Читать книгу Minu väga ilus eksiil Eestis - João Lopes Marques - Страница 9

juuni 2010

Eestlaste lemmik küsimust teame me kõik. See on see unustamatu „Mille pagana pärast sa siin riigis elad?“. Tavaliselt lisandub sellele – eriti naiste puhul – veel ka järgmine küsimus: „Kuidas sa seda ilma talud?“ Mehed on konkreetsemad: „Jaa-jaa, teame-teame… Ütle välja, et sa jäid Eestisse lihtsalt meie tüdrukute pärast!“

Tõepoolest, see on lõputa lugu, nõiaring, mille lõputust ma vihkan ja samas miskitpidi ka armastan. See õigustamise pinge tekitab minus (õigustatud) adrenaliini. Hoiab ärksana. Paneb mind järele mõtlema. Ma olen ju sellele küsimusele Tallinna kolimisest alates nii tohutult palju kordi pidanud vastama.

Ent viimasel ajal olen oma seisukohta muutunud. Võib-olla on tulnud aeg alla anda.

Miks? Paljud eestlased ei võta mu põhjendusi kuigi usutavatena. Üldjuhul rünnatakse mind mu kesiste eesti keele teadmiste pärast, teistele jääb ette mu oskus suhelda kohalike naistega. Pole siis ime, et vahel ma mõtlen, et eesti meeste jaoks sümboliseerib lipu kolmas triip eesti naist: must on maa, sinine – keel, valge – tüdrukud.

(Või mispidi see nüüd oligi?)

Selle asemel, et rääkida lihtsalt faktidest, eluseikade kokkusattumistest või oma siirast armastusest Eesti vastu, olen viimasel ajal valinud tunduvalt lihtsama formaadi: elan Tallinnas, sest mulle meeldib siin välismaalane olla. Olin varem viies riigis elanud ja tahtsin oma saagat maailma eri paigus enne Portugalis paikseks jäämist jätkata. Ühel päeval ma võib-olla… Või siis mitte… Loteriimäng on osa kõige selle võlust.

Vabaduse väljendus.

Paraku tundub mulle, et eestlased ootavad alati, et välismaalased neile midagi tõestaks. Uustulnukad peavad olema kas poolt või vastu. Me oleme kas liitlased või okupandid. Me kas räägime vabalt eesti keelt või ei austa me seda maad. On siis eestlastele ühene identiteet nii äärmiselt oluline, et vana head paljuski euroopaliku traditsiooniga ränduriks olemist ei osata enam üldse hinnata?

Võib-olla seletabki see ka eestlaste kangekaelset keeldumist leppida faktiga, et eesti sugu on sulam, et siin on segunenud märksa rohkem erinevat verd, kui me arvata oskame. Aga eestlastele on kombeks kas enda hulka arvata või enda hulgast välja heita, kõik peavad assimileeruma, kuuluda saab kas ühte või teise leeri, pärinetakse kas Kalevi soost või ollakse muu.

Huvitav on, et käitumist uurivad teadlased tõestasid hiljuti, et välismaal elamine vallandab inimeses samasuguseid emotsioone, nagu kogeb laps. On selles siis midagi halba? Mina nii ei arva. Niisama tunda ja tunnetada on puhas nauding. Iga päev end taasluua: me tekitame peegelefekti, sest fookuskaugust muutes saame anda hinnalist tagasisidet.

Ma usun – ja ma olen seda näinud –, et väga palju eestlasi tunneb välismaal elades sama mis mina. Tsiteerin ajakirja The Economist: „Nagu hea bridžimäng, hoiab välismaalane olemise seisund aju pidevalt aktiivsena, samas ei väsita see seda kunagi ära… Välismaal elamine võib tekitada palju lapsenagi kogetavaid emotsioone: uudsus, üllatus, ärevus, kergendus, alistumine, pinge, vastutustunde puudumine…“

Selline on (ka) maailma ajalugu. Miks Eesti ja mitte Leedu (või Gambia)? Miks Tallinn ja mitte Narva (või New York)? Uskuge, Eesti on suurepärane riik, kus välismaalasena elada. Saan küll ainult iseenda eesträäkida, aga palun väga: eksootika, kaugus, ilu, lihtsus, loodus, rahu… Vaatamata eespool mainitud igavatele korduvatele küsimustele on maagia endiselt alles. Ta on vastu pidanud.

Kui Alice oleks imedemaal sündinud, kas tema lugu oleks siis samasugune?

Ei usu, ja võib-olla see ongi see kauaotsitud salapõhjus, mis meid, elukutselisi välismaalasi, oodatust kauem sünnimaast eemal hoiab. Ja vahel paneb mujale jäämagi. Ahjaa, see ka: Eesti inimesed on palju toredamad, kui nad seda endale ise tunnistavad.