Читать книгу Põlvini elumeres - Jüri V. Grauberg - Страница 2

Ühel õhtul, paar päeva peale kaklust järidega, läks Jaanus ühiselamu teises tiivas asuvasse raamatukogusse. Tal olid koolitükid juba valmis tehtud ja lootis sealt endale mõnda huvitavat raamatut lugemiseks leida.

Raamatukogus sai ta jälle kokku poiste ühiselamu kasvatajaga, kes seal mingeid oma asju ajas.

„Tulin raamatuid vaatama!” ühmas Jaanus vastuseks kasvataja küsivale pilgule.

„Muidugi, muidugi!” oli kasvataja väga vastutulelik. „Mine sinna raamaturiiulite vahele ja otsi ise sealt mida tahad!”

Raamaturiiulite vahel oli teisigi õpilasi raamatute hulgas sorimas. Jaanus hakkas otsima raamatuid sarjadest „Seiklusjutte maalt ja merelt” ning „Maailm ja mõnda”. Need olid tema lemmiksarjad. Palju oli neid raamatuid seal riiulitel, palju oli nende hulgas ka neid raamatuid, mis olid Jaanuse käest juba Mallangil läbi käinud, kuid veel rohkem oli kutsekooli raamatukogu riiulitel niisuguseid raamatuid, milliseid ta esimest korda nägi. Poiss hakkas nende hulgast sobivat otsima.

„Kas sina oledki too Hull Jobi, kes õkva taburetiga tapab?”

Jaanus vaatas üllatunult ringi, otsides silmadega ootamatut küsijat. Ja siinsamas ta seisiski! Otse poisi kõrval seisis väikesekasvuline, ümara näoga ja nöpsninaga tüdruk, ning vaatas Jaanusele küsivalt otsa. Poiss oli raamatute uurimisega olnud nii ametis, et ei olnud küsijat tähelegi pannud. Tüdruk tundus tuttav olema. Igatahes oli Jaanus teda omaarust teiste ühiselamus elavate tüdrukute hulgas ringi sebimas näinud. Poiss ei suutnud siiski kohe meelde tuletada, millisest tüdrukute õppegrupist see küsija oli. Maaler, või kraanajuht, või …

„Oled või?” nõudis tüdruk vastust.

„Miks sa nii arvad?”

„Sul om kaits ilusat sinist silma pääs ja paksud neegrimokad ka!”

„Võrumaalt vist …” mõtles Jaanus kuuldes tüdrukult samasuguseid sõnu, kui tema võrumaalt pärit grupikaaslasedki tarvitasid ja vastas trotslikult:

„On jah sinised silmad! Ja mis siis sellest on? Kas tüdrukud ei küünista üksteist, kui kaklema lähevad?”

„Ha-ha-haa!” naeris tüdruk. „Teinekõrd ikka sikutatakse üitstõist õkva juustest, kuid too om rohkem poiste pärast!”

„Mis need poisid siia puutuvad?” ei saanud Jaanus aru.

„Kuidas sa nii loll oled? Hull, mis hull!” imestas tüdruk ja selgitas: „Kui katele tüdrukule meeldib üts ja tuusama poiss, siis tehasse kätega selgess, kes tohib poisiga kohtingule minna, kes mitte!”

„Üks tüdruk käib teie ühiselamus hoopis kiilakana ringi. Kas see on ka poiste pärast?”

„Ei! Tol es ole poistega mingit pistmist. Too tüdruk varastas teiste tagant ja jäi vahele.” selgitas nöbinina ja jätkas: „Tüdrukud võtsid ta ütel õdagul kinni ja ajasid juuksed karistuseks massinaga maha.” ja tüdruk näitas käega, kuidas see oli käinud.

„Ah soo!” jäi Jaanus selgitusega rahule. „Mis raamatut sa siit endale otsid? Kas ka seiklusjuttu?”

„Häh, mina noid seiklusjutte es taha! Üts tagaajamine, muud es midagi. Mina tahan midagi ilusamat ja huvitavamat!”

„Mis see ilusam ja huvitavam siis sinu arvates on?” tundis Jaanus huvi.

„Om, vot jälle!” ajas tüdruk oma nöpsnina ninakalt püsti ja tegi asja nende selja taga asuva pika raamaturiiuli juurde.

„Heleni vastu ei saa, aga muidu pole plikal vigagi.” arvas poiss tüdruku säärejooksu üle oma paistes silmaaluste uurides, limpsas keelega üle kärnas huulte ning läks siis väljavalitud raamatut raamatukoguhoidja juurde kirja panema.

Õhtul, kui poiss end magama sättis, tuli talle see raamatukogus nähtud tüdruk millegipärast jälle meelde.

„Kui läheks temaga ühel päeval linna kinno?” arutles Jaanus. Venna antud kopikad olid tal veel ju alles.

Juhtumisi toa seinal rippuvasse peeglisse saadetud pilk pühkis selle hea ja ilusa mõtte kaugele, lausa ebamäärasesse kaugusesse paremaid aegu ootama.

„Niisugust mõlkis näoga kavaleri pole küll ühelgi tüdrukul vaja.” oli enda peegelpilti vaataval poisil asi kohe selge.

Tuli oodata, kuni silmnägu jälle oma loomulikud vormid ja värvid tagasi saab. Kas ka rahakotis olevad kopikad seda ootavad, selles ei olnud Jaanus sugugi kindel.

Ühel pühapäeval, kui Jaanusel jälle linnaluba oli, otsustas ta Ritale külla minna. Õde oli korteris Vossi ema sõbranna juures. See brünett, umbes viiekümneaastane naisterahvas osutus väga lahkeks inimeseks ja pakkus Jaanusele kohe taldrikutäie auravat suppi süüa. Poiss polnud oma elus nii head suppi saanud ja sõi selle taldrikutäie suure kiiruga ära, justkui kartes, et keegi taldriku tema käest ära võtab.

„Mis sa ahmid!” keelas Rita. „Söö viisakalt!”

„Ma ju …” kogeles Jaanus lusikat puhtaks limpsides.

„Mis „Ma ju!”” osatas Rita. „Sa sööd nii nagu meie kirju Muri, kelle hundid ära viisid. See sõi ka ikka lomps, lomps ja lomps, lomps! Ime veel, et sa tema moodi ei urise.”

„Nii hea supp! Ma pole elus kunagi midagi nii head saanud.” Jaanus vaatas kahetsevalt tühja taldrikut.

„See on seljanka supp.” teadis Rita ütelda. Temast pidi mõne aasta pärast saama paberitega kokk.

„Jaanus! Kas sa tahad veel suppi?” küsis naerusuine korteriperenaine kööki tulles. Enne kui Jaanus jõudis vastata, sai ta laua alt Rita käest jalaga kiire müksu.

„Oh ei, tänan! Väga hea supp oli!” ütles Jaanus, kellele õe jalamüks arusaamatuks ei jäänud.

„See naine annaks või viimase ära, et sulle, või kellelegi teisele head teha.” ütles Rita, kui ta oli venna oma tuppa viinud. „Kuid niimoodi ka ei saa. Piinlik on ja vastu pole talle ka ju midagi anda … Kuidas sul koolis läheb? Varsti koolitatud elektrik valmis, mis?”

„Jaa-ah! Üks talv veel ja siis peaks amet käes olema.” arvas tulevane elektrik, „Koolis läheb normaalselt. Mulle meeldib seal õppida.”

Jaanuse nägu oli selle paari nädalaga, mis peale järidega kaklust rahulikult mööda olid läinud, jälle oma õiged värvid tagasi saanud ja kas tasus siis sellest õele rääkida, et koolis mõnikord ka rusikate abil asju aeti?! Rita poleks võib-olla niikuinii neist poistevahelistest asjadest aru saanud.

Veidi aega veel õe juures istunud ja juttu puhunud, kiirustas Jaanus minekule:

„Ma lähen vaatan, kas Voss on kodus. Tahaks temaga linnapeale minna!”

Vossi kodu oli samas majas, kus Ritagi üürilisena elas.

„Kas seltsis segasem?” küsis õde muiates.

„Vanalinnas on, pagan, kõik tänavad nii ühte nägu, et lihtsalt õudne. Ükskord kolasin seal kitsastel tänavatel ligi tund aega, enne kinoteatri „Sõprus” üles leidsin. Minu film oli muidugi selleks ajaks juba peal ja see jäigi nägemata!” seletas Jaanus, „Mallangi metsades on tüki lihtsam ringi käia … Olgu! Ma siis lähen ja vaatan, kas Voss on kodus.”

„Ha-ha-haa!” naeris Rita. „Maakas sa oled ja selleks sa ka jääd, vaat mis! Ma tuleks ise sinuga linna peale kondama, aga kohe-kohe peaks siia tulema üks mu sõbranna ja meil on omad plaanid.”

„Hea küll!” Jaanus pani palitu juba nööpe kinni. „Kas järgmisel laupäeval sõidame maale?”

„Mina ei saa tulla!” ütles Rita kahetsevalt. „Mul on laupäeval võistlused!”

„Lähed laskma?”

„Jah! Niimoodi on see asi plaanitud!” oli Rita vastus.

„Ma siis lähen. Pakaa!”

„Pakaa!”

„Saa neist plikadest aru!” mõtles Jaanus mööda kitsast ja poolpimedat puutreppi ülespoole ronides, sest Voss elas Ritast korrus kõrgemal. „Kodus ei tundnud Rita mingisugust huvi Pauli susspüsside ja muu sellise vastu. Nüüd, näe paugutab sportpüssist nii, et las aga olla. Kolmas järkki juba käes!

Äkki kuulis poiss kedagi suure müdinaga trepist alla jooksmas ja tõmbus veidi kõrvale, et kiirustaja temast mööda pääseks.

„Kuhu sa …” hüüatas Jaanus, tundes jooksjas ära tädipoja.

„Tule minuga kaasa!” ähkis Voss ja jooksis, palituhõlmad laiali, kaks astet korraga võttes trepist alla.

„Kuhu?”

„Tule, tule! Ära seleta!” Voss oli juba maja välisukse juurde jõudnud.

„Ime, et ta kurivaim sellel kitsal ja kõveral trepil oma kaela ei murdnud!” imestas Jaanus, kui ta tädipojale järele jooksis.

„Vanamehele on vaja järgi minna!” seletas Voss, kui Jaanus oli talle tänaval järele jõudnud. „On vaja välja uurida, kuhu ta läheb!”

„Vanamehele?” ei saanud Jaanus asjale pihta.

„Isale, noh!” vihastus Voss. „Kuidas sa nii loll oled ja aru ei saa? Vanamehel on kusagil mingi armuke ja ema käskis järele uurida, kus see eit elab.”

„Aa-h! Selge!”

„Vanamehel on hall mantel seljas ja sama värvi kaabu peas. Läks just kodunt välja! Sa pane jooksuga ees, nii on kindlam. Ta ei tule selle pealegi, et sa siin oled ja ei oska sind tänavalt otsida. Püüa vaadata kuhu ta läheb. Ma pean sinul eemalt silma peal.” õpetas Voss.

Jaanus jõudis peagi tädimehele järele ja tasandas sammu. Päris ligi ka ju ei tohtinud talle minna. Tädimees pani käigu peal suitsu põlema ja sammus tagasi vaatamata edasi. Jaanusele oli isegi põnev niimoodi teise inimese järele luurata.

„Kohe nagu päris „luurekas”” mõtles poiss, kellele tulid meelde luuremängud, mida Mallangi kooli vanempioneerijuht vahetevahel pioneeridele organiseeris.

„Said kätte, ah? Nägid sa vanameest?” lõõtsutas järele jooksnud Voss Jaanusele kõrva.

„Näed, läheb seal, suits ees ja käed mantli taskutes.” näitas Jaanus tädipojale tema isa, kes kiirustamata mööda kõnniteed edasi astus. „Ta ei vaata üldse tagasi!”

„Vaatab küll! Ega ma esimest korda teda ei jälita!” ütles Voss, hoides end Jaanuse varju. „Näed, kui ta läheb üle selle risttee, siis seal keerab vanamees end äkki ringi ja uurib tükk aega tänavat. Kui ta mind näeb, siis läheb rahulikult ringiga jälle koju tagasi.”

„Võib-olla jalutab niisama?”

„Ei jaluta midagi niisama! Teda on nähtud selle teise naisega linnas ringi kolamas.” õiendas Voss ja lisas: „Ta jõuab kohe ristteeni … Ma hüppan siia selle maja koridori. Sa hoia end ka kõrvale, kuid katsu tal silm ikka peal hoida. Kui vanamees jälle edasi läheb, pane talle vaikselt järele. Selge?”

„Olgu nii!”

Voss kadus Jaanuse kõrvalt ja hetk hiljem astus tädimees ristteele. Jaanus keeras end küljega tädimehe poole ja tundis suurt huvi kõnnitee äärse plangu peale kleebitud kuulutuste vastu.

„Ära anda emane koer …” luges poiss ühte esimesena silma hakkavat kuulutust. Silmanurgast nägi ta, kuidas Vossi „vanamees” astus üle risttee kõnniteele ja siis end järsku ringi pööras, ning tähelepanelikult tuldud tänavat uurima hakkas.

„Müüa ilus toapalm …”

Tädimees vaatas ikka Jaanuse poole.

„Ära jooksnud emane puudel. Ausal leidjal teatada vaevatasu eest …”

„Kõik on nende emastega aina hädas!” imestas Jaanus, unustades, et ka temal oli nende „emastega” oma elus juba mõningaid probleeme olnud …

Tädimees pani uue suitsu tolmama ja surus mõlemad käed mantli tasku, viskas veel pilgu tuldud teele, ning hakkas kiirel sammul mööda kõnniteed edasi minema.

Jaanus jättis kuulutused emaste koerte kohta teistele inimestele lugeda ja hiilis tädimehele järele. See ei paistnud sugugi kodu poole tagasi tüürivat. Vossil oli olnud õigus! Läbinud kordagi tagasi vaatamata veel paar ühtemoodi luitunud kahekordsete puumajadega tänavat, astus tädimees äkki ühest kõnnitee äärsest väravast sisse. Kuivõrd plank oli hõre, siis nägi Jaanus plangu laudade vahelt piiludes ära ka selle maja ukse, kust jälitatav sisse läks. Poiss hiilis talle järele. Tädimees astus puutrepi nagisedes teisele korrusele. Jaanus seisis hiirvaikselt esimese korruse koridoris ja ootas. Peagi kostus ülevalt uksekella helin ja hetk hiljem jalgade pühkimise sahin uksematil, ning lahti-kinni käiva ukse kolksatus. Majas valitses vaikus. Jaanus hiilis mööda nagisevat puutreppi üles teisele korrusele. Seal, pikas ning poolpimedas koridoris olid nelja korteri uksed, kõik ühesugused, pruuniks värvitud ja vanaaegsete, pronksist ukselinkidega.

„Millise ukse taga ta kurinahk siis kella andis?” Jaanus oli kimbatuses.

Äkki märkas ta ühel kummist uksematil midagi lumepuru taolist. Poiss vaatas kähku üle ka teised kolm jalamatti. Need olid kuivad.

„Selge!” rõõmustas poiss. „Siin pole enam midagi teha.” ja Jaanus astus korteri numbrit meelde jättes pikkamööda trepist alla.

Hoovis põrkas ta kokku Vossiga:

„Noh? Kus?!” küsis tädipoeg ärevalt ähkides. „Ma nägin, kui sa siia hoovi sisse hiilisid, rohkem midagi!”

Jaanus rääkis asja ära, mis ja kus.

Kuivõrd Vossil ei olnud tahtmist linna peale kolama minna, jättis Jaanus peagi tädipojaga hüvasti ja hakkas pikkamööda trammipeatuse poole astuma, et ühiselamusse tagasi sõita. Üksi linnas hulkumine ei pakkunud talle täna enam huvi.

„Tuleb välja, et ka Vossi isa teeb samu tempe, mis minu isagi kunagi tegi!” mõtles poiss pahameelega. Kas olid need õed, Jaanuse ja Vossi emad, tõesti endile millegipärast halvad mehed saanud? Oli ju ka kõige vanem, kolmas õde, teine Jaanuse tädi, oma mehest juba ammu lahku läinud. Nii ammu, et Jaanus ei mäletanudki, millal see oli olnud. Või oli õdedel midagi viga, mis ei lasknud neil meestega elada? Jaanuse arvates olid nad kõik, kolm õde, ometi normaalsed ja isegi ilusad inimesed. Poiss oli näinud ema ja tädide noorepõlve pilte, mis emal kodus albumisse kleebitud olid. Nii ilusate ja lopsakate lokkis juustega ning kreekapäraste ninadega kaunitare, kui need kolm õde olid, andis teiste tolleaegsete piltide pealt olevate neidude hulgast otsida … Mallangil räägiti peale Kaarli Korsanilt ära minekut, et näe, jah, sõjas käinud mees, sai seal kindlasti põrutada, sellepärast jättiski enda naise ja ongi loll teiste naiste järele …

„Vossi isa on ju ka korpusemees!” mõtles Jaanus. „Sai ka siis vist sõjas põrutada …”

Oli selle sõjas põrutada saamisega kuidas oli, kuid fakt oli see, et Jaanuse isa oli juba ammu lennus ja Vossi oma kohe, kohe minemas … Miks see nii oli, või olema pidi, ei osanud Jaanus endale selgeks teha. Mida rohkem ta läbi eluräga adasi murdis, seda rohkem tekkis igasuguseid probleeme. Ja kui mõni asi poisile selgemaks saigi, oli kohe uus ja veel udusem platsis, ning jälle tuli murda edasi, selguse poole. Läbi selle neetud räga, millel ei paistnud lõppu olevat, ega tulevat … Selgust aga Jaanus tahtis, iseeneses ja enese ümber.