Читать книгу Eelmine tüdruk - JP Delaney - Страница 11

„Ja viimane eritingimus – mis see siis on?”

„Teid üllataks, kui paljud inimesed tahavad seda maja kõigist kitsendustest hoolimata. Aga viimane takistus on see, et arhitektil on ainuisikuline vetoõigus. Reaalselt tähendab see seda, et tema peab üürilise heaks kiitma.”

„Te mõtlete isiklikult või?”

Camilla noogutab. „Kui asi üldse nii kaugele jõuabki. Tuleb täita väga pikk taotlusvorm. Ja loomulikult tuleb allkiri anda, et olete reeglid läbi lugenud ja neist aru saanud. Kui see õnnestub, kutsutakse teid silmast silma intervjuule, millises maailma otsas omanik parasjagu ka ei viibiks. Viimastel aastatel tähendas see Jaapanit – ta ehitas Tokios üht pilvelõhkujat. Aga nüüd on ta tagasi Londonis. Tavaliselt ta ei vaevugi intervjuud korraldama. Just äsja saime temalt meili, milles ta ühe üüritaotluse tagasi lükkas. Ilma mingite selgitusteta.”

„Millised inimesed heakskiitu leiavad?”

Camilla kehitab õlgu. „Isegi meie agentuur ei suuda selles mingit mustrit leida. Aga oleme märganud, et arhitektuuritudengid ei lähe kunagi läbi. Ja kindlasti ei pea olema taolises paigas varem elanud. Ma ütleksin isegi, et see on puudus. Aga mis ülejäänusse puutub, siis olen sama tark kui teie.”

Ma vaatan ringi. Kui mina oleksin selle maja ehitanud, juurdlen, siis millise inimese ma siia elama valiksin? Kuidas suudaksin ma taotluse järgi otsustada, milline üüriline on sobiv?

„Aususe põhjal,” ütlen ma aeglaselt.

„Andestust?” Camilla vaatab mulle hämmeldunult otsa.

„Mulle tundub, et selle maja puhul ei ole asi pelgalt maja välises ilus. Pigem on oluline see, millise pühendumisega on maja ehitatud. See pühendumus on kuidagi kompromissitu, mõneti isegi halastamatu. Tegu on inimesega, kes on andnud endast kõik, iga viimse kui kireraasu, et luua midagi sellist, mis vastaks sajaprotsendiliselt tema soovidele. Maja on – noh, see on küll kõrgelennuline sõna – aus. Minu arvates otsib omanik inimesi, kes on siin elades valmis samaväärse aususega vastama.”

Camilla kehitab taas õlgu. „Teil võib õigus olla.” Ent ta hääletoon reedab, et ta kahtleb selles. „Kas te siis tahate seda maja taotleda?”

Olen loomult ettevaatlik inimene. Ma teen harva läbimõtlematuid otsuseid: valikuid otsimata, tagajärgi kaalumata või plusse ja miinuseid vaagimata. Seetõttu ehmun pisut, kui kuulen end vastamas. „Jah, igal juhul.”

„Hästi.” Camillat ei paista see üllatavat, aga kes siis ei tahaks elada sellises majas? „Tulge kontorisse, annan teile taotluspaketi.”