Читать книгу Eelmine tüdruk - JP Delaney - Страница 7

„See on viimane.” Maakler, kelle nimi on Camilla, trummeldab sõrmedega vastu Smart elektriauto rooli. „Aga nüüd on tõesti aeg asi ära otsustada.”

Ma ohkan. Korter, mida me äsja West End Lane’i vaesunud piirkonna ühes paljukorterilises majas vaatamas käisime, on sobivast hinnaklassist ainukene. Ma olin just jõudnud end veenda, et korter on normaalne – eirates kooruvat tapeeti, alumisest korterist immitsevaid köögilõhnu, kitsast magamistuba ja hallituslaike ventileerimata vannitoas –, kuni kuulsin vanaaegse mehaanilise kella helinat ning kogu kant oli täis laste kisa. Akna juurde astudes avanes mulle vaade lasteaiale. Ma nägin mudilasrühma tuba, mille akendel rippusid paberist välja lõigatud jänesed ja haned. Mul hakkas kõht valust tuikama.

„Ma vist loobun sellest,” suutsin vaid öelda.

„Tõesti?” Camilla paistis üllatuvat. „Kas lasteaia pärast? Eelmised üürnikud ütlesid, et neile laste mängukilked isegi meeldisid.”

„Aga mitte sedavõrd, et siia korterisse edasi jääda.” Ma pöörasin end ringi. „Kas hakkame minema?”

Tagasi kontorisse sõites vaikib Camilla taktikalistel kaalutlustel pikalt. Lõpuks ütleb ta: „Kui mitte ükski korter, mida täna vaatamas käisime, teile ei meeldinud, siis võiksite ehk ostusummat veidi tõsta.”

„Õnnetuseks ei anna seda teha,” ütlen ma kiretult, aknast välja vaadates.

„Siis ei tohiks te nii valiv olla,” lausub Camilla tõredalt.

„Selle viimase korteri puhul ... on mul isiklikud põhjused, miks ma ei saa lasteaia läheduses elada. Igal juhul mitte praegu.”

Ma näen, kuidas Camilla silmad liiguvad mu kõhule, mis on rasedusest ikka veel veidi lõtvunud, ja tema silmad lähevad seost tabades suureks. „Oh,” pomiseb ta. Camilla ei olegi nii juhm, nagu välja paistab, ning ma olen talle selle eest tänulik. Tal ei ole vaja, et ma põhjuse välja ütleksin.

Camilla paistab hoopis mingile otsusele jõudvat.

„Teate, mul on veel üks koht. Me ei tohiks seda küll ilma omaniku loata näidata, aga vahetevahel me seda siiski teeme. Mõne inimese peletab selline elukoht eemale, aga mina isiklikult arvan, et korter on suurepärane.”

„Suurepärane korter minu raha eest? Ega me mõnest paatelamust ei räägi?”

„Jumal hoidku, muidugi mitte. Vaat et otse vastupidi. Üks moodne ehitis Hendonis. Terve maja – ainult üks magamistuba, aga tohutult palju ruumi. Omanik, kes selle lasi ehitada, on arhitekt. Ta on tegelikult päris kuulus mees. Kas te käite vahel Wandererist riideid ostmas?”

„Wandererist ...” Oma eelmises elus, kui mul oli raha ja korralik hästitasuv töökoht, ma tõesti külastasin mõnikord Bond Street’il Wandereri pööraselt minimalistlikku poodi, kus kamalutäis nutmaajavalt kalleid kleite olid nagu ohvrineitsid paksudele kivipindadele asetatud, ning müüjad olid alati mustades kimonodes. „Vahel ikka. Miks te küsite?”

„Monkfordi osaühing disainib kõiki nende poode. Korteriomanik on inimene, keda nimetatakse tehno-minimalistiks või midagi sarnast. Palju varjatud tehnikaseadmeid, aga muidu on korter täiesti lage.” Maakler heidab mulle pilgu. „Ma pean teid hoiatama, sest mõned inimesed peavad tema stiili veidi ... askeetlikuks.”

„Sellega suudan ma toime tulla.”

„Ja ...”

„Jah?” õhutan ma tagant, kui maakler lauset ei lõpeta.

„See ei ole tavapärane peremehe-üürilise leping,” ütleb ta kõhklevalt.

„Ja see tähendab?”

„Ma arvan,” ütleb Camilla, lülitab suunatule sisse ja suundub vasakusse sõiduritta, „et peaksime korterile esmalt pilgu peale viskama, et näha, kas armute sellesse. Alles seejärel räägin teile miinustest.”