Читать книгу Eelmine tüdruk - JP Delaney - Страница 9

„See on ilus,” ütlen ma. Maja sisemus on niisama hiilgav ja täiuslik nagu mõni kunstigalerii. „Lihtsalt nii ilus.”

„Eks ole?” nõustub Camilla. Ta kiikab lagedaid, kallist kreemikast kivist seinu, mis kerkivad tühjuses maja katuseks. Ülemisele korrusele viib kõige pöörasem minimalistlik trepp, mida olen eales näinud. See oleks nagu kaljupinnasesse raiutud: poleerimata kivist avatud astmeterida, ilma mingi käsipuu või nähtava toestuseta. „Iga kord, kui ma siia tulen, lööb just trepp mind pahviks. Viimane kord käisin ma siin koos arhitektuuriüliõpilastega – muide, see on üks tingimus: te peate iga poole aasta tagant maja külastuspäevaks avama. Külalised on alati väga aupaklikud. Mitte nii nagu turistid, kes tulevad ja sülitavad sinu väärikas kodus närimiskummi vaibale.”

„Kes siin praegu elab?”

„Mitte keegi. Maja on peaaegu aasta tühjalt seisnud.”

Ma vaatan teise tuppa, kui avatud, voogava, ukseavadeta ja mõistagi usteta ruumi kohta on tuba see kõige õigem sõna. Pikal kivilaual seisab vaas tulpidega, mille veripunased õied moodustavad kahvatute seintega vapustava kontrasti. „Kust need lilled siia said?” Ma lähen ja katsun lauda. Ei mingit tolmu. „Ja kes maja puhtana hoiab?”

„Koristusfirmast käib siin iga nädal koristaja. See on järgmine tingimus: te peate need inimesed tööl edasi hoidma. Nemad hoolitsevad ka aia eest.”

Ma lähen akna juurde, mis ulatub põrandani. Aiaks on seda platsi natukene raske pidada. Tegelikult on see siseõu; suletud ruum, umbes kakskümmend korda viisteist meetrit, kaetud samasuguste kiviplaatidega nagu põrand, millel seisan. Väike ristkülikukujuline murulapike, mis on erakordse täpsusega trimmitud sama lühikeseks nagu keeglimuru, lõpeb tagumise müüri ääres. Lilli aias ei ole. Tegelikult ei ole peale tillukese muruplatsi seal midagi elavat ega ka mingeid värve. Väikesed hallid kruusaringid on ainukesed teistmoodi kujundid.

Jälle toa interjööri vaatama pöördudes vilksatab mul peas mõte, et kogu see korter vajaks veidi värvi, veidi pehmust. Mõned vaibad lisada, ruumi veidi inimlikumaks muuta, ja kõik oleks niisama ilus nagu mõnes stiiliajakirjas. Esimest korda üle pika aja tunnen ma kerget erutusvärinat. Kas lõpuks on õnn oma näo minu poole pööranud?

„Noh, minu arust on see mõistlik nõue,” ütlen ma. „Kas see on kõik?”

Camilla naeratab kõhklevalt. „Kui ütlesin, et üks tingimustest, siis pidasin silmas, et üks kõige sõnaselgematest tingimustest. Kas te teate, mis on kitsendav leping?”

Ma raputan pead.

„See on juriidiline tingimus, mis pannakse valdusele peale tähtajatult ja mida ei saa eirata isegi siis, kui maja maha müüakse. Tavaliselt on selline tingimus seotud arendusõigusega – kas maja võib kasutada ärilisel otstarbel ja muu taoline. Selle maja puhul on tingimused osa üürilepingust, aga kuna ka need on kitsendava iseloomuga, siis ei ole võimalik nende üle läbi rääkida ega neid muuta. Tegemist on ebatavaliselt karmi lepinguga.”

„Millistest tingimustest me räägime?”

„Põhimõtteliselt on see nimekiri asjadest, mida võib ja mida ei tohi teha. Enamasti nendest, mida ei tohi. Ei tohi teha mingeid muudatusi, mis ei ole esialgses lepingus ette nähtud. Ei mingeid vaipu ega põrandatekke. Ei mingeid pilte. Ei mingeid toataimi. Ei mingeid kaunistusi. Ei mingeid raamatuid ...”

„Ega raamatuid! See on ju naeruväärne.”

„Aeda ei tohi midagi istutada; toale kardinaid ette panna ...”

„Kuidas siis tuba pimendada, kui kardinaid ei tohi ette panna?”

„Aknad on fotosensitiivsed. Need lähevad tumedaks siis kui taevaski.”

„Niisiis ei tohi olla kardinaid. Veel midagi?”

„Oh, jaa,” ütleb Camilla minu sarkastilist tooni eirates. „Kokku on umbes kakssada eritingimust. Aga just viimane tingimus on see, mis kõige rohkem probleeme põhjustab.”