Читать книгу Eesti ilu välimääraja - João Lopes Marques - Страница 6

“Ma e itea…” Kui mõtlen eesti lastele, kujutan ette, et nende esimesteks sõnadeks on arvatavasti “Ma ei tea…” Mitte “emme” ja kindlasti mitte “issi”… Lihtsalt “Ma ei tea…”.

Selgitan. Elada ühiskonnas, mille keelt sa ei valda, on samal ajal tüütu ja huvitav. Kuna tavaliselt ma enamikust enda ümber toimuvatest vestlustest täielikult aru ei saa, on mu tähelepanu paratamatult väga selektiivne. Olen valvel, oodates lauseid, millest kinni haarata ja mida oma ajus töödelda… Nii olengi märganud, et eestlased kasutavad väga sageli väljendit “Ma ei tea!”.

Nad kordavad seda lõputult, hommikust õhtuni, eriti naised. Mulle tundub, et see on keskmise eestlase kõige loomulikum ja spontaansem lause. Mäletan, et mu sõbranna Krista rääkis kunagi, et tema inglise keele õpetaja oli selle “ma ei tea” oma klassiruumis ära keelanud.

Rahvuslik sõltuvus?

Olen “Ma ei tea!” epistemoloogilise uurimise oma isiklikuks uurimisobjektiks võtnud. See on olnud raske ülesanne, ent pärast aastaid juhuslikke vaatlusi olen ma nüüd lõpuks valmis oma tagasihoidlikke muljeid teiega jagama.

• Eesti keelt on raske õppida ja seda vaimustavam on selle sõnakolmiku hämmastav lihtsus. See on voolav ja loomulik ning üllatavalt suupärane. Paneb lausa uskuma, et eesti keeles ei olegi ehk nii lootusetult palju käändeid.

• Selles lauses väljendub eestlaste tagasihoidlikkus, samamoodi nagu eestlaste kiindumuses epiteetidesse “normaalne” ja “väga normaalne”.

• Häbelikkus ja reserveeritus on siin riigis väga olulised. Me teame hästi, kuidas eestlased kaitsevad oma eluruumi, ja kui eelistatakse distantsi ja omaette olemist, on need kolm (ühiskondlikult tunnustatud) sõna kahtlemata õiged võlusõnad. Või teate te mõnda paremat põhjust, miks oma arvamust mitte avaldada?

• Võimalik, et see sõnaühend on samas ka isiklik või ühiskondlik väljakutse: kui eestlane ütleb “Ma ei tea!”, paneb ta proovile teise inimese visaduse. Tahate ikka kindlasti teada? Siis rääkige sellest minuga mõnel sobivamal ajal…

• Nagu hea ABBA või Ivo Linna laulu refrään, jääb selle imeilus kütkestav meloodia kummitama ja tuleb meelde iseenesest.

• Eestlastel on hea harjumus olla konkreetne ja “Ma ei tea!” on vahend, mis annab inimesele järelemõtlemiseks lisaaega. Ratsionaalsus on kasuks. Kümme sekundit hiljem, pärast seda tühja lausejuppi, võibki juba oodata terast sisukat vastust.

• Oluline on rahulikult võtta. Ainult nohkarid, poliitikud ja nõukogude inimesed peavad teesklema, et nad kõike teavad. “Ma ei tea!” sümboliseerib dändilikku muretust ja nooruslikkust, mis on segunenud arrogantse pretensioonitusega. Eks kõigile tüdrukutele meeldib vahel kergemeelselt käituda.

• “Ma ei tea” tuleb kasutusse siis, kui vestlus pole korralikult käima tõmmatud. Nagu ainulaadse aja- ja ruumitunnetusega ugrimugridele kohane, laskuvad eestlased vabasse vestlusesse alles siis, kui suhtluses on usaldus. Teine ja ebatervislikum võimalus on ära juua paar pirnisiidrit.

• “Ma”, “mu”, “mina” ja “minu” on eestlaste ühed kasutatavamad sõnad, mis kinnitavad veelkord eestlaste ärksat vabadus- ja individualismimeelt.

Ärge saage valesti aru, ma olen sellega väga harjunud. Ja ärge arvake ka, et ma tahan kritiseerida – mul on endal sama sõltuvus. “Ma ei tea!” kuulmine tekitab minus siin Tallinnas väga koduse tunde: Ibeeria poolsaare keeltes kasutatakse väljendeid “Não tenho ideia” (portugali keeles) ja “Ni puta idea” (hispaania keeles) samamoodi aja võitmiseks, kui inimene kohe ei tea, kuidas või mida vastata.

Foneetiliselt, kuigi seda võib olla raske uskuda, on need väljendid eestikeelse “ma ei tea”-ga väga sarnased. Nagu sõnad “gorilla”, “nimi”, “muusika”, “meloodia” või “meri”. Või “avarii”… või… hmm… Ma ei tea!