Meile meeldivad faktid, aga veel rohkem meeldib meile mõtiskleda põhjuste ja tagajärgede üle. Me oleme oma avalikus ruumis sellise arutelustiiliga harjunud. Kuigi pean tunnistama, et vahel on see liigagi domineeriv. Tegelikult pole see aga ju kaugeltki ainuomane lõunamaalastele: filosoofia sündis küll Vana-Kreekas, aga tänasele kujule arendasid selle sakslased ja osaliselt ka valgustatud prantslased. Meie modernne ratsionaalsus, Euroopa kui tsivilisatsioon, võlgneb neile palju.

Aga Eesti on teistsugune. Originaalne. Inimeste lemmikküsimus tundub siin olevat: „Sorry, aga mis su point on?“ Eestlased mitte ainult ei väldi ega vihka abstraheerimist, vaid nad rõhutavad uhkelt oma kiindumust konkreetsete asjade vastu. Liiga konkreetsete.

Kahtlemata võib konkreetsus olla igati positiivne ja säästa meid igapäevastes toimingutes mõttetust ajaraiskamisest. Aga pikemas perspektiivis võib selline hoiak tuua pigem halba kui head.

Püüe alati täpne ja lakooniline olla seostub pigem käsuliini kui tänapäeva lääne demokraatiaga. Kõik ei saa olla – ega pea olema – nii täpne ja lakooniline. Nüanssidesse laskuvaid arutelusid on vaja, nad on avaliku ruumi nurgakivi.

Siit ka minu suurim mure: mulle tundub, et Eesti ühiskonda domineerivad – ja kummitavad – epifenomenid, kõrvalised faktid, mis võivad olulisi nähtusi kallutada ja moonutada.

Jälgige, kuidas kajastavad siinsed peamised meediakanalid maailma uudiseid. Neid küll mainitakse põgusalt, aga sageli ei peeta neid olulisekski, kui nad ei ole just kuidagi Eestiga seotud. Veel hullem on, et väga tihti nende uudistega lihtsalt manipuleeritakse, kui näiteks A-l või B-l on juhtumisi eestlasest vanaisa või ta on kunagi paar-kolm lõiku sellest ilusast maast kirjutanud.

Võin esitada suvalisi konkreetseid näiteid: Ameerika kirjanik Ernest Hemingway ja viimase Eurovisioni lauluvõistluse võitja Lena Saksamaalt.

Mõnes mõttes on see väga normaalne – meediakooliski õpitakse esimese rusikareeglina läheduspõhimõtet. See töötab, ja veel eriti hästi, kui töötad kohalikus (maakonna) ajalehes ja riigis, kus on miljon-pluss-käputäis-muud-päritolu elanikku ning kus peaaegu kõik teavad kõiki.

Globaliseerunud majanduse tingimustes aga, kus ühiskond tahab olla kosmopoliitsem, on selline lähenemine ajast ja arust. Kvaliteetmeediale kehtivad teatud standardid, neil on vastutus – samamoodi nagu avalikkusele tuntud mõtlejatel ja mõttekodadel.

Toon teile veel ühe näite küsimusest, mida olen sageli kuulnud: „Kas te võiksite olla konkreetsem?“ Jah, me võiksime. Aga vahel me lihtsalt ei taha. Abstraktsioon on nagu päevavari ja me tahame selle võimalikult laialt valla hoida. Sest sealt võib alguse saada palju huvitavaid mõtteradu. Mis veel olulisem: abstraktne mõtlemine ärgitab arutelu ja arendab inimeste suhtlemis- ja muid sotsiaalseid oskusi.

Massimeedia missioon ei ole inimeste harimine, aga me peame meeles pidama, et meedial on ühiskonnas paratamatult väga oluline roll. Eesti avalikus ruumis abstraktsetel teemadel arutelude pidamine, vahelduvalt eri tasanditel mõtlemise harjutamine tuleks ainult kasuks. Liiga palju üksmeelt, nagu ka liigne vaikimine, on muidu avangardlikku käitumist taotleva rahva puhul selge nõrkus.

Ütlen ausalt, et ma ei poolda Prantsusmaa ja Kreeka praegust protest-streik-demonstratsioon-stiilis kaost. Aga kas Eesti üritab äärmuslikku paganlikku mässu pühakirja vastu, kus Esimeses Moosese raamatus on kirjas: „Alguses oli Sõna“? Minu infoallikad Eestis kinnitavad seda.

Ja nad imestavad: „Miks eesti kõnekäändudes ülistatakse alati tegusid ja peaaegu mitte kunagi sõnu?“ IT-niši hõivamine oli äärmiselt taibukas, aga siiski ebapiisav.

Nagu baskid ütlevad: „See, millel on nimi, on olemas.“ Ideed väärivad asjadest ja tegevustest eraldi olemist. Erinevalt Ameerika popkornist ja Vene pelmeenidest ei saa kohalikke ja riigitasandi vastasseise ja kontseptuaalseid protsesse mikrolaineahju küpsema pista.