Читать книгу Põlvini elumeres - Jüri V. Grauberg - Страница 1

Ühiselamu koridorist kostev võigas sireeniplärin ajas poisid liikvele. Üks võrumaa poiss pani teki all veel käraka peeru ja ütles:

„Und nägin, kõike nägin, kuid see mõnus peer jäi veel laskmata!”

„Ha-ha-haa!” naersid poisid, kes juba pooleldi riides, kes veel teki all.

„Mis sa siga haisutad? Õhk on niigi paks, viska või kirves õhku!” ütles peerulaskja voodinaaber vihaselt.

„Kohe läheme värsket õhku hingama!” lohutas see ja õigus tal oli – juba käsutatigi poisse välja võimlema.

Mõni minut hiljem võis näha kutsekooli hoovis poolpaljaid võimlemisharjutusi tegevaid õpilasi. Esimese aasta poisid – jobid, tegid enamasti püüdlikult harjutusi mida kasvataja ette näitas. Teise aasta poisid – järid, välja arvatud mõni üksik erand, viilisid nii, kuidas keegi oskas.

Lumisel õuel oli külm ja poisid kippusid ühiselamusse tagasi. Öine voodisoojus oli veel paljudel ihus.

Grupikaaslastega trepist üles minnes kuulis Jaanus, kuidas järid ühiselamu koridoris karjusid:

„Kes täna sööma läheb, lüüakse maha!”

„Surm sellele jobile, kes täna sööma läheb!”

„Streik! Streik!!!”

Midagi taipamata läksid esimese aasta poisid tubadesse laiali ja hakkasid voodeid korrastama. Kordamööda käidi pesuruumis nägu pesemas, mõni ajas habet. Jaanusel habemeajamise muret veel ei olnud, olgugi, et mingisugune karvaudu nina all juba eluõigust nõudis.

Toas, kus elas Jaanus Bierbrauer, oli kodu veel üheksale poisile, kõik tulevased elektrikud, nagu temagi. Jaanus, keda ei saanud enam kuidagimoodi võrrelda selle poisikesega, kes kunagi koos Pauliga Valangu kooli esimesse klassi läks, oli nende aastate jooksul kõvasti muutunud. Tema lapselikult pehmed ja blondid juuksed olid aja jooksul muutunud kohvipruunideks, ning seisid nüüd traatsirgetena parajasti moes olevas siilisoengus. Poiss oli silmnähtavalt juurde võtnud ka pikkuses, mis nüüd ainult vähem kui paarikümne sentimeetriga kahest meetrist allapoole jäi. Õlgade laius oli küll veel poisikeselik ja seda rohkem torkas tema pikkus kohe silma. Kahelt poolt oma isalt päranduseks saadud kongis nina vaatasid arglik-uudistavalt maailma kaks terashalli, veidi pungis silma. Linnas oli seda, mis Jaanusele vaatamiseks ja uudistamiseks kõlbas, küllaga. Alates majadest, trammidest, poodidest ja lõpetades loendamatu arvu ilusate tüdrukutega.

Jaanus õppis teist kuud linnakutsekoolis ja ei kahetsenud oma valikut. Eriala meeldis talle, samuti uus koolimaja. Oma grupi poistega oli ta selle kahe kuu jooksul juba tuttavaks saanud, isegi mõned sõbrad olid talle tekkinud.

Elektrikute grupist oli mitu poissi kooli sisekorra eeskirjade rikkumise, või, kui otse öelda, siis pätitegemise pärast ukse taha visatud ja nii võeti täiendavalt õpilasi juurde, et ettenähtud õpilaste arv õppegrupis ikka täis saaks. Juurdetulija oli ka Jaanus. Kahe kuuga suutis ta õppimises teistele järele jõuda, vaatamata sellele, et alguses oli elektrotehnikaga kõvasti pusimist. Enamik toakaaslasi ei keelanud uustulnukale oma konspekte, ega ka täiendavaid selgitusi õpitava materjali kohta. Poisi arvestuste hinded, mis algul vaevalt kolmed olid, muutusid peagi neljadeks ja viiteks.

„Kui Jumbu Liiva koolist minu praegusi hindeid näeks, ei usuks ta vist oma silmi!” mõtles Bierbrauer oma hindeid vaadates.

„Poisid, varsti peaks sööma minema!” arvas üks toakaaslastest.

Nagu tellitud, lendas toauks lahti ja sisse vajus trobikond teise aasta poisse:

„Jobid, kui te kuradid täna sööma lähete, lööme maha!”

„Miks siis täna sööma ei tohi minna?” küsis keegi julgematest.

„Meie ei taha hommikusöögiks kuivanud saiatüki peale hallitanud „Uusjuustu” ja ei taha ka haput kohvi igal hommikul sisse larpida! Meie tahame inimese kombel süüa!” lärmasid järid. „Terve kool ei lähe täna sööklasse sööma. Kuulete! Ja naised on ka meiega!”

„Kes läheb sööklasse, see sureb!” karjus üks tedretähnilise näoga järi ja lõi jalaga vastu nnntooli nii, et see toanurka lendas. „Kas on selge, jobid?”

„Ära laia nüüd!” keelas teda üks suurekasvuline järi ja lisas: „Nad ei lähe sööklasse. Läheme nüüd järgmisse jobide tuppa!”

„Õõh, mul on kõht nii tühi, et kole! Kas nad tõesti annavad tappa, kui ma sööma lähen?” hädaldas üks väiksem poiss, keda kõik tema nirgile sarnase näo pärast Nirgisteks kutsusid.

„Nad peksavad niigi, kui purjus on ja neile ette jääd. Nüüd oleks ju lausa rumal neile selleks ise põhjust anda.” arvas Jaanus ja lisas: „Tüdrukud pidid ju ka pundis olema!”

„Ei tea millised tüdrukute grupid siis kaasa löövad?” arutles Jaanuse voodinaaber, väikesekasvuline Heino, tartumaa poiss. „Võib-olla ainult kraanajuhid, nendel on kooliaeg vaid kümme kuud pikk.”

„Aga maalrid? Miks sa arvad, et nemad ei tule järidega kaasa?” küsis Riks, tõmmuvereline, suur ja tugev lastekodust tulnud poiss.

„Ma arvan, et neil on kooliaeg pikem ja plikad ei hakka ilmaaegu riskima.” selgitas tartumaalane.

„See kuradi igahommikune juust on küll mõnikord lausa sinine. Ja kui veel kuivanud leiba kõrvale antakse …” heietas peerulaskja, jässakas, buldoginäoga poiss.

„… siis oled ka ise näost sinine ja ööseti muud ei teegi, kui peeretad!” lõpetas Heino, kellele peerulaskja igahommikune harrastus kole vastumeelne oli. Peerulaskja magas tema voodile „liiga ligidal”, nagu Jaanuse voodinaaber tavatses vahetevahel ütelda.

„Sööma! Õpilased, läheme kõik sööma!” hüüdis mööda koridori sammuv ühiselamu kasvataja, saledakene, ligi kolmekümnene brünett naisterahvas. Tavalist tormamist ja rüselemist ühiselamu treppidel millegipärast näha ei olnud ja see tegi kasvataja uudishimulikuks. Ta püüdis alati näida väga range ja soliidne, kuid see ei seganud kasvatajal mõnikord, kui tal hea tuju juhtus olema, suuremate poistega kahemõttelisi mesijutte rääkida, veidi lõõpida ja nalja heita. Võib-olla see näiline familiaarsus aitaski kasvatajal poisse lõas hoida sest nad suhtusid temasse enamuses aupaklikult ja otseseid konflikte kasvatajal oma kasvandikega ei olnud. See, mida poisid kenakesest kasvatajast omavahel rääkisid, seda kasvataja muidugi ei teadnud ja võib-olla oligi hea, et ei teadnud, sest noorte meeste seksuaalfantaasiad ületasid nii mõnigi kord sündsuse piirid.

Käinud paaris toas, kuhu ta sisenes alles peale uksele koputamist, nagu seda teevad kõik viisakad inimesed (muide, järid ei kuulunud Jaanuse tähelepanekute järgi sellesse inimkategooriasse), tormas kasvataja kingakontsade klõbinal mööda koridori minema. Oli juhtunud midagi ennekuulmatut! Streigiti! Nõukogudemaal streigiti! Oleks veel kes! Mingid kutsekooli õpilased, keda riik tasuta koolitab, söödab ja riietab! Milline tänamatus!

Varsti olid kõik õppegruppide meistrid ühiselamus asja uurimas. Nii mõnigi neist nõudis oma grupi poistelt streigi kohest lõpetamist ja käskis otsekohe minna sööklasse sööma. Oli ka rahulikumaid meistreid. Need püüdsid tõrksaid poisse veenda niisuguse ettevõtmise tulutuses. Esimese aasta elektrikute grupi meister Mets, umbes kolmekümne aastane kullininaga ja heledate juustega pikk mees, oli oma poistega otsekohene, nii, nagu tal tavaliselt kombeks:

„Lähete sööma, või ei lähe, see on teie oma asi. Minul on kama. Kes aga täna tundidest puudub, paneb homme kooli ukse väljastpoolt kinni! Kas on see teile arusaadav, mehed?”

„Selge … On küll arusaadav!” vastasid poisid läbisegi. Meistrist pidasid poisid lugu ainuüksi juba sellepärast, et meister Mets kohtles neid kui omasuguseid, kuid ilma liigse familiaarsuseta.

Nii läkski enamik õpilasi hommikupoolsetesse õppetundidesse ilma hommikusöögita. Kõhud korisesid nii mõnelgi sees ja suhu jooksis sülg, kui tuli ühest õppekabinetist teise minnes teinekord sööklast mööda minna. Nii mõnigi poiss või tüdruk ei pidanud näljale vastu ja lipsas salaja sööklasse, mis nüüd streigi puhul kogu aeg lahti oli, ja haaras laua pealt ruttu mõne leivapala, toppis suhu, ning tegi siis kähku sealt sääred.

Streigijuhid olid nõus kooli juhtkonnaga läbi rääkima asuma ja end avalikustama vaid sel juhul, kui ei järgne nende suhtes mingeid repressioone. Seda ka lubati ja kohtumine toimus. Jaanus ei saanud kunagi täpselt teada, millest seal kohtumisel räägiti, sest jutte liikus ühiselamu peal ringi igasuguseid. Tulemuseks oli aga see, et kooli sööklasse ilmus mõneks ajaks alumiiniumist lusikate kõrvale ka vajalikul hulgal nuge ja kahvleid, mis muide oli streikijate üks nõudmistest. Senini oli nugadest ja kahvlitest alati suur puudus, sest neid pahatihti ei jätkunud korraga kõigile sööjaile. Miilitsa abiga pandi ka piir kooli sööklast toiduainete varastamisele. Kui kolm kokka, kes ühel õhtul head-paremat täis tuubitud kandekottidega miilitsale vahele jäid ja sule sappa said, muutus ka söökla toit tuntavalt paremaks. Kooli direktor, soliidne ja hallipäine mees, oli sunnitud tunnistama, et streikijail oli olnud õigus. Kuid miks siis aeti asju niisuguste, äärmuslike meetoditega? Oleks võinud ju viisakalt paluda kooli juhtkonnal sööklas kord majja luua! Selle peale arvasid Jaanuse toakaaslased, et direle oli olukorrast sööklas räägitud küll ja küll, kuid asi ei liikunud sugugi paremuse poole.

„Järid tegid õigesti, et streiki alustasid!” arvas enamik kutsekooli õpilasi.

Laupäeviti anti igale õpilasele tasuta saunatalong linna sauna minekuks. Jaanus otsustas linnaloa ära kasutada ja peale sauna ka Pauli juurest läbi astuda. Vend töötas kondiitrina ühes peaaegu kesklinnas asuvas väikeses kohvikus ja elas linna servas ühe vana naise juures allüürnikuna.

Jaanus käis kähku saunas ära ja sõitis trammiga sinna linnaossa, kus oli palju vanu ja luitunud, enamasti kahekordseid, vist veel tsaariajast pärit puumaju. Ühes nendest majadest elaski Paul.

Andnud pruuniks värvitud ukse taga kella, jäi poiss ootama. Hetk hiljem uks avaneski ja Paul tõmbas helistaja sisse:

„Õigel ajal tulid! Ma lähen varsti linna kohtingule. Tule istu!”

„Paul, kes see noormees on?” küsis korteriperenaine, umbes kaheksakümneastane paks vanamutt.

„See on minu noorem vend!”

„Nu, nu jasno! Ilus pikk poiss!” ütles vanamutt eesti keelt tugeva vene aktsendiga rääkides. „Minu mehel oli ühe eskadroni komandör ka niisugune. Meil oli seal raadioside eskadron, kas sa poiss tead, mis asi see on?”

„Vanamutt räägib jälle Venemaa revolutsioonist ja kodusõjast!” sosistas vend Jaanusele kõrva. „Ära pane teda tähele, see on muti lemmikteema!”

„Jah, ma olen filmides üht-teist näinud!” ütles Jaanus valjult, sest korteriperenaisel paistis kõrvakuulmisega veidi halvasti olevat. „Praegu pole enam mingeid eskadrone ammuilma olemas, kõik see raadio värk on autode peal.”

„Ei ole, ei ole! Vsjo ikka tatsankade peal on! Tatsanka on väga hea ja kiire sõiduriist!” vaidles vanamutt vastu ja tahtis veel midagi lisada, kuid Paul kutsus Jaanuse oma tuppa:

„Ära temaga ilmaaegu vaidle, see on tühi töö. Sellele vanamutile ei tee sa midagi selgeks. Mis tema on kord pähe võtnud, siis nii see ka peab olema!”

„Kes see vanamutt on? Niisugune imelik teine.” küsis Jaanus, kui nad Pauliga kahekesi kõrvuti südalinna poole sammusid.

„Kes seda täpselt teab …” ütles Paul käega lüües. „Ma olen tema jutust niimoodi aru saanud, et mees olla tal olnud kodusõja ajal, või pärast seda mingi sõjaväe asjamees, brigaadikomissar, või … Lastud kolmekümnendate aastate lõpus Venemaal maha.”

„Mis selle muti nimi on?”

„Linde. Ta mees oli vist sakslane, või kurat seda teab! Vanamutt räägib ise ka mõnikord mingit eesti-vene keele segapudru. Mõnikord pistab mõne saksakeelse sõna ka vahele …”

„Kellega sa trehvama lähed?” küsis Jaanus, lootmata vennalt vastust saada.

„Sellesamaga, kellega ma viimati kodus käisin. Mäletad? Kuidas on, ah?”

„Muidu kena tüdruk, aga …”

„Mis, aga?”

„Tead, ta peitis need voodilinad, mille peal te tookord magasite, sahvrisse lihatünni taha. Ema leidis need sealt hiljem üles ja kui ta neid linu pesema hakkas, siis ütles, et pole neil praeguse aja tüdrukutel ka ei häbi ega au. See sinu tüdruk tahtis vist need linad meilt ära varastada, mis ta muidu neist sinna sahvrise peitis!” arvas Jaanus.

„Ha-ha-haa!” naeris Paul. „Oled sa ka ikka opakas! Sellepärast see tüdruk need linad ära peitiski, et ta oli aus tüdruk!”

„Aus tüdruk ei peida võõraid voodilinu ära!”

„Loll oled! Päris loll kohe!” ütles Paul irvitades. „Me määrisime öösel voodilinad ära, noh, ja tüdruk lõi põnnama. Ma rääkisin emaga köögis niikaua juttu, kui ta voodilinu peitis.”

„Kus ta sinna teadis peita?”

„Mis sa tühja pärid! Mina ütlesin, et … Sealt leiab ema nad enne üles, kui haisema lähevad.” ütles Paul ja küsis muigamisi: „Sul pole veel pruuti, või mis?”

„Mis pruuti … Anna mulle paar rubla parem. Kui saad muidugi …”

„Raha, raha!” ohkas Paul. „Mul pole seda endalgi. Tead, kui palju raha naiste peale kulub? Säh võta kopikaid, saad homme korra kinos käia! Nõus?”

„Muidugi!” rõõmustas Jaanus, kui vend talle viiskümmend kopikat peo peale pani. Selle raha eest sai tervelt kaks korda kinos käia!

„Olgu! Tule ülehomme õhtul minu tööjuurest läbi. Ma olen siis õhtuses vahetuses. Aga nüüd lase jalga. Mu tüdruk peaks kohe näole andma!”

„Hea küll!” Jaanus seadis sammud trammipeatuse poole.

„Mis Paulil viga plikadega ringi käia!” mõtles Jaanus veidikene kadedust tundes. „Tema on ilus, pikk poiss. Kenad mustad juuksed ja sirge nina ka peas, mitte niisugune konks, nagu minul!”

Paulil oli siiski ka üks väikene iluviga küljes, nimelt näpuotsa suurune sünnimärk vasakul lõuapäral. Ema ütles kunagi Jaanusele, et see sünnimärk on Paulil võib-olla tema vanaema pärast küljes. Kunagi ammu olevat Korsani talu vanaperenaine oma minijat, Jaanuse ema, vihaga vastu söögilaua nurka lükanud. Ja just sis, kui ta viimaseid kuid Pauli kandis. Teenija seisusest taluperenaiseks saanud minija suhted oma ämmaga, vana perenaisega, olid sel ajal ju enamasti igalpool ühesugused …

„See sünnimärk teeb Pauli veel kenamaks, kui ta muidu olekski olnud!” oli ema siis Jaanusele ütelnud.

„Vennal on oma tüdruk … Pruut kohe!” mõtles Jaanus kadedusega Paulist ja tema tüdrukust. Koolis, kus poiss õppis, oli ilusaid tüdrukuid lausa „jalaga segada”, nagu oli tavaks ütelda. Aga mismoodi sa lähed tüdruku juurde ja ütled:

„Tule mulle pruudiks!”

Või:

„Kuule, hakkame kurameerima!”

See tundus Jaanusele kuidagi nõme, niimoodi minna ja tüdrukule ütelda … Kuid võiks ju ometi olla niisugune tüdruk, nagu Helen oli, kellega saaks juttu rääkida ja kas või lihtsalt tunda rõõmu sellest, et sul keegi on.

Jaanus oli nii mõttes, et ei märganud trammi enne, kui see juba ta ees seisis. Poiss astus vagunisse, lõi parema käega tugeva plaksu vastu piletiautomaadi külge ja tõmbas samaaegselt kangist. Müksu saanud aparaat andis kohe pileti, mille Jaanus juba istmele istudes endale tasku pani. Oli ka neid inimesi küll ja küll, kes ausalt kolm kopikat piletiautomaati lasksid ning alles siis kangist tõmmates sõidupileti kätte said. Noorukid kas lihtsalt koonerdasid, või oli see „plaksupiletiga” sõitmine nende arvates väga moekas.

Tramm kolistas aeglaselt mööda lumist linna. Jaanus vaatas tuledest valgustatud tänavaid ja mõtles, et Mallangi külas ei ole siiamaani veel elektrit. Ema istub praegu kindlasti köögis, laua taga, petroolilamp nina ees ja koob midagi. See oli enamasti tema igaõhtune tegevus. Ema oli Korsanile nüüd päris üksi jäänud ja pidi kuidagimoodi hakkama saama. Õnneks oli Ruudi maatüdrukuga naitunud ja elas oma perega Mallangilt paarikümne kilomeetri kaugusel. Vanemal vennal oli juba väikene tütargi kodus kasvamas ja oma pere kõrvalt leidis ta vahetevahel aega ka ema juures käia.

„Peaks mingil nädalavahetusel koju sõitma.” arvas Jaanus ja mõtles, et kojusõiduks ta raha ikka leiab, kas või laenab. Tagasisõidu raha annab ema niikuinii ja lisaks veel ka viieka või isegi kümnelise.

„Mis see jobi siin molutab?!” rusikalöögiga vastu õlga toodi Jaanus mõtetemailt tagasi. Istuja nägi enda kõrval seismas kaht kõige vastikumat järi. Alati oli neil põhjust norida esimese aasta poiste kallal. Eriti ülbeteks läksid nad tavaliselt siis, kui mõni kenam tüdruk juhtus läheduses olema. Jaanus otsustas kohe järgmises peatuses trammist sääred teha ja bussiga koolimajja sõita. Nii ta tegigi. Hetk enne trammiuste sulgemist kargas ta trammiistmelt püsti ja hüppas juba sulguvate uste vahelt välja. Tramm sõitis kolinal edasi järgmise peatuse poole, viies endaga kaasa ka kaks järi, kellega Jaanus sugugi ei tahtnud tegemist teha.

Õhtul, kui poiss juba teki all oli ja unemõtteid mõlgutas, vajusid äkki tuppa kolm järi ning tirisid ta voodist välja.

„Kurat! Kohe trammist sääred tegema?! Raibe, niisugune!” vandus üks neist ja virutas Jaanusele rusikaga vastu lõuga. Lööke hakkas tulema igalt poolt, sest ka teised kaks järi püüdsid oma kaaslasele jõudumööda abiks olla. Jaanuse toas elas peale tema veel üheksa poissi, kuid keegi ei julgenud appi tulla.

„Kui sa neile vastu ei hakka, siis klobivad küll!” tulid Jaanusele meelde kunagise klassivenna, Jaani, poolt öeldud sõnad kui nad möödunud suvel Liiva raudteejaamas autodest söödakriiti vagunitesse laadisid. Jaan oli siis juba pealinnas ühe talve kutsekoolis õppinud ja vastavalt ka ühiselamu kombeid veidi tudeerinud.

Jaanus sai tugeva löögi kõhtu ja vajus oiates taburetile.

„Kas said õpetust, kuradi jobi?! Nüüd tule minu tuppa ja tee meie toa meeste kingad puhtaks!” käratas üks peksjatest.

„Kingi ka veel puhastama …” käis Jaanusel mõte läbi peksmisest uimase pea. „Kohe ma sul puhastan … Suu hammastest puhtaks!”

Taburett käis serviti vastu ühe järi pead, see vajus oiates põlvili. Teise paugu sai see, kelle toa poistel kingad kole mustad pidid olema. See lendas Jaanuse voodi peale pikali, kolmas peksja kadus kähku toa uksest välja.

Jaanus põrutas taburetiga voodis lamaja pihta veel ja veel, pööramata tähelepanu sellele, et järi pea juba üleni verine oli.

„Bierbrauer, kurat! Jaanus! Ära tapad!” hakkas peerulaskja äkki kisama. Samal ajal jooksis uksest sisse trobikond järisid.

„Kes kurat ligi tuleb, sellel ajud peast välja peksan!” röökis Jaanus, sülitades suust verd ja äigas ühele järile, kes talle ikka veel ligi tikkus, verise taburetiga vastu pead, nii, et see karjatades tagasi hüppas.

„Mehed! Pidage! See jobi on hulluks läinud!” hüüdis üks sissetungijatest, nähes Jaanust ülestõstetud taburett käes, nende poole tuikuvat. „Oota nüüd, mees! Rahune maha! Me ei tulnud siia kedagi peksma!”

„Kes ligi tuleb, see raisk saab! Maha löön!” karjus Jaanus ja jäi taburetti pea kohal ähvardavalt hoides seisma. Ta ootas, mida järid nüüd ette võtavad. Tuppa tulnud poisid aitasid oma verise sõbra Jaanuse voodilt jalule, võtsid sellel kaenla alt kinni ja viisid ära. Need kaks järi, kes ka olid Jaanuse taburetti maitsta saanud, läksid kahtlustava pilguga Jaanuse käes olevat taburetti jälgides teistele omal jalal järele.

„Täitsa loll jobi, vaata kuidas ta silmi pööritab!” ütles üks lahkujatest ja tõmbas enda järel ukse kõva pauguga kinni.

Jaanus laskis taburetil kolinal põrandale kukkuda ja tuikus oma voodisse. Ohjeldamatu nutuhoog haaras teda mõneks ajaks, kuid koos nutuga tuli ka rahunemine.

„Jaa …” ütles üks poistest, valas karahvinist vett käterätikule ja hakkas Jaanuse nägu verest puhastama. Uus nutuhoog haaras Jaanuse enda võimusse.

„Pole midagi … Pole midagi …” rahustas toanaaber ja tegutses märja käterätikuga edasi.

Pikapeale Jaanus rahunes, kuid veel kaua ei saanud ta uinuda.

Toakaaslased juba magasid pimedas toas, kes norskas, kes nohises niisama. Peerulaskja muidugi norskas hoopis teise otsaga kui tema toakaaslased. Jaanus vähkres oma voodis ikka küljelt küljele, saamata magama jääda.

„Kuidas ma homme niisuguse näoga tundi lähen?” muretses Jaanus, sest selle järele, kuidas ta silmaalused pakitsesid, võis arvata, et vähemalt üks sinikas on hommikuks surmkindlalt olemas. See veel selleks, kuid mida järid nüüd ette võtavad? Kindlasti palaanitsevad nad kättemaksu, selles oli poiss kindel. Toakaasalsed olid pärast järide lahkumist, otsustanud, et ei luba enam ühtegi oma toa poissi mõnitada. Tulevad kas või kõik korraga appi, kui vaja peaks olema. See jutt oli Jaanuse arvates vaid hetkearvamus, ja kuigi palju ta sellest edaspidi kasu küll ei lootnud.

Hommikupoole ööd otsis Une-Mati ka Jaanuse üles ja viis poisi mured mõneks tunniks endaga kaasa.

Hommikul õue võimlema minnes ütles üks järi Jaanust nähes teisele:

„Näe, sellele jobile on koht kätte näidatud!”

„Ära õienda, mine edasi! See on hull jobi!” vastas teine, kelles Jaanus ühe eileõhtuse sissetungija ära tundis.

Teise aasta poisid hakkasidki Jaanust hüüdma Hulluks Jobiks, kuid rusikat ei tõstnud enam keegi ja õiendama ka eriti ei kiputud. Tuba, kus Jaanus elas, jäeti järide poolt hoopis rahule.

Jaanuse imestuseks ei küsinud ükski õpetaja midagi tema siniste ja paistes silmade kohta. Ju siis olid õpetatud mehed kutsekooli õpilaste ühiselamu kommetega kursis. Seevastu aga oli poiste ühiselamu kasvatajal kädistamist küllaga. Mõelda, niisugune kole asi! Ühel tema poisil silmad peaaegu kinni pekstud, teisel nina alt kaks hammast teadmata kadunud ja kolmandal poisil pea nii muhkus, et ei ole kindel, kas see üldse enam ümaraks kunagi lähebki! Kes küll peksab tema poisse?

Kõik kolm asjaosalist olid õhtul kasvataja kabinetis ülekuulamisel.

„Poisid, ütelge ometi, kes teid niimoodi peksis?” nõudis kasvataja. „Ma kutsun miilitsa ja pätid saavad oma karistuse!”

„Küll sa tead, kuidas see asi tegelikult oli! Pole ju sinu praktikas esimene kord, kui jobil nägu üles lüüakse.” mõtles Jaanus ja uuris hoolega üle paistes silmaaluste oma kinganinasid. „Aga kui sa nii mudalollina tahad end näidata, siis ei ole ka minul mõtet sind targemaks teha!”

Vaikisid ka järid. Mida oligi neil ütelda?

Veidi aega veel poisse tulutult pinninud, saatis kasvataja nad minema.

„Jobi, kui sa ära kaebad, saad nii tappa, et eluaeg mäletad!” ähvardas muhkliku peaga järi kui nad kõik juba ühiselamu koridoris olid.

Jaanus ei teinud kuulmagi ja sammus mööda koridori põranda siledaid kiviplaate oma toa poole.

„Kuuled, jobi!” käratas ähvardaja kõvemini.

„Õige mul sind sitta vaja?” ühmas Jaanus sammu aeglustamata. „Mine perse!”

„Miii-sss?!!”

„Tule, tule edasi! See jobi on hull! Kes teab, millega lollakas jälle virutab!” susistas ilma esihammasteta järi ja tiris sõbra endaga kaasa.

„Hää, et niigi läits!” arvas selle kõige peale Heino, kui Jaanus oli poistele kasvataja juures käimisest ja viimasest jutuajamisest järidega rääkinud.