Читать книгу Eelmine tüdruk - JP Delaney - Страница 13

Ma viskan pilgu taotluspaberitele. Mõned küsimused on ikka tõsiselt kummalised. Ma saan aru, et küsimused selle kohta, milliseid esemeid tahan majja kaasa võtta või milliseid seadmeid ja inventari võib muuta, on olulised, aga kuidas suhtuda järgnevatesse:

23. Kas sa ohverdaksid end, et päästa kümme süütut võõrast inimest?

24. Aga kümme tuhat võõrast inimest?

25. Kas paksud inimesed panevad sind tundma: a) kurbust või b) pahameelt?

Mul oli enne õigus, kui kasutasin sõna aus, taipan ma. Need küsimused on sellised nagu mõnes psühhomeetrilises testis. Aga samas jälle ei ole aus sõna, mida üks kinnisvaramaakler väga sageli kasutaks. Pole siis ime, et Camilla nõutuna paistis.

Enne taotluse täitmist guugeldan ma Monkfordi osaühingu kohta. Esimene link viib otse nende veebisaidile. Ma klõpsan klahvi ja ekraanile ilmub pilt lagedast seinast. See on väga ilus sein, kahvatust sileda tekstuuriga kivist, aga sellegipoolest annab see mulle vähe informatsiooni.

Ma klõpsan veel korra ja ekraanile ilmuvad kaks sõna:

EHITISED

KONTAKT

Kui ma valin „ehitised”, ilmub ekraanile loetelu:

PILVELÕHKUJA, TOKIO

MONKFORDI HOONE, LONDON

WANDERERI LINNAK, SEATTLE

RANNAMAJA, MENORCA

KABEL, BRUGGE

MUST MAJA, INVERNESS

FOLGATE STREET ÜKS, LONDON

Iga ehitise nime peale klikkides avanevad uued pildid – ei mingeid sõnu, lihtsalt hoonete pildid. Kõik on ülimalt minimalistlikud. Kõik on ehitatud ühesuguse detailitajuga, samasugusest kvaliteetsest materjalist nagu Folgate Street üks. Fotodel ei ole ainsatki inimest ega midagi, mis inimtegevusele isegi viitaks. Kabel ja rannamaja on peaaegu äravahetamiseni sarnased: raske kuubikujuline graniitkivi ja peegelklaas. Ainult akendest avanev vaade on erinev.

Ma avan Vikipeedia.

Edward Monkford (1980) on Briti tehno-arhitekt, keda seostatakse minimalistliku esteetikaga. 2005. aastal lõi ta koos andmetehnoloog David Thieli ja veel kahe osanikuga Monkfordi osaühingu. Nemad on olnud teerajajateks domootikas, programmeeritavas kodukeskkonnas, milles maja ja hoone muutuvad integreeritud organismiks, kus ei ole kõrvalisi ega ebavajalikke elemente.^[1]

Monkfordi osaühingu eripäraks on see, et ta võtab korraga vastu vaid ühe tellimuse. Seetõttu on nende toodangu hulk olnud taotluslikult väike. Praegu on neil käsil seni kõige ambitsioonikam projekt: New Austell, 10 000 koduga ökolinn Põhja-Cornwallis.^[2]

Vaatan läbi auhindade loetelu. Architectural Review nimetas Monkfordi „isemeelseks geeniuseks”, ent ajakiri Smithsonian kirjeldas teda kui „Suurbritannia üht kõige mõjuvõimsamat staararhitekti ... sõnaahtrat pioneeri, kelle töö on samavõrd vaoshoitud kui sügav.”

Ma kerin teksti „Isikliku elu” lõiguni.

2006. aastal abiellus üldsusele tundmatu Monkford omanimelise osaühingu liikme Elizabeth Mancariga. 2007. aastal sündis neil poeg Max. Ema ja poeg said õnnetult surma Folgate Street ühe ehitamise (2008–2011) ajal. Maja oli kavandatud perekonna koduks ja alustava osaühingu andekuse ilmekaks näiteks.^[3] Mõned kommentaatorid (kes?) on osutanud sellele tragöödiale ja Edward Monkfordi selle järgsele pikale vaikperioodile Jaapanis kui osaühingule nime teinud rangelt lihtsa, ülimalt minimalistliku stiili kujunemise algtõukele.

Vaikperioodi lõpetanud Monkford heitis kõrvale oma esialgsed plaanid Folgate Street ühe suhtes – mis oli tol ajal endiselt ehitusplats^[4] – ja rekonstrueeris selle algusest peale uuesti. Valminud maja võitis palju olulisi auhindu, kaasa arvatud Stirlingi ja Briti Kuningliku Arhitektide Instituudi auhinna.^[5]

Ma loen neid sõnu uuesti. Tuleb välja, et see maja algas surmaga. Õigemini veel kahe surmaga, kahekordse kaotusega. Kas sellepärast tundsingi ma end seal nii koduselt? Kas nende askeetlike ruumide ja minu kaotusvalu vahel on mingi hingesugulus?

Automaatselt vaatan ma akna all seisva kohvri poole. Kohver on täis imikuriideid.

Minu laps suri. Minu laps suri ja siis kolm päeva hiljem ta sündis. Isegi nüüd teeb just see loomuvastane ebaõiglus, sündmuste õige järjekorra õudne ja ootamatu pea peale pööramine peaaegu rohkem haiget kui miski muu.

Sünnitusabi arst dr Gifford, minust ehk pisut vanem, oli see, kes mulle silma vaadates selgitas, et surnud laps peab sündima loomulikul teel. Infektsioonioht, muud komplikatsioonid ning keisrilõige kui suur kirurgiline protseduur olid põhjused, miks haigla lapse sünnieelse suremuse korral keisrilõiget ei paku. Pakkuma – oli sõna, mida ta kasutas, justkui lapse, isegi surnud lapse saamine keisrilõike teel oleks mingi eriline meelehea, nagu näiteks tasuta puuviljavaagen hotellis. Aga mul kutsutakse sünnitus esile, ütles arst, ja kogu protseduur muudetakse nii kiireks ja valutuks kui võimalik.

Ma mõtlesin: aga ma ei taha, et see oleks valutu. Ma tahan, et see teeks valu, ja ma saaksin lõpus elusa lapse. Huvitav, kas dr Giffordil endal on lapsi. Jõudsin järeldusele, et on küll. Arstid abielluvad noorelt, tavaliselt teiste arstidega, ning see mees oli liiga kena, et ilma perekonnata olla. Ta läheb õhtul koju ja kirjeldab enne õhtusööki õlut juues naisele, kuidas tema päev kulges, kasutades sõnu sünnieelne suremus, lõpuni kandmine ning võimalik, et ka süngevõitu. Siis näitab tütar talle oma koolis tehtud joonistust, isa annab tüdrukule musi ja ütleb, et too on väga andekas.

Ma lugesin meedikute meeskonna jäikadest ja kurnatud näoilmetest, kui nad oma tööd tegema hakkasid, et isegi nende jaoks on see kohutav ja harukordne. Kui neile pakkus professionaalne tegutsemine teatud pelgupaika, siis mina tundsin vaid ääretut, tuimastavat ebaõnnestumise tunnet. Kui hormoonilaadungiga tilguti mu külge kinnitati, et sünnitus algaks, kuulsin ma kuskilt kaugemast sünnituspalatist üht naist röökimas. Aga see naine läheb siit minema lapsega, mitte leinanõustaja kaardi ja kohtumisajaga. Emadus. Veel üks kummaline sõna, kui sellele mõtlema hakata. Kas minust tegelikult üldse saabki ema või on selle jaoks, kelleks mina saan, mõni teine sõna? Ma olen juba kuulnud meedikuid ütlemas postnatali^[1.] asemel postpartum.^[2.]

Keegi küsis isa kohta ja ma raputasin pead. Isa, kellega kontakti võtta, ei ole, on üksnes mu sõbranna Mia, murest murtud ja õnnetusest kahvatu, kuna kõik meie hoolega kavandatud sünnitusplaanid – Diptique’i küünlad, veevann ning iPod Jack Johnsoni ja Bachi muusikaga – olid selles sünges ja kiires meditsiiniprotseduuris kõrvale heidetud. Neid isegi ei mainitud, nagu kuuluksid need illusiooni, kus kõik on turvaline ja kerge, kus mina kontrollin täielikult olukorda, kus sünnitamine ei ole palju pingutavam kui spaa hoolitsus või eriliselt tugev massaaž, mitte aga surmaga riskeeriv tegevus, kus ka sellised tulemused on võimalikud või isegi eeldatavad. Üks kahesajast, oli dr Gifford öelnud. Iga kolmanda surmajuhtumi puhul ei saadudki põhjusi teada. See, et ma olin terve ja heas vormis – enne rasedust käisin iga päev Pilatese treeningus ja vähemalt korra nädalas jooksmas – ei lugenud midagi. Nagu ei lugenud ka mu vanus. Mõned imikud lihtsalt surevad. Mina olen lastetu ja väikesel Isabel Margaret Cavendishil ei saa kunagi olema ema. Elu jääb elamata. Kui kontraktsioonid algasid, hingasin ma naerugaasi ja hapnikku ning mu meeled täitusid õudusega. Õuduspildid Victoria-aegsetest formaldehüüdi purkidest tungisid mu meeltesse. Ma kisendasin ja pressisin, kuigi ämmaemand ütles, et selleks ei ole veel õige aeg.

Aga pärast – kui ma olin sünnitanud või surnult ilmale kandnud, või kuidas seda tuleks nimetada – oli kõik kummaliselt rahulik. See tuli ilmselt hormoonidest: samasugune armastuse, õndsuse ja kergenduse segu, nagu seda noored emad ikka tunnevad. Mu tütar oli täiuslik ja rahulik. Ma hoidsin teda oma käte vahel ja kudrutasin tema kohal nagu iga ema. Ta lõhnas lootevilla, kehavedelike ja magusa beebinaha järele. Tema soe väike rusikas kaardus lõdvalt mu sõrme ümber, nagu ikka beebi oma. Ma tundsin – ma tundsin rõõmu.

Ämmaemand viis ta ära, et teha beebi kätest ja jalgadest minu mälestuskarpi jäljendid. Ma kuulsin seda sõnaühendit esimest korda ja ämmaemand pidi seda mulle selgitama. Mulle antakse kingakarp, milles on Isabeli juuksesalguke, riidetükk, millesse ta oli mähitud, mõned fotod temast ja kipsjäljendid. Nagu väike kirst; mälestusesemed inimesest, keda kunagi ei ole olnud. Kui ämmaemand jäljenditega tagasi tuli, nägid need välja nagu mõni lasteaia kunstitöö: roosa jäljend kätest ja sinine jalgadest. Sel hetkel jõudiski mulle lõpuks kohale, et ei tule mingeid kunstiprojekte, seintele joonistamist, koolide valimist, koolivormist välja kasvamist. Ma ei olnud kaotanud üksnes imikut. Ma olin kaotanud lapse, teismelise, naise.

Tema jalad ja kogu keha olid nüüd külmad. Kui ma palatis kraani all ta varvastelt viimseid kipsipudemeid maha pesin, küsisin, kas võiksin ta kas või natukesekski koju kaasa võtta. Ämmaemand vaatas sellele viltu ja ütles, et see oleks ju pisut kummaline. Aga ma võin siin haiglas teda hoida nii kaua, kui tahan. Ma ütlesin, et olen valmis, et ta minult ära võetakse.

Pärast, läbi pisarate Londoni halli taevast vaadates tundsin, nagu oleks minult midagi ära amputeeritud. Tagasi kodus olles vallandas pöörane lein minus veelgi suurema tuimuse. Kui sõbrad rääkisid vapustatud ja kaastundlikul toonil minu kaotusest, siis sain ma muidugi aru, mida nad mõtlesid, ent tundsin ikkagi, kui tapvalt täpne see sõna on. Teised naised olid võitnud – olid olnud võidukad riskantses õnnemängus looduse, sigimise, geneetikaga. Mina ei olnud võitnud. Mina – kes ma olin alati olnud nii võimekas, nii edasipüüdlik, nii edukas – olin kaotanud. Lein, avastasin, ei olegi lüüasaamisest väga erinev.

Ent kummalisel kombel paistis väliselt kõik peaaegu endine, selline nagu varem. Nagu enne lühikest viisakat kontakti oma Genfi kontori kolleegiga, millele järgnes meie armulugu hotellitubades ning ilmetutes ja asistes restoranides; nagu enne hommikusi oksendamisi ja – esmalt õudusega – taipamist, et me ei pruukinud olla nii ettevaatlikud, nagu arvasin. Nagu enne raskeid telefonikõnesid, e-kirju ja tema viisakaid vihjeid otsuste, kokkulepete, aga ka ebaõnnestunud ajastamise kohta, kuni mul lõpuks kujunes pikkamisi teistsugune suhtumine, et ajastus võis ikkagi õige olla, et isegi kui see armulugu ei vii pikaajalise suhteni, on see andnud mulle, kolmekümne nelja aastasele vallalisele naisele, võimaluse. Mul oli kahe inimese jaoks enam kui piisav sissetulek ning rahandusalane PR-firma, kus ma töötasin, tundis uhkust helde hüvituse üle, mida nad lapsepuhkusel töötajatele võimaldavad. Ma mitte üksnes ei saa lapsega peaaegu terve aasta kodus olla, vaid mulle tagatakse tööle tagasi minnes ka paindlik töögraafik.

Minu tööandjad oli samavõrd abivalmis ka siis, kui rääkisin neile oma surnult sündinud lapsest, ning mulle pakuti määramatuks ajaks haiguslehte. Nad olid ju mulle juba asendaja palganud. Nii ma siis istusin üksinda korteris, mis oli hoole ja armastusega lapse jaoks valmis sätitud: lapsevoodi, parimatest parim lapsevanker, käsitsi maalitud friiskangaga kaetud lastetoa sein. Esimestel kuudel ma ainult lüpsin välja rinnapiima, et see siis kraanist alla kallata.

Bürokraatia püüdis olla vastutulelik, ent paratamatult siiski polnud. Ma avastasin, et surnud lapse sünnitamise korral ei näe seadus ette mitte midagi. Minu olukorras naine peab registreerima samaaegselt nii lapse surma kui sünni – see juriidiline julmus ajab mind siiani vihale, kui selle peale mõtlen. Ja seejärel tuli matus – jälle juriidiline nõue, kuigi seda oleksin ma niikuinii tahtnud. On raske ülistada elamata jäänud elu, kuid me püüdsime seda teha.

Pakuti nõustamist ja ma võtsin ka selle vastu, kuigi südames tundsin, et sellest pole mingit kasu. Minu kurbus oli mäekõrgune ja mitte ükski jutt poleks aidanud mul seda ületada. Mul oli vaja tööle minna. Siis selgus, et ma ikkagi ei saa oma vanale töökohale enne aasta möödumist naasta – ei saa ju lahti lasta inimest, kes tuli emapuhkusel töötajat asendama. Neil on samasugused õigused nagu igal teisel töötajal – ning ma tulingi sealt ära ja hakkasin osalise koormusega tööle vabatahtlikuna heategevusühingus, mis korraldab kampaaniaid surnult sündinud laste uuringute toetuseks. See tähendas, et ma ei saanud enam oma vana korterit pidada, kuigi oleksin sealt niikuinii ära kolinud. Ma vabaneksin küll lapsevoodist ja lastetoa tapeedist, aga see korter jääks ikkagi kohaks, kus ei ole Isabeli.