Читать книгу Eesti ilu välimääraja - João Lopes Marques - Страница 2

Kui João Lopes Marques mulle esimest korda kirja saatis, olin meeldivalt üllatunud. Portugali kirjanik ja ajakirjanik, kes on kaante vahele saanud kolm romaani ning suure hulga Eesti Ekspressis ilmunud arvamuslugusid, pakkus ühtäkki oma kirjutisi sel hetkel veel suhteliselt lühikest aega tegutsenud Postimehe naisteportaalile.

“Naine24.ee tundub olevat üllatavalt teistmoodi,” põhjendas ta toona oma valikut meie portaali teistega võrreldes, ja mulle näis see kuradima hea põhjendus. Miks siis mitte, teeme proovi, mõtlesin. Nüüdseks on meie koostöö kestnud üle poole aasta.

Kaldun arvama, et Joãod kas armastatakse palavalt või vihatakse vähemalt sama kirglikult. Vahepealseid variante ei ole, sest tema peene ja muheda huumoriga vürtsitatud, kohati veidi arrogantne siirus lööb vahel esmalt pahviks, edasine aga sõltub juba sellest, kuidas kirjutatut võtta. Kas ausa ülestunnistusena, mis sunnib kriitilise pilguga peeglisse vaatama, või solvanguna, mis välismaalase suu läbi kõlab eriti ülbelt ja valusalt. Viimane viitab aga ilmselgelt lugeja tahtmatusele tunnistada enda või oma kaasmaalaste vigu.

João kirjutab naistest ja meestest – üldiselt ja kitsamalt, Eesti naistest ja Eesti meestest –, vaadeldes neid veidi eemalt, sageli sildistades ja lahterdades, justkui maailm olekski lihtne nagu üks, kaks, kolm. Ometi pakuvad tema loetelud mõnusat äratundmist. Pealegi, ega ükski loetelu siin ilmas pretendeerigi täiusele või lõplikule tõele.

Ja João ei karda eksida. Ei karda vihaste lugejate horde, vaid naudib reaktsioonide mitmekesisust. Naudib ka seda, et oma lemmiklokaalis Hellas Hundis kohtab ta üha rohkem andunud lugejaid, kes tahavad temaga mõnd artiklis kajastatud teemat arutada. Neid tõmbab tema poole otsekui kärbseid meepoti kallale. Ja kui mõni sapine netikommentaator pillubki kirjaniku pihta vihaseid nooli, on see ilmselt ehteestlaslik kadedus. Või siis tahtmatus leppida sellega, et välismaalasele on antud siin väikeses Eesti riigis sõnaõigus…

Ent autoriga ei pea ju alati nõustuma. Vahel tõusen ka mina João artiklit lugedes tagajalgadele – mul tekib meeletu soov kirjutada vastulause. Või vähemasti midagi lisaks, midagi sellist, millele tema ei osanud mõelda. Kas või sellepärast, et ta on mees! Kuid mõne aja pärast rahunen, saades aru, et kõik arvamused ei peagi olema tasakaalustatud – just see paneb lugejad diskuteerima ja kütab kirgi.

Temast on saanud omamoodi rahvakirjanik, võõras lõunamaalane, kes on ühelt poolt tunginud sügavale meie ellu, teisalt hoiab teatavat distantsi. Ta on keegi, kes armastab Tallinnat, armastab Kalamaja, armastab eesti naist ja eestlaste veidrusi, kuid kes siiski ei räägi eesti keelt ja hoiab äärmiselt tugevat sidet oma kodumaaga, sõeludes pidevalt Lissaboni vahet. “Perekond on minu jaoks väga tähtis,” selgitab ta lõunamaalasele omaselt. Kuid perekond – naine ja laps – on ka vähemalt üks põhjustest, mis hoiavad teda kõigele vaatamata just siin, külmal maal…

“On aeg mõista, et iga Eestisse elama tulnud välismaalane ei kasuta Eestit (või eestlasi) ainult oma huvides ära. Vastupidi: nad võivad siin hoopis hädavajalikku kriitilist massi luua,” kirjutab João ühes oma varasemas raamatus “Minu väga ilus eksiil Eestis” ilmunud artiklis “Eesti (vaikne) kodusõda”. Ja tal on õigus. Meid võivad ju ärritada need poissmeestest turistid, kes nädalavahetusel meie pealinnas peatudes end ebaviisakalt purju joovad ja seejuures ennekuulmatu enesekindlusega Eesti tüdrukuid landivad, kuid mida on meil ette heita Eestisse püsima jäänud välismaalastele, kes siinset pilti kahtlemata rikastavad?

Pealegi, just tänu Joãole saame uhkusega öelda, et on üks Portugali kirjanik, kes on pannud oma kirjaread paberile Maarjamaa pinnal.

Marina Lohk

Postimehe naisteportaali Naine24.ee vanemtoimetaja