Читать книгу Põlvini elumeres - Jüri V. Grauberg - Страница 4

Tahmane lumi sulas linnatänavatel ning kevad murdis sisse igast uksest ja aknast. Kooli agar spordifanaatikust kehalise kasvatuse õpetaja hakkas organiseerima jalgratturite võistkonda. Jaanus oli talvel paaril korral käinud maadlustreeningul, kuid peale ühe treeningupartneri väga tugevat „kallistust”, mis tema konte ähvardas pikuti puruks lõhkuda, nagu poiss arvas juhtuvat, jäi see asi sinnapaika. Jalgrattasõit oli hoopis midagi muud kui maadlemine ja Jaanus pani oma nime koos teiste soovijatega kirja. Mitu nädalat oli kõik vaikne ja keegi ei rääkinud loodavast kooli jalgratturite võistkonnast midagi. Siis äkki ühel päeval tuli kehalise kasvatuse õpetaja, väiksemapoolne, ümar, kuid haruldaselt väledate liigutustega mees, keda kõik millegipärast Lurichiks kutsusid, Jaanuse juurde ja ütles:

„Tule poiss, läheme polikliinikusse! Võtame sulle võistluste jaoks arsti tõendi. Homme on võistlus kahekümne viie kilomeetri pikkusel distantsil!”

„Ma pole ju mingit trenni teinud!” ütles Jaanus. „Mis sõitja ma niimoodi olen?”

„Ei ole midagi! Sa oled noor ja tugev mees, saad hakkama!”

Polikliinikus vedas Lurich Jaanust ilma järjekorrata ühe arsti juurest teise juurde ja muudkui rääkis nii arsti kabinetis, kui ka kabineti ukse taga ootavatele inimestele, kui jälle ilma järjekorrata sisse läks:

„Homme on tähtis võistlus ja see noor, andekas sportlane peab seal osalema. Mängus on kooli au ja sportlase tulevik!”

„Noor ja andekas sportlane” sörkis õhetavana Lurichi kannul ühe arsti juurest teise juurde ning ei teadnud lõpuks isegi, oli ta tõesti noor ja andekas sportlane, või oli õpetajal lihtsalt kähku vaja võistkonnast millegipärast välja langenud võistleja asemele uus mees panna. Lõpuks kaldus Jaanus arvama, et ta oli Lurichi jaoks lihtsalt tagavaravariant. See solvas poissi ja ta otsustas võislustel välja panna kõik, mis jaksas. Kõik mis ihus ja hinges varuks oli.

Jaanus jõudis veel enne võistlusi jalgratta kuidagimoodi üle vaadata ja ümber koolimaja mõned ringid teha. See oli ka kõik. Poiss isegi ei teadnud, kes olid tema võistkonnakaaslased. See selgus alles järgmisel hommikul, kui kooli võistkond koos jalgratastega veoauto kasti pandi ja stardipaika sõidutati.

„Mis see Hull Jobi ka sõidab!” arvas võistkonna kapten, kõhn ja kondine järi.

„Kes seda teab! Lurich ta punti võttis!” kehitasid õlgu kaks ülejäänut võistkonnaliiget, kes ka teise aasta poisid olid.

„Oota sa kondiroobert, sina küll minu vastu ei saa!” mõtles Jaanus ja otsustas järidele, maksku mis maksab „ära teha”.

Peale starti kujunes olukord selliseks, et peamine rebimine algas kohe selle kondiroobertist järi, keda Jaanus mõttes Kiluks oli ristinud, Jaanuse ja veel nelja-viie teisi koole esindava poisi vahel. Jaanus ei suutnud aru saada, kustkohast see näiliselt vaid nahast ja luudest koosnev Kilu nii palju võhma võttis?

Esimesed kümme-viisteist kilomeetrit hoidis Jaanus end kindlalt peagrupis. Ta arvas, et kui peagrupp eest ära läheb, siis ta seda enam kinni ei püüa. Vahetevahel üritas peagrupist nii mõnigi kihutaja lahti rebida, kuid alati püüti põgenik kinni. Kui distantsi lõpuni oli Jaanuse arvates jäänud umbes viis-kuus kilomeetrit, hakkas poiss endas veel jõudu tundes üha rohkem ja rohkem pedaalidele valu andma.

„Kui sa kuradi Hull Jobi enne lõppu ära vajud, siis tappa sa saad!” ähkis Kilu ja püüdis Jaanusest mööda pressida.

„Kui ma tõesti enam ei jaksa, eks ma siis mõtlen endale Ulmandu metsa karu selja taha … Karu peab mind aitama!” mõtles Jaanus Kiluga võidu ajades. Kunagi ta ju oli ühel augustiööl karu eest jalgrattaga ära sõites endast viimase välja pannud.

Üksteise järel vajusid juhtgrupist poisid ära. Lõpuks jäid veel vaid üks võõra kooli poiss, Jaanus ja Kilu. Jaanus tahtis võõrast poisist mööda sõita, kuid see osutus võimatuks. Võõras poiss tõstis ikka ja alati siis tempot, kui Jaanus tema kõrvale ähvardas jõuda. Niimoodi lendas rattakummide alt kilomeeter kilomeetri järel ja ees hakkas paistma finiš. Kilu oli kaugele maha jäänud ja Jaanus püüdis mõtelda endale selja taha Ulmandu metsa karu. Ei tea, oli karul muud tegemist, või ei kuulnud ta omakandimehe appikutset, igatahes poisile ei tekkinud seda „vaat-vaat-kohe-haarab!” tunnet kuklasse, mis oli siis, kui ta augustiööl Liivalt jalgrattaga karu eest kodu poole vihtus sõita. Pealegi siiberdas võõra kooli poiss kuni lõpuni Jaanusel nina ees ega andnud vähimatki võimalust ei siit, ega sealtpoolt endast mööda sõita.

„Jumal selle Ulmandu karuga!” mõtles Jaanus, kui ta teisena üle finishijoone tuiskas. „Hea, et niigi läks!” oli poiss ka teise kohaga rahul.

Kolmandana tuiskas üle finišjoone Kilu ja siis tulid väikeste vaheaegadega ülejäänud võistlejad. Esimeste hulgas ka kaks juba varem mahajäänud Jaanuse võistkonnakaaslast.

„Mis su nimi on?” küsis Kilu, kes jalgratas käekõrval, Jaanuse juurde tuli.

„Jaanus!”

„Mart!” ütles Kilu ja ulatas Jaanusele käe, mis oli sooniline ja tugev. „Sa paistad kibe vend olema!”

„Küll Hull Jobi lõhkus sõita!” ähkis üks nende juurde tulnud kahest järist.

„Jaanus on ta nimi!” ütles Mart, mille peale ka järid Jaanusele omad nimed ütlesid.

„Ma ju ütlesin, et sa oled andekas sportlane!” veeres poiste juurde õnnelik Lurich. „Tublid mehed! Tublid mehed!” ja õpetaja patsutas rahulolevalt poiste higiseid turjasid. Jaanuse turi sai laksusid vist kõige rohkem …

Mõni päev hiljem tuli kooli sööklas Jaanuse juurde „võrokene” ja ütles:

„Too „Perekonnata” om tõesti hää raamat! Kust sa toda teadsid mulle soovitada?”

„Ma olen seda ise lugenud!” vastas Jaanus ja mõtles, et mööda silmi vist seekord ei anta.

„Kas sa minuga linna pääle jalutama es taha tulla?” uuris tüdruk.

„Ei, kahjuks pole mul aega …” vabandas Jaanus ja seadis sammud söökla ukse poole.

„Rong on läinud, tüdruk!” mõtles poiss, kui ta trepist üles poiste ühiselamusse läks. „Sinu rong läks siis ära, kui sa mind Hulluks Jobiks nimetasid ja mulle korvi andsid!”

Õppeaasta lõpuarvestused ja eksamid läksid Jaanusel hästi. Alla nelja ei hinnatud tema teadmisi üheski õppeaines. Eksamitele pidi järgnema üks kuu tootmispraktikat ja siis oli loota kuuajalist koolivaheaega. Elektrikute grupp saadeti linna lähedale linnuvabriku uutesse kanalatesse elektrit sisse panema. Niisugust tööd olid poisid siin-seal juba talvel natukene teinud, kuid niimoodi, et terve hoone antakse neile algusest lõpuni valmis teha, ei olnud veel ette tulnud. See oli poistele justkui eksamitöö ja see tõstis nende enesetunnet kohe mitme tubli vaksa võrra. Tähtsate nägudega uuriti kanala projekti ja elektriskeeme, samuti kanalat ennast. Kõik tundus olema selge ja lihtne, kuid nii mõnegi poisi ebalevat olekut tajudes aimas Jaanus, et see töö ei olegi teab mis lihtne, ning probleeme võib veel tulla küllaga.

Järgmisel päeval läks tööks lahti. Meister Mets jagas tööülesanded poistele kätte ja igaüks sai võimaluse näidata, mis ta oli talvisest koolipingi nühkimisest kasu saanud. Kus jäi puudu praktilistest oskustest, seal oli meister lahkelt oma nõuannetega abiks. Teooriat oli talve jooksul tublisti pähe taotud, kuid teooria ja praktika kokkusobitamisega oli nii mõnelgi noorel mehel raskusi. Oli, kuidas oli, kuid asi edenes ja paari nädala pärast võis meister Mets rahulolevalt ütelda, et poisid on tublid ning saavad hakkama. Peamagistralliinid olid juba paigas, jäi veel peenem pudi-padi ja siin-seal üht-teist kohendada.

Poisid arvasid, et kui nad teevad tublisti tööd, siis saavad nad ka väärilise tasu. Need jutud ulatusid ka Metsale kõrvu. Ühel päeval, kui palgajutud juba üpris valjuks läksid, võttis meister poisid kokku ja ütles:

„Mis te mehed ajate udujutte ja hellitate asjatuid lootusi? Te teate ju väga hästi, et tootmispraktikal tehtud töö eest makstakse teile välja vaid üks kolmandik väljateenitud palgast!”

„Aga meie ei tee ju ühte kolmandikku ettenähtud tööst, meie teeme siin kõik ära, mis vaja on. Sellepärast tahame ka töö eest tervet palka kätte saada!” vaieldi meistrile vastu.

„Ega siis ülejäänud kaks kolmandikku rahast ei lähe ju teie jaoks kaduma! See läheb koolile, riigile ning tuleb teile söögi ja riietena tagasi. Selle olete ju kõik saanud tasuta!” selgitas meister kannatlikult nagu väikestele lastele, mis sellest, et nii mõnigi neist „lastest” pidi hommikuti juba žiletiga üle üha vihasemalt kasvava habemetüüka käima.

Poisid justkui rahunesid ja läksid, kes omaette pobisedes, kes niisama tujutult lonkides, töökohtadele tagasi. Meister, nähes, et kord on jälle majas, istus vanasse „Pobedasse” ja sõitis linna meistriasju ajama, lubades lõunaks tagasi tulla.

Olgugi, et poisid tööd edasi tegid, ei olnud asjal õiget minekut ja pikkamööda koguneti jälle gruppidesse asja arutama.

Jaanus ei teadnud mida sellest kõigest arvata. Omamoodi õigus oli justkui mõlemal poolel, nii meistril, kui ka poistel. Mine võta kinni! Ometi ei saanud olla kahte õigust, sest õigus pidi olema üks, see oli selge. Ja see üks õigus, see õige õigus pidi olema see, mis ihule ligemal. Jaanus ütles enda arusaamise asjast ka teistele ja see lisas veelgi õli tulle.

„Teeme streigi!” hüüdis Riks. Tema sõnal, ja mis seal salata, ka tema kui lastekodu kasvandiku treenitud rusikal, oli poiste hulgas kaalu.

„Õigus! Järid ka talvel streikisid ja said oma tahtmise! Nüüd on meie kord streikida!”

„Määrigu endile pähe see „ühe kolmandiku” seadus! Meie tahame oma töö eest saada õiglast tasu!”

„Streigime, streigime!!!” hüüti läbisegi.

Nii ka otsustati. Meistrile jäeti kiri, kus oli kirjas, et elektrikute grupp enne tööle ei hakka, kui õiglus majja saab. Hea töö eest olgu täispalk! Et asi kindlam oleks ja keegi alt ära ei hüppaks, otsustati kanalate läheduses olevasse metsa peitu minna. Mõeldud, tehtud!

Mõne aja pärast valitses tühjas kanalas kurb vaikus. Metsalagendikul, umbes poole kilomeetri kaugusel linnuvabrikust, käis lõkke ümber lõbus jutt. Arutati asja nii ja naa, kuid lõpuks jõuti ikkagi otsusele, et streik on õige asja eest ning võit on samahästi, kui käes.

„Mida te mehed muretsete? Räägime parem naistest!” tegi Riks ettepaneku ja küsis Jaanuselt: „Kuule Bierbrauer! Sa räägi õige nüüd meile ausalt, mille eest sa kooli hommikusel rivistusel plika käest litaka vastu kõrvu said?”

„Räägi jah! Räägi!” kostus siit ja sealt. „Kas treisid plikale tite juba valmis?”

„Ah-ha-haa! Kuradi lugu, mis?!”

„Pole siin midagi rääkida!” seletas Jaanus vastu tahtmist. „Sai võrukat natukene norida ja ega ma ei teadnud arvatagi, et tal nii lahtine käsi on.”

„Räägi, sa räägi!”

„Ju sa plika saba alla ka ikka kiikasid?”

„Oli plikal seal ka midagi lahtist? Ah?” uuris Riks.

„Ah-ah-haa! Oh-oh-hoo!” huugasid poisid.

„Ma ei saa aru, millest te räägite!”

„Sa Jaanus, ära keeruta!” irvitas Riks. „Ütle kohe ausalt, kas tegid plikale seda, mida ta ei tahtnud, või jätsid tegemata selle, mida ta tahtis? Kuidas see asi ikka oli? Omade poiste värk, räägi ära, mis sa häbened!”

„Selge see, et keeras plikale taha! Ega tühja asja pärast kogu kooli ees vastu pead ei anta!” arvas peerulaskja ja punnitas oma buldogipõski.

„Mehed, mis te jamate! Polnud seal midagi niisugust!” Jaanus ei teadnud, kuidas poistest lahti saada.

„Ega seal olnud küll midagi erilist.” tuli Petja Jaanusele appi. „Sel tüdrukul on omal kindel poiss järide hulgast.”

„Vaata kus kuradid, kahekesi ühe plika kallal!” lõõpis keegi poistest, aga tal ei olnud enam toetajaid. Jutt kaldus mujale ja Jaanus oli südames Petjale abi eest tänulik.

„Poisid, kurask! Süüa tahaks!” hõikas peerulaskja: „Süüa tahan!”

„Kust sa siin võtad? Mine näri hapuoblikaid!” soovitas keegi grupikaaslastest.

„Kuidas, kust sa võtad?” imestas Riks. „Söök jookseb meil silme ees ringi, suled seljas ja tema arutab veel, et kust sa võtad!”

„Kanad!!!” hüüatas peerulaskja, kes arvatavasti nägi juba rasvast kanakoiba oma tõntskate näppude vahel. „Kuidas me nad kätte saame?”

„Püüame loomulikult!” ütles Riks rahulikult. „Ega kana ka nii loll ei ole, et ta sulle ise potti jookseb.”

Poisid pidasid veidi nõu ja peagi lahkusid kümmekond poissi metsalagendikult. Kõigile olid ülesanded kätte jagatud. Jaanuse osaks jäi lõkke jaoks küttematerjali muretsemine. Poiss oli sellega väga rahul, sest kanade „muretsemine”, nagu Riks kanade varastamist nimetas, oli Jaanuse arvates ikkagi vargus, mitte mingi „muretsemine”. Varastamine oli asi, millega poiss ei tahtnud tegemist teha.

Mõne aja pärast podises kahes ämbris kanasupp ja isuäratav lõhn levis üle lagendiku. Poisid neelasid sülge ja lisasid usinasti puid lõkkesse, et kanad ämbrites rutem pehmeks keeksid. Läks aega, mis läks, kuid oma kanaliha tüki sai kätte iga poiss, lisaks mõned kartulid ja kanakeeduleent, nii palju, kui süda vaid ihkas. Mage oli see söömaaeg, kuid kas tasus siis nii peps ka olla?! Peaasi, et kõht enam ei korisenud!

Kuivõrd söögimure sai selleks korraks murtud, oli vaja ka mõelda streigile. Paar poissi läksid kanala juurde uurima, mida teeb meister Mets. Tuli välja, et mees laskis pikal sammul mööda linnuvabrikut ringi.

„Ajab jälgi!” lisas oma jutule üks luurel käijatest.

„Las ta ajab pealegi! Ega meie siit metsast enne välja ei tule ja tööle ei hakka, kui oma töö eest täispalga oleme välja kaubelnud!” olid poisid üksmeelsed. Kõht oli täis, ilm ilus ja võis streikida nii palju, kui süda lustis.

Aeg veeres õhtusse. Enam ei viitsinud keegi lõkke jaoks puuoksi otsida ja lõkkesse visati kõik, mis parajasti kätte juhtus. Tuleroaks läksid ka paar vana autokummi, mis metsa all vedelesid. See laiskus maksis end peagi pahasti kätte, sest autokummidel on rumal komme põledes paksu ja musta suitsu välja ajada. See metsast tulev must tomu juhatas meistrile tee kätte ja peagi oli ta kättpidi esimese ettejuhtunud poisi turjas kinni. Meister oli nii vihane, et poiss pääses keretäiest vist ainult sellepärast, et mitu suuremat poissi nende juurde jooksid ja meistrile hoiatavalt „Noo-noo!” ütlesid.

„Mida te kuradi rüblikud mõtlete?” sõimas tulivihane meister. „Kas te tõesti nii lollakad olete ja arvate, et teie pärast hakatakse seaduseid ringi tegema? Tulge mõistusele!”

„Meie tahame oma töö eest täit palka saada!”

„Teie saate koolist hundipassi, muud midagi ja peale selle keerate veel mulle ka käkki kokku!” ragistas Mets. „Juba oletegi keeranud! Lollakad!”

„Aga talvel me ju võitsime!” õiendas peerulaskja.

„Talvel oli koolisisene asi. Siis oli teil ka kuigipalju õigus.” seletas meister, kes hakkas juba pikkamööda rahunema. Mees võttis taskust „Priima” paki, pani suitsu põlema ja lisas:

„Tootmispraktika ajal tehtud töö eest makstava palga suurus on seadusega kindlaks määratud ja teie, mina, ega kooli juhtkond ei saa siin muuta midagi. Teie oma streigiga teete ainult endile ja minule pahandusi kaela!”

„Nii pole aus!”

„Seadused tuleb ringi teha!”

„Mis nüüd siis saab?” hõigati läbisegi.

„Seadused tuleb ringi teha!” osatas meister. „Sõike siis Moskvasse ja laske ringi teha! Teie käes ju käkitegu!”

Kuna keegi Moskvasse sõiduks erilist entusiasmi üles ei näidanud, lisas meister irvitades:

„Sõitke Moskvasse õigust nõudma ja ma usun, et seal tullakse teie soovidele kohe vastu ja saadetakse veel kaugemalegi õigust otsima. Pannakese okstraataed ümber ka, et keegi ei saaks teie õiguse otsimist segada. Ja taguge seal siis labidaga külmunud maad niikaua kuni oma õiguse leiate ja seal ei ole teil isegi kanu kusagilt lõunasöögiks varastada. Hea kui maa seest mõne külmunud konna leiate.”

„Ikkagi ei ole niimoodi aus …” ütles keegi trotslikult.

„Ära seleta rohkem!” keelas meister ja jätkas tüki asjalikuma tooniga: „Buss, millega te kooli tagasi pidite sõitma, on juba ammu ära läinud. Lõpetage see pull siin ära ja mõtelge parem sellele, kuidas te koolimajja tagasi saate! Nüüd ei jää teil vist muud enam üle, kui peate jalgsi maha marssima need paarkümmend kilomeetrit. Ega te ometi siia metsa alla öömajale ei taha jääda?!”

„Võib jääda kah!” arvas Riks.

„Sina jää, kui tahad! Harjuta enne Siberisse minemist palja maa peal magamist!” viskas meister Riksile üle õla. „Mina sõidan praegu autoga koolimajja ja palun sööklas teie õhtusöögi alles hoida. Kui te, lollakad, ükskord kohale jõuate, saate kätte.”

„Nii, et jalgsi, jah?” usutles Riks, kellele tegelikult ei meeldinud vist sugugi ööseks metsa jääda ja Siberi lumehangedes magamist harjutada. „Mehed, kas streigime edasi või läheme? Jalgsi?”

„Kui pea ei jaga, siis peavad jalad jagama.” arvas meister. „See peaks teada asi olema.”

„Eks peab siis vist minema …” arvas nii üks, kui teine. Steikimise himu oli poistel ühtäkki üle läinud.

„Soo!” oli meister asjade käiguga rahul. „Ämbrid, sealt lõkkeaseme pealt … Viige sinna tagasi, kust te nad võtsite. Et poleks kellelgi teie peale näpuga näitamist.”

„Ja ei mingeid lolluseid enam!” hoiatas meister ära minnes. „Niigi olete küllalt juba jama kokku keeranud!”

Kui näljased ja surmväsinud poisid poole öö ajal koolimajja jõudsid, oli soe toit sööklakatlas neid ootamas. Meistri ja kasvataja abiga sai igaüks kähku oma ninaesise kätte. Jaanus polnud enda arvates nii head toitu kooli sööklast veel saanud kui seekord. Pealegi paistis, et olid välja pandud kõik toidu ülejäägid, mis köögis leidusid.

Kõhud täis söönud, loivasid väsinud streikijad kolmandale korrusele, kus asus poiste ühiselamu.

Järgmisel päeval, enne bussi peale minekut, millega poisse linnuvabrikusse tööle viidi, pidas õppealajuhataja poistele manitsuskõne:

„Teie olete tulnud siia kooli õppima, selleks, et teist ausad ja tublid nõukogude inimesed saaksid. Teie ei taha tööd teha, teie võtate ja hakkate streikima! Kas seda on teile päevast päeva siin koolis õpetatud? Ei ole! Korralik õpilane võtab ja õpib selgeks koolitükid mis talle on õppida antud, võtab ja teeb töö ära, mis talle on antud teha. Sellest peab õpilane võtma ja aru saama! Kes ei taha siin õppida, see võtku ja mingu koolist minema, siin ei ole looderdajate koht! Las igaüks võtab ja teeb juhtunust omad järeldused. Ma loodan, et te saite minust aru. Nüüd võtke ja minge tööle, ning ärge tehke niisuguseid asju, mida ei ole vaja teha! Asju, mis võivad väga suuri pahandusi tekitada!”

Vaikides kobisid poisid bussi ja see hakkas kohe sõitma linnuvabriku poole.

„Sina võtad ja muretsed linnuvabrikusse meie poolt ärasöödud kanade asemele uued kanad!” peerulaskja müksas rusikaga eesistuvale Riksile vastu turja.

„Aga sina, kurat, võtad ja topid kõik oma augud kinni! Nii, et kummastki otsast ei tuleks enam lolli piiksu, ega paha peeru!” ei jäänud see vastust võlgu.

„Ha-ha-haa! Oh-ho-hoo!” naersid poisid üksmeelselt ja nagu mingist krambist lahti saades öeldi üksteisele tögavaid repliike, lõõbiti vastastikku ja käis nii mõnigi sõbralik mats vastu naabri turja. Noored mehed olid jälle oma igapäevases sõiduvees.

„Kuule Hull Jobi … Ah, jama! Jaanus!” võttis Riks nädalapäevad hiljem Jaanuse varrukast kinni. „Tule, meister tahab sind näha!”

„Mida imet?”

„Tule, tule!” koolivend tõmbas Jaanust koolimaja keldri trepi poole. „Meister on maja peakilbi ruumis.”

„Kas mõni kork põles läbi?”

„Kärssanud kork oleks tühiasi! Meistri korgid pandi kärssama. Talle pandi sulg sappa!” ütles Riks ja läks terpist alla ning lükkas kilbiruumi ukse lahti.

Kilbiruumis oli neli-viis Jaanuse grupikaaslast ja meister Mets. Nurgas oleval väikesel lauakesel seisis viinapudel ja selle kõrval, ajalehepaberil, mõned võileivad.

„Kas nüüd on grupi kõige ärksamad mehed kohal?” küsis meister. „Riks, keera uks lukku!”

„Mis pull see on?” mõtles Jaanus. „’Tea, kas kukub sõimama, või veel midagi hullemat?! Ja milleks see viinapudel siin on?”

„Te vist teate, poisid, et mul soovitati kirjutada lahkumisavaldus ja koos tootmispraktika lõppemisega lõpeb ka minu töö siin koolis. Sügisel saate uue meistri!”

„Ise lähete ära? Vabatahtlikult?” ei saanud Jaanus aru.

„Vabatahtlikult-sunniviisil! Nii, nagu paljud asjad meil siin käivad.” selgitas meister. „Mul lihtsalt paluti kirjutada lahkumisavaldus. Nii öelda, omal soovil. Nii, et aitäh, poisid! Teie streik aitas sellele väga palju kaasa!”

„Ah, pole tänu väärt!” pobises peerulaskja.

Riks lõi talle rusikaga müksu ribidesse.

„Mis siis nüüd saab?” Jaanus tundis end meistri ees suure süüdlasena.

„Midagi ei saa!” muigas Mets. „Tegelikult, kui nüüd päris aus olla, siis see teie streik ainult kiirendas minu lahkumist siit koolist. Mulle ei istu niisugune õpetajatöö. Ma tahan teha tööd kellegist sõltumata ja kedagi kamandamata.”

„On sul mõni uus tööots juba olemas?” küsis Riks.

„Miks see Riks meistrile sina ütleb?” imestas Jaanus.

„Jah, on küll!” ütles Mets, Riksi sinatamisele tähelepanu pööramata. „Ma ei kaota praktiliselt mitte midagi, sest saan endale rahulikuma töö ja palk on isegi suurem. Kui palju teen, nii palju ka saan … Mulle ei meeldi ainult see vabatahtlikult-sunniviisil!”

„Jaa …”

„Jama küll!”

Poistel oli igalühel oma mõtetega tegemist.

„Olgu!” ütles Mets. „Unustame selle asja. Teeme ühed väikesed lahkumisliigud ja jäägu nii, nagu on!”

Meister valas viina teeklaasi ja laskis klaasil ringi käia. Poisid võtsid klaasi ja maitsesid kordamööda, kes rohkem, kes vähem. Jaanus pani tähele, et peale tema ja Riksi ei joonud keegi rohkem, kui lonksu.

„Te kuradi rüblikud! Te kuradima põrsad!” ütles meister kätt Riksi õlale pannes. „Te käisite mulle ühtelugu närvidele, kuid tõele au andes pean ütlema, et pagana kahju on teid nüüd maha jätta!”

Poisid ei osanud selle peale midagi kosta.

Meister jõi ära, mis klaasis veel oli ja soovitas:

„Ärge sügisel uuele meistrile küll käkki kokku keerama hakake! Ega tema pole süüdi, et teil nooruse uljus ja lollus peas segamini on! Ja ei tehta Tallinnas ka Moskva seaduseid ringi. Nii palju peaks nupp teil ikka nokkima!”

„Ah mis sa nüüd …” lõi Riks käega ja lisas: „Kellel nokib, kellel mitte!”

Meister valas Riksile tähelepanu pööramata klaasi uuesti täis ja ütles:

„Ei maksa kellegi peale hammast ihuda, ega halva sõnaga meeles pidada. Mäletagem inimestest ikka ainult head!”

„Saatis nagu õpetaja Laur oma lapsi koolivaheajale!” mõtles Jaanus, kui ta veidi aega hiljem mööda ühiselamu koridori oma toa poole sammus. „Rääkis see Mets, mis ta rääkis, kuid selge on see, et meie oleme selles süüdi, et ta meistriameti maha pidi panema.”