Читать книгу Minu väga ilus eksiil Eestis - João Lopes Marques - Страница 6

märts 2010

Oleksin pidanud arvama, et nii läheb. Seda ennetama. Üks esimesi vastukajasid mu esimesele artiklikogumikule „Minu ilus eksiil Eestis” oli ajendatud selles „ülekasutatud ja ärakulunud” väljendist „postkommunistlik”.

Ebaõiglane? Ülekohtune? Tunnistan, et kipun seda epiteeti vist tõesti natuke liiga sageli kasutama. Mu tõlkija on mind hoiatanud: „Ei tasu sellest pärandist kogu aeg rääkida… See ei ole lugejale tervislik…”

(Jah, see päev oli teel.)

„Kas sa ise pole märganud, et sa kasutad seda sõna raamatu igal leheküljel?” osutas armutult Priit, kes on sündinud kõige rohkem kuus-seitse aastat enne NSVLi lagunemist. „Jäta meelde: Eesti ei ole postkommunistlik riik! Me olime lihtsalt Nõukogude Liidu okupeeritud!”

See noor revolutsionäär ei tee nalja. Tema siirast meelepahast saab hoogu ka teisel pool lauda istuv Gerli, kes lisab kiiresti: „Igatahes on selge, et sel teemal lugemine ajab eestlase keema!”

Õnneks on Hell Hunt Tallinnas kosmopoliitne kooskäimise koht. Pubisse astub mu hea ameeriklasest sõber Bill, ja siinkohal on sobiv nimetada teda mu liitlaseks. Ta küsib, kas võib meie lauda istuda. Muidugi võib, ta teeb meile sellega teene: kas mitte nemad ei olnud mõlemas maailmasõjas Lääne-Euroopa päästjad?

(Ma vajan teda rohkem kui kunagi varem – ajalugu kipub ju ennast kordama.)

„Ma räägin tõsiselt, Eesti kohta pole õige nii öelda,” jätkab Priit ärritunult. Panen tähele, et Bill on sama üllatunud kui mina ja ta sekkub: „Aga, Priit, on ju ilmselge, et ka Eesti kuulub postkommunistlike riikide hulka… Või kuidas sina siis seda nimetad?” Õhus on juba kevadet, aga meie istume hämaras pubis ja arutame seesugusel mornil teemal. Masohhism? Tõusen ja suundun vetsu poole. Loodus kutsub. „Kuidas Gerli ja Priit nii jonnakalt oma joru võivad ajada ja nii enesestmõistetavatest asjadest aru ei saa?” mõtlen oma odavaid Rootsi kulukaid lahti nööpides.

Järgnev hetk toob kergenduse, ja mingi ootamatu keemilise reaktsiooni, millega kaasneb valmisolek väiksemat sorti argumentatsiooniks. Mille ma lauda naastes ka oma kaaslastele esitan: „Tosinkond ümberlükkamatut fakti, mis lubavad Euroopa riiki postkommunistlikuna määratleda”:

1) kallites vanalinna suveniiripoodides on müügil matrjoškad ja punaarmee vormimütsid;

2) riigis on vähemalt üks nüüdisaja piinamis- / okupatsiooni- / Lenini kujude muuseum;

3) igas korralikus raamatupoes on paar-kolm Kobale (aka Jossif Stalinile) pühendatud riiulit;

4) kohanime Siber on soovitatav võimalusel vältida;

5) taevalaotust kaunistab piikjas teletorn;

6) nn kaotatud põlvkond hääletab Edgar Savisaare tüüpi poliitikute poolt;

7) enamik kohalikke teeskleb, et ei oska vene keelt;

8) noortele naistele meeldivad pikad värvilised geelküüned;

9) Porsche Cayenne on popp sõiduvahend;

10) ametlikel (ja mitte nii ametlikel) kokkusaamistel serveeritakse maitsetuid suupisteid;

11) magusad ja poolmagusad veinid on endiselt rohkem kohalike maitse järele kui kuivad veinid;

12) suurtest bulvaritest ja hallidest plokkmajadest pole veel päris lahti saadud ja nad tuletavad meile, rumalatele inimestele, armutult meelde, kui tühised me oleme;

13) kunstlilled (ja Nõukogude aja mööbel kodudes).

Jah, ma tunnen ennast nüüd natuke paremini. Kahekordne kergendus. Olen oma lauakaaslastele oma vettpidava „12+1 teooria” esitanud. Loomulikult nad ei juubelda selle peale, või nagu Gerli ütleb: „On aeg edasi liikuda, me ei tohiks minevikku kinni jääda ja päris kõike selle kaudu seletada…”

Bill annab mulle märku, et ta nõustub minuga… Tundub, et ka seekord oleme samal lainel…

Minu pinnapealsele triumfile lisandub aga ka järgmine valgustushetk. Jälle mingi kahtlane keemiline reaktsioon mu kehas? Kes teab… Aga äkki on siiski olulisi ajaloolisi nüansse, mida me pole siiani osanud tähele panna? Võib-olla meie, nn lääne inimesed, olemegi liialt minevikus kinni? Kas me ei kannata mitte samamoodi nn post-Nikita sündroomi all? Tundub, et see on sama sage kui postkommunismi eitamine… Tavaliselt kimbutab see neid, kes on kasvanud – nagu mina – 70ndatel ja 80ndatel. Enamiku lääne-eurooplaste ettekujutuses oli siinpool raudset kardinat igal pool ühtemoodi…

Võtkem näiteks pealkiri „Minu ilus eksiil Eestis“: see on loomulikult irooniline, aga kui ma eelmisele kogumikule pealkirja valisin, tundsin millegipärast, et selles peab olema sõna „eksiil”…

Meie väärastunud arusaamad pole kindlasti täielikult meie enda süü: kommunistliku partei propaganda töötas Lääne-Euroopas teatud perioodil paraku väga hästi. Siiski tunnistan, et Gerli ja Priidu meelepaha on osaliselt põhjendatud. Sõnad põlistavad mõtteviise ja reaalsusi.

Mulle ikkagi meeldib mu raamatu pealkiri. Aga olen nõus, et me võiksime siiski natuke hoolikamad olla kui Sir Elton John, kes laulis oma hitti „Nikita”, arvates, et tegu on tavalise kena vene naisenimega…