Читать книгу Põlvini elumeres - Jüri V. Grauberg - Страница 6

„Jaanus, sa oled pikk poiss, tule õige rahvatantsuringi tantsima!” ütles Petja kui nad ühel päeval kahekesi sööklast tulles mööda koridori ühiselamusse läksid. „Meil pole seal õige mitmel tüdrukul tantsupartnerit.”

Jaanusel ei olnud asja vastu erilist huvi, kuid andis siiski sõbra pealekäimisele järele ja nii ta läkski järgmisel õhtul koos Petjaga kooli aulasse, kus rahvatantsurühm harjutamas käis. Pikkuse järgi leiti uustulnukale tüdrukte hulgast ka kohe tantsupartner ja treeningutund võis alata. Poisi partneriks sattus kergejalgne ja ilusate suurte silmadega tüdruk. Jaanus oli sellele tüdrukule ennegi silma peale visanud, kuid lähemaks tutvuse sobitamiseks oli siiani puudunud sobiv juhus ja mis seal salata, ka julgus. Nüüd oli Jaanusel vaba voli sellel tüdrukul käest kinni hoida ja tema ilusatesse hallidesse silmadesse vaadata. Tüdruk oli mõnusa, laheda olemisega ja juba samal õhtul kui Jaanus oma toas teki alla puges, soovis poiss, et järgmine treeningupäev hästi ruttu tuleks.

Päevad läksid ruttu. Jaanusel oli koolis palju tegemist. Peale õppimise võtsid oma aja nii raadioring kui ka rahvatants. Kõigele vaatamata tuli vahetevahel Rita ja Pauli külastamiseks ka aega leida. Eriti oli Jaanus huvitatud Pauli juures käimisest, sest venna käest sai ta ikka mõne kopika, või teinekord isegi rubla. Poiss oli kogu aeg üha suuremas rahahädas, sest kinoskäigud linna läksid nüüd tema jaoks kallimaks. Kinosaalis istus nüüd Jaanuse kõrval tema kergejalgne partner rahvatantsuringist. Tuuli oli poisi arvates ilus, Tuuli oli armas ja salapärane. Midagi temas meenutas Helenit ja midagi oli hoopis erinev, nii erinev, et Jaanus ei saanud kohe asjale pihta. Mitu, mitu kuud hiljem, alles siis, kui Jaanus juba Tuuli kuumade musidega maiustas, sai ta teada, et Tuuli on rahvuselt ingerlane ja sellest siis ka tema mõnevõrra harjumatu kõnemaneer ning sõnavara. Tuuli harjumus aeglaselt ja rahuliklt rääkida meeldis Jaanusele, ning ta ei kujutanud tüdrukut ettegi teistmoodi rääkimas. Jaanusele meeldisid rahulikud ning ümaramate vormidega tüdrukud. Tuuli oli just niisugune. Tuuli ei olnud blond, nagu üldiselt arvati ingerlasi olevat. Tüdrukul olid kenad, õrnalt lokkis brünetid juuksed, mis vabalt õlgadele langesid. Tuulile sobisid ka need harvad tedretähnid, mis tüdrukul põskedel olid ja tema veidi uhkelt püstist nina kaunistasid. Jaanus tundis iga päevaga üha enam suurenevat huvi ja sümpaatiat oma tantsupartneri vastu.

Rita oli laskespordis jõudnud juba täita esimese järgu normatiivid ja käis vahetevahel siin-seal võistlustel. Nii mõnigi diplom, või aukiri ehtis tema väikese toakese seina, kus ta ikka veel allüürnikuna elas.

Paulil oli käes juba kes teab, mitmes „pruut” ja Jaanusele tundus, et ka see praegune, küllaltki sümpaatne poisipeaga brünett ei jää talle kuigi kauaks käevangu. Vend vorpis päeval teha magusaid torte ja muul ajal limpsis konjakit, mis tortide tegemisel „üle jäi”, või semmis kenade neidudega. Vennal oli see võib-olla mõnevõrra lihtsam kui teistel temavanustel noormeestel, sest Paul oli pikk, rühikas, õrnalt lokkis mustade juustega ja sirge, kreeka ninga noormees. Pealegi oskas ta väga hästi tantsida.

Jaanus leidis venna oma kodus väga rusutud meeleolus istumas. Vanaeidest korteriperenaine oli kuhugile välja läinud ja nii konutas Paul üksi poolpimedas korteris ja timmis konjakit. Millegipärast ei pannud vend isegi tuld põlema.

„Mul on „saba” taga, Jannu! See siin on vist minu viimane konjak vabaduses juua!” ütles Paul nukralt.

„Mis sa jamad?! Mis sabast sa räägid?” ehmus Jaanus, kuuldes alati optimistlikku venda niimoodi rääkimas.

„Me jäime vahele! Kogu brigaadiga jäime vahele!”

„Selle konjakiga? Need mõned pudelid nüüd midagi tähendavad!” arvas Jaanus.

„Oleks ainult mõned pudelid konjakit, nagu sa ütled … ohkas Paul. „Kõrvale sai pandud ja maha müüdud palju muudki. Raha oli ju vaja! Saad isegi aru.”

„Mulle, ja Ritale ka mõnikord …” Jaanus tundis end venna ees süüdlasena.

„Paljukest seda teie peale kulus … Need mõned rublad, mis ma mõnikord teile andsin, nüüd mõni raha …” lõi Paul tõrjuvalt käega. „Suurem raha kulus ikka kõik naiste peale ära. Need kuradid on ju maiad igasuguste lõbustuste peale!”

„Mis sa’s laamendasid niimoodi?”

„Mis ma laamendasin?” kordas Paul venna küsimust. „Ei laamendanud ma eriti midagi. Kui sai tüdrukuga kuhugile minna, siis ei saanud teinekord arugi, kui kahekümneviiekas sirge oli. Mõnikord veel rohkemgi. Raha, kurat, on hästi libe minema ja kole kare tulema …”

„Mis siis nüüd saab? Sind pannakse vangi?” mõte vangimajast hirmutas Jaanust.

„Arvata võib!” möönas Paul ja jõi korraga ära pool teeklaasi konjakit. „Meid jooksutatakse juba tükk aega uurijate vahet, küll see asi varsti ka kohtusse jõuab.”

„Vend on hakanud suurest murest jälle tiblamoodi jooma.” mõtles Jaanus ja talle meenus kui ta nägi Pauli esimest korda teeklaasitäit viina joomas, sõdurimunder seljas ja püksitagumik äsjasest kuuma pliidi peal istumisest suitsemas. Millal see oli? Alles neli-viis aastat tagasi, Korsanil. „Miks siis mina sellest midagi ei teadnud? Kas sa emale oled rääkinud?”

„Ma ei tahtnud kellelegi midagi rääkida. Mõtlesin, et asi laheneb ehk niisama …” ütles Paul ja lisas peale väikest pausi. „Nüüd peab vist emale ikka rääkima.”

Pärast mõneminutilist vaikimist ütles Paul:

„Olgu, Jannu! Mul on tunne, et ma homme ei tule enam uurija juurest tagasi. Näe, siin on kiri ema jaoks, pane posti, kui ühiselamusse tagasi lähed … Mine nüüd!” vend tõusis ja lükkas Jaanust õrnalt ukse poole.

Jaanust valdasid segased tunded. Tema arvates oli vangimaja nende jaoks, kes röövisid ja inimesi tapsid. Paul polnud midagi niisugust teinud, Paul oli kogu aeg hea vend olnud.

„Kuidas siis nii?!!” Jaanus peaaegu karjus need sõnad.

„Ole nüüd, Jannu! Rahune maha!” keelas Paul lõbusat nägu ette manades, „Ma võib-olla pabistan lihtsalt ilmaaegu … Kiri, ole hea, pane ikka igaks juhuks posti. Parem on kui ema ka asjast midagi teab … Ma ise ei viitsi enam välja minna.”

„Oled sa kindel, et …”

„Ei usu, aga … Võta!” Paul pistis Jaanusele midagi palitu küljetaskusse ja lükkas siis venna koridori. „Tule mind mõnikord vanglasse vaatama, kui aega saad!”

„Tulen ikka!”

Jaanus astus mööda õhtuselt poolpimedaid tänavaid trammipeatuse poole.

„Paul kutsus mind endale külla. Ju siis teda ikka vangi ei panda …” mõtles mineja. Trammi istudes tulid Jaanusele jälle meelde venna sõnad:

„Tule mind mõnikord vanglasse vaatama!”

Vaatamas käiakse tavaliselt ikka haigeid. Paul ei olnud ju haige …

Jaanus ei teadnud siis veel, et kümmekond aastat hiljem raiutakse Pauli hauaplaadile veidi teistsugused sõnad: „Kui sa tuled, too mul` lilli!” Isegi seal tahtis Paul, et teda ikka vaatama tuldaks …

Ema olla ka käinud isa vaatamas, kui see metsavendade aitamise pärast vangis istus.

„Homme lähen kohe peale tunde Pauli juurde!” otsustas poiss, kui ta ühiselamusse jõudis.

See hea mõte jäi kahjuks siiski teoks tegemata, sest öösel hakkas Jaanust piinama külmavärinad ja hommikuks oli käes ka kõrge palavik.

Kuivõrd kool, ühiselamu, söökla ja õppetöökojad asusid kõik ühes hoones, siis oli loomulik, et niisuguse täiuslikkuse juures ka tõbiste jaoks kusagil koht pidi olema. Niisugune koht, mida isolaatoriks kutsuti, asus koolimaja esimesel korrusel. Isolaatoris oli kaks eraldi tuba ja nende tubade kõrval oli ka kooli meditsiiniõe kabinet. Ühte niisugusesse tuppa pandi kohe ka tõbine õpilane Bierbrauer, kui kasvataja ta hommikul voodist palavikukuumana leidis. Poisi eest hoolitses medõde, tublisti üle keskea, tüsedapoolne naisterahvas. Õhtul tuli haiget vaatama ka ühiselamu vallatlejate hirm – direktori asetäitja kasvatustöö alal. See ümarapoolne naine, kelle heledalt kõlav hääl vabalt ühiselamu ühest otsast teise kostis ja kes pahandusetegijate suureks meelehärmiks alati õigel ajal igale poole jõudis, tõi Jaanusele klaasitäie hästilõhnavat tulist teed, milles ujus suur sidrunilõik. Poiss ei olnud midagi niisugust enne saanud ja limpsis mõnuga kuuma teed, ning hiljem veel kaua haput sidrunilõiku, kuni see näppude vahele täiesti ära lagunes.

„Bierbrauer, kuidas enesetunne on?” küsis Ühiselamu Hirm.

„Pea on uimane ja neelata on ka valus …”

„Pole midagi. Ole rahulikult siin teki all ja ära kusagile kondama mine. Siis saab kõik korda.” Ühiselamu Hirm kohendas poisi tekki, pani käe korraks haige laubale ning läks siis oma töid ja tegemisi tegema. „Vaata, et sa välja ei lähe!”

Enne öörahu lippas Jaanuse juurde korraks ka Tuuli. Istus lipsti! voodiservale, andis põse peale musi ja küsis Jaanuse käest kinni hoides:

„Kuidas sul on? Ma vaid korraks hüppasin sisse! Kui Hirm seda näeb, saan sugeda.”

„Ta just veidi aja eest käis siin …” naeratas poiss, keda Tuuli tulek väga rõõmustas. „Ega mul suurt viga olegi, ainult väikene palavik …”

Jaanus tahtis ennast tervemana näidata. Tal oli hea meel, et Tuuli teda vaatama tuli. Südames oli ta seda lootust terve päeva hellitanud.

„Kus sa end siis nii ära külmetasid? Ei tohi nii hooletu olla!”

„Mine sa tea, kus … See läheb varsti mööda!”

„Muidugi, kallis! Ma nüüd lähen, muidu jään veel vahele … Ma tulen homme jälle! Head ööd!” Tuuli andis jälle poisi põsele musimopsu ja hiilis vaikselt isolaatori uksest välja.

Isolaatoris, kus kergemalt haigestunud õpilasi raviti, ei tohtinud kõrvalised isikud käia. Seda, et Tuuli ei olnud Jaanuse jaoks ammu enam „kõrvaline isik”, vaevalt Ühiselamu Hirm arvesse oleks võtnud. Küllap oli tal ka põhjust niimoodi arvata, kogenud ja heasüdamlik pedagoog, nagu ta oli, mis sellest, et tal nii mõnegi masuurika peale kõva häält teha tuli. Kui kõik oleksid vabalt võinud isolaatoris käia, oleksid võib-olla varsti pooled kooliõpilased haiged olnud …

Nädala pärast oli Jaanus jalul ja tema esimene käik oli Pauli juurde.

„Ei ole sinu venda, noormees. Netu!” ütles Pauli korteriperenaine Jaanusele ust avades. „Sinu vend istub türmis. Vot niimoodi!”

Jaanus jäi suu lahti vanamutile otsa vaatama.

„Sa noormees, vii oma venna voodipesu ja muud riided ära. Ma võib-olla võtan siia uue üürilise.”

„Jah, jah … Ma viin ära …” oli Jaanus nõus.

„Ega sa ei saa neid riideid üksi ära viia, sul peab ikka abiline ka olema. Ponjal?”

„Ma lähen ja toon kohe abilise!” ütles Jaanus ja astus välisukse poole.

„Paul rääkis siis ikkagi tõtt!” mõtles poiss trammipeatuse poole minnes. „Selle pärast ta seekord siis mulle taskussegi nii palju raha suskas, tervelt kakskümmend kaheksa rubla! Andis vist oma viimase raha ära …”

Jaanus otsustas minna Rita poole, et temaga nõu pidada.

„Ju siis Paul arvas, et temal raha enam vaja ei lähe.” mõtles Jaanus, kui ta selle korteri kellanupule vajutas, kus õde elas.

„Ritat ei ole kodus, ta läks vist jälle trenni!” ütles korteriperenaine ja küsis siis kutsuvalt naeratades: „Tuled ehk sisse, mul sai just õhtusöök valmis?!”

„Mul ei ole nii palju aega. Tänan teid, kuid ma tulin vaid hetkeks. Head õhtut!”

Voss oli kodus, kuid Jaanusele tundus, et tädipojale ei meeldinud millegipärast sugugi tema tulek.

„Täna ma küll ei saa, mul ei ole aega.” ütles Voss pahuralt ja piilus silmanurgast akna poole. „Davai, toome need kodinad sealt homme ära?!”

„Hea küll! Kui homme, siis homme. Ma küsin siis homme ka endale koolist linnaloa.” oli Jaanus nõus. „Mida sa siis täna teed, et sul aega ei ole?”

„Ei midagi. Aga … Mul ei ole täna aega!” ja Voss kõõritas jälle akna poole.

„Mis kuradit seal akna taga ometi on, et Voss kogu aeg sinnapoole piilub?” imestas Jaanus ja viskas ka uudishimuliku pilgu akna poole. Ei midagi erilist! Siis aga äkki liikusid Jaanuse arvates kole kahtlaselt üle kitsukese agulitänava paistva maja akna kardinad. Nähes, kui hoolega Voss selle akna kardinaid piilub, arvas Jaanus asjast midagi taipavat.

„Ah soo, nojah! Teeme siis nii, et homme!” kordas Jaanus veelkord üle ja tegi minekut. Selle salapärase aknakardina taga võis olla ainult Vossi huvitav tüdruk ja Jaanus ei tahtnud tädipoja plaane rikkuda. Kuivõrd Voss oli kõik Jaanusele meeldinud tüdrukud maha teinud, leides need paksud olevat, siis otsustas ta nüüd uurida, milline on see tüdruk, kellega tädipoeg linna peale läheb. Selles, et Voss selle kardina taga seisnud tüdrukuga kuhugi minna kavatses, oli Jaanus küll kindel kuid peale vähest mõtlemist otsustas ta asja igaks juhuks veel kontrollida.

Veidi eemal majast, kus Voss elas, seisis kõnnitee ääres nukralt üksik telefoniputka, millel imekombel kõik klaasid terved olid. Sinna Jaanus end peitiski. Ajaviiteks kuulas poiss telefonitorust telefonitooni. Helistada ei olnud loomulikult kellelegi, sest ühelgi tema tuttaval ei olnud telefoni. Minutit kümme-viisteist oodanud, märkas Jaanus halvastivalgustatud tänaval kahte kuju tulemas. Üks tulija oli Voss, selles oli putkasolija kindel. Vossi kuju ja kõnnakut tundis Jaanus nagu oma viit sõrme. Teine tulija oli Jaanuse jaoks võõras naisterahvas. Oli see sama neiu, kes Vossi vastasmaja aknast piilus, või keegi teine, seda ei osanud ta arvata. Kuid miks tädipojal aega ei olnud, oli Jaanusele nüüd selge.

„Vahele jäid, vennike!” mõtles Jaanus kahjurõõmsalt ja püüdis läbi uduseks tõmbunud telefoniputka aknaklaasi Vossi tüdruku nägu näha. See jäi aga Jaanusel seekord nägemata, sest kui tädipoeg telefoniputkast koos tüdrukuga möödus, oli see oma palitu krae üles tõstnud ja vaatas hoopis teisele poole. Peagi pöörasid nad ära kõrvaltänavasse, mis trammipeatusesse viis. Nii palju sai Jaanus küll targemaks, et see Vossi tüdruk pigem sale, kui trulla oli.

„See asi on nüüd selge.” mõtles Jaanus, kui ta telefoniputkast välja tuli ja koolimaja poole minema hakkas. „Voss on ka endale pruudi leidnud!”

Kui Jaanus koolimaja fuajeesse sisenes, kuulis ta koridorist, kus asusid kooli direktori, tema asetäitja ja vanemmeistri kabinetid, mingit kära ning madinat. Uudihimulikult lähemale minnes kuulis ta vanemmeistrit vihaselt sõimamas:

„Teie, kuradi närakad, tulete mulle peksa andma!”

Kõlas paar heledat laksu ja siis lendas imestunult seisma jäänud Jaanuse jalge ette üks suur riidepundar. See pundar ajas millegipärast kole kähku endale jalad alla ja tormas välisukse poole.

„Purjus!” sai seisja aru vängest viinalõhnast, mis sellest põgenevast riidepuntrast õhku hõljuma jäi.

„Kohe ma õpetan sulle kombeid, nii kuidas sinusugune sellest aru saab! Sähh!” vanemmeistri kõmisevat häält oli kogu koridor täis ja hetk hiljem tuli koridorisügavusest veel üks kuju kukerpallitades Jaanuse poole, kes jõudis vaid hädavaevu eest ära hüpata.

Selles akrobaadis tundis poiss ära ühe ülbematest möödunud aasta järidest.

„Selge!” sai Jaanus asjast kohe aru. „Järid tulid vanemmeistrile „kätte maksma”!”

„Ma ei hakka teiesuguste tattninade pärast miilitsat tülitamagi, saan ise hakkama!” vanemmeister tuli mööda koridori vestipüüli poole ja tiris enese järel veel kahte järi. Kummagi käe otsas üks siplev ja vanduv olevus.

„Tere õhtust!” ütles Jaanus.

„Tere, tere!” vastas vanemmeister tõredal häälel. „Löö ikka tatikal kulm rulli, siis hakkab kuradile alles mõistus pähe tulema!”

Visanud taltsaks jäänud järid välisukse taha, tuli vanemmeister lipsu kohendades tagasi.

„Lollakad! Tulid purjus peaga siia mingit õigust nõudma!” vanemmeister pühkis valge taskurätikuga käsi. „Ja kohe kättpidi kallale … Mõtlesid omasuguse olema?”

„Need järid kaklesid möödunud aastal ühtelugu ühiselamus …”

„Ma tean seda, Bierbrauer! Tean neid küll! Nad olid juba siis kaabakad, ning paistab, et ka kool ja elu pole suutnud neile midagi õpetada. Kahju!” ütles vanemmeister ja sammus oma kabineti poole.

„Mees nagu karu!” mõtles Jaanus talle järele vaadates. „On ikka mehel pikkust ja õlgade laiust!”

„Kus sa kolasid kogu õhtu?” küsis Petja, kui Jaanus ühiselamusse jõudis. „Sinu Tuuli tuulas siin mitu korda ringi ja otsis oma saksa nimega saksa taga!”

Jaanus ei tahtnud sõbrale Paulist midagi rääkida ja määris talle kaela loo tädipojast ja selle pruudist.

„Haapsalus pidavat ka valge daam ennast mõnikord lossiaknal näitama!” oli sõbra arvamus asjast.

„See daam oli minu arvates küll brünett ja see agulimaja lossi mõõtmeid mingil juhul välja ei anna!”

„Mis sellest? Ega armastus sellepärast siis veel nõrgem ei ole … Armastus jääb ikka armastuseks.” arvas Petja.