Читать книгу Eelmine tüdruk - JP Delaney - Страница 8

Olgu öeldud, et maja on erakordne. Imeline, tummakslööv, uskumatu. Selle kirjeldamiseks ei leidu sõnu.

Tänavalt vaadates poleks selle peale tulnudki. Kaks rida suuri, ilmetuid, tüüpilisi Victoria-aegsete tõstandakendega punasest tellisest ridaelamuid, nagu võib näha kõikjal Põhja-Londonis, seisid Cricklewoodi mäenõlval üksteise kõrval nagu ajalehest väljalõigatud šabloonid, iga järgmine eelmise täpne koopia. Üksnes majade välisuksed ja väikesed värvitud aknad uste kohal erinesid üksteisest.

Tänava otsas, nurga peal oli piirdetara. Selle taga nägin ma väikest madalat hoonet, kompaktset graniitkuubikut. Üksnes mõned horisontaalselt kulgevad suvalised klaaspilud viitasid, et tegemist on tõesti maja, mitte mõne hiiglasuure kirjapressiga.

Ohoo, ütleb Simon kahtlevalt. Kas on ikka see maja?

Muidugi on, vastab maakler rõõmsalt. Folgate Street üks.

Maakler juhatab meid maja küljele, seinaga absoluutses tasapinnas asetseva ukse juurde. Uksekella ei paistagi olevat – tegelikult ei näe ma ka ukse käepidet ega kirjakasti, ei nimeplaati ega üldse midagi, mis inimtegevusele viitaks. Maakler lükkab ust ja see vajub lahti.

Kes siin elab? küsin ma.

Hetkel mitte keegi, vastab maakler kõrvale astudes, et meid sisse lasta.

Miks siis maja lukus pole? küsin ma närviliselt ja tardun paigale.

Maakler muigab. See oli lukus, teatab mees. Mul on nutitelefonis ukse digitaalne võti. Ühe rakendusega saab kõike juhtida. Ei pea tegema muud, kui vaid vajutama märgile kinni või lahti. Seejärel toimub kõik automaatselt – maja sensorid võtavad koodi vastu ja lasevad mu sisse. Kui käe ümber on digitaalne käevõru, ei lähe isegi telefoni vaja.

Nalja teete või, ütleb Simon, nüüd aukartlikult ust vahtides. Ma oleksin tema reaktsiooni peale peaaegu valjusti naerma puhkenud. Simonile, kes armastab igasuguseid seadeldisi, on telefoni teel juhitav maja nagu unistuste sünnipäevakink.

Ma astun tillukesse koridori, mis pole seinakapist palju suurem. Kui ka maakler on minu järel sisse tulnud, läheb koridoris nii kitsaks, et seal on ebamugav olla, ja ma lähen märguannet ootamata koridorist edasi.

Nüüd on minu kord hüüatada: ohoo! Vaatepilt on tõesti suurejooneline. Hiiglasuured aknad, kust avaneb vaade tillukesse aeda, ning kõrge kivisein, mille seest tulvab valgust. Tuba ei ole suur, aga tundub avarana. Seinad ja põrand on tehtud sama värvi kivist. Piki seinte allosa kulgevad sooned loovad mulje, nagu heljuks sein õhus. Ja tuba on tühi. Siin ei ole mööblit – ma näen ruumi ühes küljes madalat kivilauda koos väga ägedate disaintoolidega, pikka madalat, tugevast kreemikast kangast diivanit –, aga muud ei olegi, mitte midagi, mis silma hakkaks. Ei ole uksi, kappe, pilte, aknaraame, elektripesasid, silma ei jää armatuure ega – ma vaatan hämmeldunult ringi – isegi mitte elektrilüliteid. Ja kuigi korter ei tundu mahajäetuna ega kohana, kus poleks üldse elatud, ei valitse siin mingit korralagedust.

Ohoo! ütlen ma jälle. Minu hääl kõlab kummaliselt summutatult. Ma taipan, et tänavamüra ei ole üldse kuulda. Londoni liikluse igikestev taustamüra, tellingute kolin ja autosignaalid on kõik kuhugi haihtunud.

Seda on peaaegu kõik märkinud, nõustub maakler. Vabandust ebamugavuse pärast, aga peremees nõuab, et me kingad jalast võtaksime. Kas te ...?

Maakler kummardub oma läikimalöödud jalanõude paelu lahti siduma. Me järgime tema eeskuju. Ja seejärel, otsekui oleks maja karm ja varjamatu tühjus maaklerist kogu sõnavahu välja imenud, paterdab maaklergi, sama keeletu kui meie, majas sokkides ringi.