Читать книгу Põlvini elumeres - Jüri V. Grauberg - Страница 5

Heinaga saadi Korsanil sel aastal väga ruttu ühele poole. Ruudi, kes elas vaid paarkümmend kilomeetrit Mallangilt eemal, oli selleks ajaks, kui linnarahvas maale jõudis, maja ümbert juba suurema osa heinast maha niitnud. Peamine heina niitmine käis nüüd kaugemal olevatel heinamaatükkidel. Rital muide, ei olnud sel aastal vikatiga midagi teha, sest heinaniitmisega said kolm vanemat venda isegi hakkama. Rita oli emal abiks majapidamistöödel. Paulil oli kaasas viieliitrine kanister, mis oli ääreni konjakit täis ja see kuigipalju stimuliseeris heinaniitjaid. Paul arvas, et niikaua, kui on ilma, tuleb tööle pihta anda, siis jõuab enne puhkuse lõppu lehmale ja lammastele talveheina valmis teha. Kuivõrd Ruudil poleks midagi olnud selle viieliitrise kanistri ühe korraga tühjaks joomise vastu, siis, teades venna nõrkust kangema kraami vastu, valas Paul kanistrist igal hommikul välja vaid ühe pudelitäie konjakit ja võttis selle heinamaale kaasa. Pudel pandi lagendiku keskele rohu sisse ja niitjad lõid vikatid rohtu murdma. Ring, ringi järel ümber heinamaatüki niites, jõuti ihaldatud pudelile ikka lähemale ja lähemale, kuni viimane rohututt terava vikati ees langes, ning konjakipudel oma täies alastuses keset lagedat heinamaad seisma jäi. Ruudi ja Paul jõid hüva jooki kohe kulinal otse pudelist. Jaanusele see asi veel erilist lõbu ei pakkunud ja ta limpsis niisama pudeli kaela.

„Kas sina Jannu, ei tahagi partorgite lemmikjooki juua?” ei jäänud Jaanuse „viilimine” vanematel vendadel märkamata. „Kogu parteiladvik ainult konjakit joobki!”

„Ma ei taha …”

„Loll oled, kui ei taha!” arvasid vennad ja tegid kordamööda pudeliga asja suu juurde.

Taevas pidas kuiva ja enne, kui lastel puhkused lõppesid, veeres viimane heinakoorem rehealla, kus loomade talveheina hoiti. Ema oli rahul ja Paul, ning Ruudi võisid tagasi sõita oma igapäevase töö juurde. Rita ja Jaanus jäid veel mõneks ajaks emale seltsiks, sest neil oli koolitöö alguseni veel paar nädalat aega.

Ühel õhtul märkas Jaanus Künnamäe talu juures väikesel mäekünkal asuva triangulatsiooni masti vaateplatvormil seisvat kahtlaselt tuttava figuuriga naisterahvast. Poiss otsustas pähe tulnud mõtet kontrollida ja silkas läbi metsa masti juurde. Alt üles vaadates ei olnud peale tuule käes lehviva kleidisaba midagi näha ja uudishimulik poiss ronis mööda triangulatsioonimasti ühe jala külge kinnitatud redelit üles.

„Näe, Jaanus, sina!” tervitas naeratav Margit ülesronijat. Jaanuse kahtlused ei olnud teda petnud! Margiti imekena figuuri oli võimatu kellegi teisega segi ajada.

„Linnamees!” kiitis tüdruk ja vaatas uurivalt Jaanust. „Räägi, kuidas sul linnas läheb?”

„Pole viga, normaalselt! Kuidas sina elad?” küsis Jaanus, uudistades samuti tüdrukut. Margit oli muutunud silmnähtavalt kenamaks ja paistis, et ka enesekindlamaks.

„A-ah, mina?! Maainimese elu elan. Mis siin ikka põnevat on? Näed, mehele pole ma veel läinud …” edvistas tüdruk.

„Seda ma näen, jah! Kus su mootorrattaga sõber siis on? Kas sõitis võrinal ära, teise plika juurde?”

„Jaa!” naeris Margit. „Nii need sõbrad kaovad – üks sõidab linna, teie jälle sõidab mootorrattaga ära … Naljatilgad! Nagu poisse maa peal vähe oleks?!”

„No-jah, eks ta ole …” ei osanud Jaanus selle peale midagi targemat kosta.

„Läheme alla! Siin üleval pole mul enam midagi teha. Ja tuul puhub ka …” ütles Margit. „Mine ees!”

Jaanus hakkas mööda pikka puuredelit allapoole ronima. Üles vaadates nägi ta, paar meetrit kõrgemal, oma suureks üllatuseks Margiti paljast tagumikku. Tüdruk tuli Jaanusele redelipulki mööda järele ja kuivõrd ta oli kõrgemal, siis olid Margiti kõige salajasemad kohad justkui spetsiaalselt poisile uudistamiseks välja pandud. Midagi niisugust ei olnud poiss elus veel näinud ja ta tardus paigale, ning vahtis suu ammuli seda, temale nii tundmatut, maailma. Nagu kogemata astus Margit talle kingaga näppude peale.

„Aa-ih!” oiatas tardumusest ärganud poiss.

„Mis sa vahid, poisu?!” lagistas Margit naerda. „Astu aga edasi allapoole!”

Alla jõudes oli Jaanusel ihu niivõrd kihu täis, et ta tahtis Margiti sealsamas masti all rohu peale maha murda. Muidu alati helde olnud tüdruk hakkas nüüd ootamatult vastu sõdima:

„Jaanus! Ära tee! Ma ei taha!”

„Vanasti …” ähkis Jaanus ja püüdis tüdrukut sinnasamasse, masti jala juurde maha murda.

„Vanasti oli teine asi! Nüüd enam ei saa niimoodi. Ma olen juba korra teie pärast aborti teinud, enam ei taha! Sul ei ole ju niikuinii midagi peale panna?!” tõrjus Margit kahe käega sabinas poissi eemale.

„Peale panna? Misasja?” ei saanud poiss kohe Margiti jutust aru.

„Preservatiivi … Kantossi!” tüdruk rabeles Jaanuse käte vahelt lahti. „Sul ei ole ju?! Ja ilma ma seda asja enam ei tee! Mõistad?!”

„Ei ole … Kust mina seda sulle praegu …”

„Kust sa praegu võtad?” laiutas Margit nöökavalt käsi. „Jääb ära, kulla mees! Jääb ära!” ja tüdruk hakkas triangulatsioonimasti ääres kasvavatest põõsastest oma jalgratast välja tirima.

„Mis sa siis … Miks sa siis ilma püksata ringi lased?” küsis Jaanus pahaselt, sest ootamatult süllelangenud naudingulootus kippus käest kaduma. „Ja minule niimoodi tagumikku näitasid?”

„Suvel on ju pükstega palav! Kas sul ei ole?” itsitas Margit ja näitas näpuga sinnapoole, kus Jaanusel püksis midagi turritas. „Võta aga püksid maha ja tuuluta!”

„Ega kõik saa sinumoodi tuulutada.” mõtles Jaanus solvunult ja vaatas kuidas tüdruk põõsaste vahel jalgrattaga laveerides rööbastee poole rühkis.

„Kirjuta mulle!” kõlas veel heledahäälne hüüe põõsaste tagant ja Margit, kellega Jaanus oli nii mõnigi kord pehmel metsasamblal armurõõmusid nautinud, kadus tema elust. Saatuse teed ei viinud neid enam kunagi kokku.

Peagi lõppes Jaanuse koolivaheaeg ja ta sõitis rongiga linna tagasi. Rital oli koolivaheaeg mõne nädala võrra pikem ja nii ei jäänud ema peale poegade ärasõitu jälle päris üksi.

Kooli jõudes avastas Jaanus, et terves majas käis remont. Poisid magasid kooli spordisaalis otse põrandale pandud madratsitel. Tüdrukutele oli elamiseks eraldatud kooli suur ja uhke aula. Süüa sai ikka sööklas, nagu ennegi. Kuivõrd õppetöö alguseni oli veel terve kuu, siis seda aega kasutati koolimaja remondiks. Sellega tahtis kooli juhtkond lüüa kaks kärbest korraga – koolimaja sai värskema väljanägemise ja õpilased neile vajaliku tööpraktika. Jaanus oli talvel käinud raadioringis ja nii tuli tal koos Petjaga hakata translatsiooniliine parandama ja mõnes kohas ka lausa välja vahetama. Vanemmeister andis hommikul poistele töö kätte ja õhtul, kui aega oli, siis ka kontrollis tehtu üle. Pikapeale said poisid selle töö nii selgeks, et vanemmeister loobus igasugusest kontrollist ja andis mõista, et kui hiljem selgub, et midagi ei klapi, siis tuleb see niikuinii neil endil uuesti teha. Tehku siis juba nüüd nii nagu peab, tema ei hakka iga päev täiskasvanud meestel sabas sörkima!

Ülejäänud poised-tüdrukud olid tegevuses kõik vastavalt oma erialale. Elektrikud tegid elektritöid, puusepad ja mööblitislerid parandasid koolimaja uksi-aknaid, ning ka talve jooksul lõhutud, või „iseenesest” purunenud mööblit. Santehnikud kolistasid usinasti koolimaja tualettides, krohvijad ja maalrid sebisid pahtlilabidad ja värvipintslid käes, mööda kooliruume ringi. Koolimaja pidi esimesel septembril läikima ja puhtusest särama. Ette rutates peab ütlema, et koolimaja ja ühiselamud said tõesti sügiseks viisaka väljanägemise, ning nii mõnigi suvistest remontijatest näitas hiljem uhkusega sõbrale, või sõbratarile, et näe, see siin on minu tehtud!

Kui päevased tööd ja toimetused olid lõppenud, siis pidid õpilased kooli sisekorra eeskirjade järgi öörahuks kõik kenasti oma ruumides olema. Kuid milline noor inimene tahab, ja kas ülepea saabki, minna magama siis, kui seda nõuavad kooli kasvatajad? Ei saa! See lihtsalt ei ole võimalik! Nii mõnigi kord avastasid kasvatajad oma suureks pahameeleks mõne sosistava, või lihtsalt vaikides teineteise kätest kinni hoidva paarikese kusagilt pimedamast koridori nurgast. Karmi sõnaga lahutati lembepaarid ja süüdlased saadeti magamisruumidesse. Kasvatajad said nüüd jälle rahulikumalt hingata, sest suurem õnnetus sai kindlasti selleks korraks jälle ära hoitud.

Peale tüdrukute piilumise, mis pahatihti kasvatajatele vahelejäämisega lõppes, oli poistel veel üks väga vajalik ja huvitav öine tegevus. Nimelt oli koolimaja ümbruses palju individuaalmaju ja seega ka palju õunaaedasid. Nende isuäratavate õunte peale pidasidki poisid öösiti jahti. Kuivõrd koolimaja uksed pandi ööseks lukku, tuli marjamaale saamiseks kasutada teisi teid. Voodilinade kokkusidumine ja nende abil teiselt korruselt allalaskumine ei olnud noortele meestele mingisugune ületamatu probleem. Edasine oli juba õnneasi. Enamasti läks asi õnneks ja õunaraksus käijad said koolikaaslaste käst kiita, ning kiitjad jälle kahe suupoolega mahlaseid õunu järada.

Jaanus käis ka mõned korrad õunaraksus, kuid linnas oli kõik see asi kuidagi teistmoodi. Ei olnud seda tuttavat vaikust, mis koduküla õunaaedades valitses. Linnas põlesid igal pool tuled, siin-seal sõitsid kolinal autod, või kõndis aiaäärsel kõnniteel mõni hiline jalutaja.

Ühel ööl, ajades järjekordses õunaaias õunapuu all endale õunu põue, märkas Jaanus äkki peaaegu enda kõrval üht heledat inimkuju seismas. Selle üks käsi oli üles tõstetud ja Jaanusele tundus äkki, et nüüd ta kohe ka virutab! Pikemalt mõtlemata andis poiss jalgadele valu. Jooksis raginal läbi marjapõõsaste õunaaeda piirava kõrge planguni ja tõmbas end ühe ropsuga üle plangu. Kui ta asfalteeritud kõnniteelt korjas kokku põuest välja kukkunud õunu, nägi ta endast mõne sammu kaugusel aeglaselt lähenevat vanapaari. Võib-olla vaevas neid unetus, võib-olla käisid nad kellelgi külas ja nüüd jalutasid koos kodu poole.

„Noormees! Kas teil häbi ei ole? Võib-olla on selles majas väikesed lapsed, kes ka õunu tahavad?” vanamammi hääles ei olnud kurjusenoote, ta lihtsalt küsis seda maas kükitavalt Jaanuselt.

„Ee-ei tea …” kohmas poiss vastuseks ja jäi eemalduvale vanapaarile järele jõllitama. Need ei pidanud teda enam ainsagi pilgu vääriliseks ja sammusid pikkamööda oma teed edasi.

Jaanus korjas maast viimased kaks õuna üles ja lonkis tujutult koolimajja.

„Mis sa sõge äkki jalga lasksid?” küsisid poisid kui need alles tüki aja pärast mööda kokkuseotud voodilinu üles teisele korrusele ronisid.

„Seal aias oli üks inimene, seisis, käsi üleval …”

„Lollakas! See oli kipskuju! See on seal kogu aeg niimoodi seisnud!” naersid poisid.

„Mis siis, et kipskuju!” mõtles Jaanus. „Mis see teie asi on?!”

Kui sõbrad teda jälle öisele retkele kaasa kutsusid, tuli Jaanusele ikka ja jälle meelde öisel tänaval jalutav vanapaar ning kõrvus kõlasid vanamammi sõnad:

„Noormees, kas teil häbi ei ole?”

Oli küll ja mida rohkem Jaanus sellele mõtles, seda sandimini ta end tundis.

Kunagi aastaid tagasi, Mallangi koolis, jooksis poiss suures müramisehoos otsa noorepoolsele naisõpetajale. See võttis ehmunud Jaanusel küünarnukist kinni ja küsis:

„Kas sa arvad, et mul valus ei ole?”

Siis ei osanud poiss midagi arvata, ja alles kolm-neli kuud hiljem, kui see õpetaja tõi ilmale terve ja priske tüdrukutirtsu, sai Jaanus aru, miks õpetaja niimoodi temalt küsis. Ja alati, kui poiss seda õpetajat koos väikese tütrega külavahel jalutamas nägi, tundis ta end väga sandisti, kohe nagu kurjategijana, sest tema arvates ei olnud tookord valus mitte õpetajal, vaid hoopis sellel pisikesel, punnispõsksel tüdrukul, kes siis veel oma ema kõhus oli.

Nüüd oli Jaanus väikeste laste eest õunu varastanud. Selles, et seal majas väikesed lapsed elasid, oli poiss kindel, sest aias oli õunapuude vahel mängukannidega liivakast.

Ta ei läinud enam koos poistega õunaraksu ja kui temalt „põnnamise” põhjust küsiti, ei vaevunud Jaanus seda kellelegi selgitama, sest vaevalt keegi temast õigesti aru oleks saanud.

Koolimaja remondiga saadi varsti ühele poole ning peagi olid värskeltvärvitud koridorid täis õpihimulisi noori, kes kõik tahtsid kiiremini ametit õppida ja seega ka ema-isa eestkoste alt välja saada. Päeval käidi koolitundides, kus õpiti eriala ja ka reaalaineid. Õhtuti, enne magamaminemist räägiti üksteise võidu anektoote Nikita Hruštšovist, Tšapajevist ja Ankast. Ja neid anektoote jätkus pikkadeks õhtuteks.

Jaanus sai uuel õppeaastal „järiseisusesse” ja tal oleks olnud küllaga võimalusi esimese aasta poiste peal järi „õiguseid” kasutada. Seda väga paljud tema kursusekaaslased tegidki, kuid Jaanusele ei pakkunud see mingisugust huvi. Jobide kaitseks ta ka ei söandanud välja astuda, kartes sellega rikkuda suhteid oma aasta poistega.

„Seisku igaüks ise enda eest!” mõtles Jaanus, kui ta nägi kuidas mõni jobi jälle kellegi käest tappa sai.

Kooli juhtkond ja kasvatajad tegid suuri jõupingutusi koolis ning ühiselamus korra jalule seadmiseks, kuid traditsioonid olid visad kaduma ja nii mõnigi jobi, vahel harva ka järi, käis siniste silmadega mööda koolimaja ringi …

Aastapäevad tagasi juhuslikult valitud elektriku eriala oli Jaanusele meeltmööda ja õppimine läks kergelt, mängeldes. Palju andis elektriasjanduses juurde ka tegutsemine kooli raadioringis. Ka sel aastal oli Jaanus radiosõlmes kibedasti ametis. Kui teisipäeviti anti õhtul ühiselamusse kuulata eelmisel nädalal kokku monteeritud „Kooliraadio” saadet, siis oli helirežisööri puldis enamasti Jaanus. Asi oli poisil selge ja niisuguseid apse, nagu tal eelmisel õppeaastal mõnikord ette tuli, ei olnud enam karta. Ega need ei olnudki teab, mis suured apsud. Näiteks ühe saate ajal otsustas Jaanus kõrvalruumis paar juhtmeotsa kinni tinutada. Keegi „naljamees” oli aga jootetõlviku pistiku sees otsad lühistanud ja kui Jaanus pistiku seinakontakti pistis, käis kõva pauk ning raadiosõlmes kustus valgus, magnetofon tegi nukralt:

„Joo-oo-uu …” ja pärast hetkelist vaikust kõlasid vanemmeistri vihased sõnad:

„Kes … Kurat, seal vooluga mängib?!”

Jaanus tegi siis pimedast raadiosõlmest kähku sääred, unustades tinutada tahtva traadijupi näppude vahele. Koridoris hetke mõelnud, tormas ta koridori nurgas asuva elektrikilbi juurde. Raadiosõlme läbipõlenud ja veel soe kork käis siuhh-siuhh! kilbist välja, et hetk hiljem traadijupiga parandatuna oma kohale tagasi keeratud saada, ning raadiosõlmele jälle elu sisse tuua. Enne, kui vanemmeister raadiosõlmest välja sai, kuulas Jaanus juba oma ühiselamutoas krapist tulevat populaarset meloodiat „Rohelised niidud”. Raadiosõlm töötas jälle ja see laul oli üks neist paljudest lauludest, mida ikka ja alati paluti „Kooliraadio” saates mängida.

Sel õhtul õhtul Jaanus raadiosõlme enam tagasi ei läinud. Vanemmeister ei oleks ehk midagi ütelnudki, kuid järide irinat ei tahtnud poiss küll kuulda. Järide vastu tundis ta sügavat antipaatiat.

Teine aps, mis ka esimesel õppeaastal juhtus, oli veidi teistsugune. Kehalise kasvatuse õpetaja tahtis teisipäevasesse saatesse plaanitava kõne päeval lindile lugeda. Millegipärast ei tahtnud, või ei saanud ta tulla otsesaatesse. Vanemmeister kutsus Jaanuse tunnist ära ja ütles poisile raadiosõlme võtmeid andes:

„Kuule Bierbrauer, mine ja võta tema jutt kohe lindi peale!”

„Tema” oli Lurich. Paks kehalise kasvatuse õpetaja istus stuudios tähtsalt mikrofoni taha ja oli valmis oma teksti paberilt lugema hakkama. Jaanus võttis riiulilt esimese ettejuhtuva tühja lindiga ketta, pani stuudiomagnetofonile ja noogutanud Lurichile, kes teises toas klaasseina taga istus, peaga, käivitas maki. Lint hakkas magnetofonil jooksma, Lurich köhatas, kohendas prille ja hakkas teksti lugema.

„Selle köhatuse peab pärast välja lõikama …” mõtles Jaanus kes režisööripuldis istus ja magnetofoni jälgis. Kõik nagu laabus ja poiss istus oma kohal rahulikult, kuni äkki märkas, et magnetofoni linti jääb võib-olla väheks. Ta polnud taibanud Lurichi käest küsida, kui pikk tekst tal kaasas on. Mees muudkui rääkis ja rääkis, ise üha rohkem hoogu sattudes ja kätega kaasa zestikuleerides. Ikka spordi tähtsusest ja vajalikkusest …

Mis kord lõppema peab, selle lõppemist annab oodata ja mis ei pea lõppema, see lõpeb tavaliselt jälle kole ruttu ning nii lipsaski magnetofoni lindi viimane meeter helipeadest lõbusa lipsuga mööda ja makk jäi seisma. Lurich ei mõtelnudki pidureid peale panna ja jutustas hasartselt edasi. Jaanus oli hetke nõutu – makk seisis, tekst jooksis ja Lurichile ka justnagu ei tihanud ütelda, et niisugune rumal lugu oli juhtunud. Hetke mõelnud, haaras poiss riiulilt uue lindi ja vilunud sõrmedel kulus vaid mõni sekund stuudiomaki käivitmiseks. Lurichi jutt läks jälle lindile, kuid vahepealne jupp oli kahjuks kusagile õhku rippuma jäänud.

Pärast oli Jaanusel tükk tegemist, et Lurichi tekstiga linte nii kokku liimida, et seda apsu kuulda ei oleks. Päris hästi see tal siiski ei õnnestunud, sest õhtul, kui „Kooliraadio” saade jälle ühiselamusse läks, ütles vanemmeister Lurichi juttu kuulates:

„Muidu ajab teine päris õiget juttu, kuid ühe koha peal nagu puterdab. ´Tea, kas ta ajas oma lehed tekstiga segamini või?”

Jaanus ainult kehitas selle peale õlgu …