Читать книгу Minu väga ilus eksiil Eestis - João Lopes Marques - Страница 3

veebruar 2010

Antropoloogid uurivad neid kui kultuurilisi kokkupõrkeid, aga minu jaoks on see ennekõike hobi. Ma armastan jälgida väikseid nüansse, mis mind lahkelt teiste inimeste mõttemaailma lubavad. Pean silmas kombeid ja harjumusi, millest võin näha, kui palju erineb Eesti pikergusest Euroopa edelakülje antipoodist, kust mina pärit olen.

Koostasin hiljuti lühikese kabalistliku nimekirja oma kolmeteistkümnest tähelepanekust ja jagan seda meeleldi nüüd ka teiega. Lisan väikese asteriski märkusega, et tegu on puhtalt minu isiklike tõlgendustega. Fantaasiaga. Ma ei saa midagi parata: aeg-ajalt ma lihtsalt pean endas elutsevale frustreeritud sotsiaalteadlasele vaba voli andma…

1) Mantel

Mul on siiani meeles, kui ma ühele hollandi tüdrukule kunagi ukse avasin. Ta vaatas mulle otsa ja ütles, et see oli nõmedalt matšolik. Olin esimesel hetkel hämmingus, hiljem aga hakkasin mõtlema, et võib-olla tõesti ma olingi seda teinud üleolekutundest. Kas võrdõiguslikus ühiskonnas peaks mees aitama naisel mantli selga? Ma ei ole selle vastu, aga iga kord, kui ma siin Eestis seda žesti näen, reageerin üllatusega. Kas see aitab meil seletada ka naiste ja meeste suurt palgaerinevust Eestis?

2) Sigaretid

Miks baarist ostetud suitsupakk kliendile sealsamas tema silme all avatakse? Mulle tundub, et see on sotsialismiaja pärand, sest ma olen seda kohanud ainult endistes Nõukogude riikides. Tehakse seda selleks, et ostja sigarette edasi ei müüks ega smugeldaks? Imestan alati… (mis siis, et ma ise ei suitseta). 3) Trammid

See on Eestis vist naiste pärusmaa. Siiani pole ma igatahes ühtegi meessoost trammijuhti Tallinnas näinud. Ei tea, on see sellepärast, et rööbastest piisab ja meeste oskusi ei lähe tarvis?

4) Helkur

Enne selle lõigu kirjutamist helistasin igaks juhuks veel kord sõber Priidule ja sain kinnitust, et helkurid on Eestis tõepoolest kohustuslikud. Vähemalt talvel peab see kusagil riiete küljes olemas olema. Huvitav. Käingi nüüd ringi ja vaatan inimesi, et pihta saada, kus ja kuidas seda asjandust kantakse. Paremal pool põlve kõrgusel? Välismaalasele nuputamist rohkem kui ristsõnas.

5) Arve

Jälle soolise ebavõrdsuse teema… Kui mu sõbrad küsivad, kas Tallinn on odavam kui Helsingi ja Stockholm, siis ma tavaliselt noogutan. „Aga oleneb kaaslasest,“ lisan alati. „Tallinn võib olla sama kallis kui Oslo…“ Naisega väljas käies kipub mehe arve kahekordistuma (minul endal on viimastes suhetes kaaslasega õnneks vedanud). Ma küsin: kas see on sellepärast nii, et meid võetakse kui europalka saavaid rikkaid välismaalasi, või tuleneb see asjaolust, et me oleme lihtsalt mehed? Arvatavasti nii üht kui teist…

6) Lilled

Ilus traditsioon mu meelest. Eestlased kingivad lilli tõepoolest igal võimalusel. Eks sellist loodusarmastust kohta ka minu koduriigis, aga kordades harvemini. Siinkohal võiks mainida ka seenel ja marjul käimise fenomeni. Balti sarm par excellence.

7) Rongid

Klassikaline jaamahoone on Eestis nagu leeprahaigla – koht, mida nii patsiendid kui terved inimesed võimalusel väldivad. Tundub, et iga Eesti raudteejaam peab vähemalt haisema. Ühistranspordivahendite hierarhias on rongid paaria seisuses. Miks ometi? Veel üks mõistatus, millele ma loodan varsti seletuse leida, seda enam, et raudtee ja rongiliiklus on Euroopas järgmine suur teema.

8) Puudutus

Võiksin rääkida sellisest laiemast mõistest nagu mitteverbaalne kommunikatsioon. Kui ma Eestis kohalikega vesteldes elavalt žestikuleerin, keskenduvad nad ainult mu kätele. See häirib nende tähelepanu ja üldist meelerahu. Aga tahtsin praegu keskenduda konkreetsemale teemale: nimelt peaks eestlase lähedusse sattunud ladinlane enne, kui ta teda kallistama ja musitama või muul moel puudutama hakkab, järele mõtlema, kas see ikka on sobilik. Vaevalt keegi meist kedagi paanikahoo äärele tahab ajada…

9) Vaikus

„Rääkimine hõbe, vaikimine kuld.“ See on esimene eesti vanasõna, mille ma siin olles ära õppisin. Poleks tingimata vajagi olnud, sest igaüks näeb, et kui eestlasel on valida sõnade ja vaikimise vahel, eelistab ta alati viimast. See on lõunamaainimese jaoks natuke naljakas teema, sest meil endal on vaikust taluda pigem raske. Iga viiest sekundist pikem paus vestluses võib meile tunduda juba äärmiselt piinlik.

10) Aspiratsioon

See on mu lemmik. Ei, ma ei taha siin kõrgetest eesmärkidest ega püüdlemisest rääkida (ingl k aspiration). See teema puudutab muud aspiratsiooni: eestlastel – eelkõige olen seda täheldanud naiste juures – on kombeks vahel oma sõnalõpp õhku sisse tõmmates alla neelata. Mispärast? Ma maksaks, et teada saada! Kas nad väljendavad sellega oma nõusolekut?

11) Teeviidad

Imeline näide eestlaste soovmõtlemisest: Tartust või Rakverest Tallinna poole sõites hakkavad hiiglaslikud rohelised juhatusmärgid ootamatult näitama kaugust ka Stockholmi ja Helsingisse. Esimene kord neid nähes mõtlesin, et ju siis on hakatud pikki ülemeresildu ehitama. Selgus, et ei. Võib-olla siis pandi need sildid üles millalgi, kui kaaluti amfiibsõidukite võimalust? Igatahes tundub see mulle sama veider kui see, kui Lõuna-Portugalis oleks tee ääres viidad „Casablanca 356 km“ või „Rabat 276 km“. Paneb mõtlema.

12) Lauad

Me kõik teame, et soomeugrilased ei tunneta aega ja ruumi samamoodi kui teised rahvad. Eesti ja Soome on ühed kõige hõredamini asustatud riigid maailmas. Aga sellegipoolest paneb imestama kohalike ilme, kui neilt küsida, kas nende kuuekohalise laua teises otsas tühjadena ootavad kohad on vabad ja kas sinna võib istuda. Inimesed teevad selle peale väga üllatunud näo ja tunduvad vahel lausa pahased (unustades, et neilt küsitakse seda ainult sellepärast, et baar või rong on täis).

13) Uksed

Veel üks oluline detail. Kuni Eestisse kolimiseni polnud ma selliseid uksi varem näinudki. Leian neil plusse ja miinuseid. Ühest küljest võib võtme rahuliku südamega tuppa unustada ja selle saab sealt ilma vaevata kätte. Teisest küljest, kui inimesel on ainult üks võti, ei saa näiteks lasta sõbral lahkudes uks lihtsalt korralikult kinni lükata. Võimatu, sest Eesti uks käib lukku ainult võtmega.

Mulle tundub see sellele imetlusväärsele väiksele riigile kena metafoor: siin ei jäeta asju saatuse hooleks, asjadel ei lasta niisama sündida. Eestlastele sobivad palju paremini tahtelised teod.