Читать книгу Põlvini elumeres - Jüri V. Grauberg - Страница 3

Mida rohkem Jaanus elektri saladustesse tungis, seda rohkem hakkas talle see, täiesti juhuslikult valitud, eriala meeldima. Õppimine, mis Liiva koolis oli tema jaoks äraarvamata raske ja vastik, oli nüüd muutunud päris meeldivaks tegevuseks. Pealegi suhtusid ka õpetajad õpilastesse hoopis teistmoodi, kui Liiva koolis. Siin ei pidanud õpetajad õpilasi enam lasteks ja kohtlesid neid nii nagu täiskasvanuid. Poiss sai õppetükkidega enamasti ruttu valmis ja, et linnaskäimiseks oli vaja alati meistrilt luba saada, ning ega seda rahagi alati taskus üleliia olnud, jäi Jaanusel õhtuti hulk vaba aega, millega ta ei osanud midagi peale hakata. Ühel õhtul, kui Jaanus jälle omale tulutult tegevust otsis, küsis temalt grupikaaslane Ellur:

„Mis sa sügeled kogu õhtu? Oled armunud?”

„Pole ma midagi armunud!” vastas Jaanus, sest jutuajamist selle raamatukogus nähtud nöbininaga ei saanud veel miskiks armastuseks pidada. „Lihtsalt tapvalt igav on!”

„Tule minuga koos raadiosõlme!” pakkus Ellur. „Ma just mõtlesingi sinna minna.”

„Mis seal siis nii huvitavat on?”

„Eks sa vaata ise! Kui meeldib, hakkadki seal käima, aga kui ei meeldi, ega siis keegi sind kinni ka ju ei pea …”

Ellur Jõesaar oli grupikaaslastest mõned aastad vanem ja nagu ta uhkelt ütles, on temal nii nigel tervis, et isegi vene kroonu temasugust ei tahtvat. Muidu oli ta igapidi kraps ja õppija noormees, tüdrukute lemmik ka, sest Ellur oskas end nende seltskonnas soliidselt üleval pidada. Jaanusele tekitas väikest kadedust Elluri väga hea habemekasv, sest tema jõuline lõug oli alatasa õrnas habemetüükas, ükskõik kui tihti ta seda žiletiga ka ei kraapinud. Mustade ja sirgete kulmude alt vaatasid vestluskaaslasele alati tähelepanelikult otsa kaks halli ja heatahtlikku silma.

„Noh, seltsimees Bierbrauer, kas läheme?” lõmpsis Ellur.

„Olgu pealegi … Härra Jõesaar!” vastas Jaanus ja kõmpis Elluri järel mööda ühiselamu koridore maja kolmandale korrusele, kus kahes omavahel ühendatud toas asus kooli raadiosõlm.

Raadioringi juhendas kooli vanemmeister, ligi kahemeetrine tumedate, lokkis juustega mehemürakas.

„Kui sul tõsine tahtmine on, ega siis selle vastu või kellelgi midagi olla!” arvas vanemmeister, kui oli Jaanuse soovi ära kuulanud. „Näe, seal on vaba laud, istu ja õpi tinutamine selgeks. Seda oskust läheb sul siin iga päev vaja!”

„Leerivend nimetas tinaka joomist ka tinutamiseks …” mõtles Jaanus, kui ta oli jootekolvi vooluvõrku ühendanud ja töölaua taha istudes traadijuppide otsi puhastama hakkas. „Siin tähendab see sõna sootuks midagi muud …”

Asi ei olnudki teab mis keeruline ja kui vanemmeister oli Jaanuse poolt kokku tinutatud traadiotsi veidi sikutanud ja painutanud, ilma, et need tinutuskohtadest lahti oleksid tulnud, ütles ta:

„Bierbrauer, võta need viis „krappi” sealt kapi pealt ja paranda ära!”

„Krapid” olid translatsiooni valjuhääldajad, mis ühiselamu tubades seinte peal rippusid. Kogu kooli ühiselamu, õppekabinetid ja muud vajalikud ruumid olid ühendatud ühte translatsiooni süsteemi. Kogu majas oli võimalik kuulata Eesti Raadiot ja igal teisipäeva õhtul ka kooliraadio saateid. Raadiosõlme helirezisööri puldist oli võimalik teha vastavaid ümberlülitusi, kui oli vaja koolimaja erinevatele korrustele erinevaid programme saata. Samuti võis kooli direktor ükskõik millisel ajal oma kabinetis mikrofoni sisse lülitada ja kogu koolile ütelda mida tal parajasti vaja oli. Seda võimalust kasutas direktor haruharva, eelistades oma asju teistmoodi ajada.

Noortel inimestel on tavaliselt igasuguse tehnika vastu suur huvi ja selle tulemusena võib nii mõnigi riistapuu katki minna. Katkiläinud riistapuid peab siis mõni teine tehnikahuviline jälle parandama. Saatuse ja vanemmeistri tahtel oli Jaanus üks neist parandajatest, kes püüdis hinge sisse puhuda ühiselamus lõhutud valjuhääldajatele, ehk „krappidele”, nagu neid hüüti. Ei saa ütelda, et ühiselamus lauslõhkumine oleks käinud, kuid raadiosõlme poistele toodi neid krappe ühtelugu putitamiseks. Paar tükki korda teinud, tuli Jaanusele meelde, et raamatukogusse oli läbiloetud raamat vaja tagasi viia ja „võrokesega”, nagu poiss oli hakanud hüüdma seda nöbininaga tüdrukut, oleks ka nagu tahtnud paar sõna juttu vesta. Niisugune okkaline ja uhke oli see tüdruk, kuid Jaanusele meeldis tüdruku sõltumatu olek ning vahetevahel tema jutus kostuv võru murre.

„Võrokene” oligi jälle raamatukogus ja lappas riiulitel raamatuid.

„Mida sa otsid? Kas seda huvitavat „on vat jälle” raamatut?” küsis Jaanus.

Tüdruk vaatas vilksti küsija poole ja vastas:

„Otsin jah!”

„Mis raamat see niisugune on?” uuris Jaanus. „Ehk oskan mina sulle otsimisel abiks olla?”

„Poisid nüüd oskavad!” nöökas „võrokene”.

„Kas see on midagi käsitööst?”

„Es ole!”

„Siis söögitegemisest?” ei jäänud Jaanus rahule.

„Ise oled üts süügitegemine! Armastusest otsin! Said aru? Armastusest!” tüdruk vaatas Jaanusele väljakutsuvalt otsa. „Igasuguseid sõjajutte om kõik riiulid täis, üits kangelane tõise otsan, punase viirnurga rinnan, aga midagi niisugust, mida ilus lugeda, es ole!”

„Võta siis ilma viisnurkadeta …” Jaanus mõtles viivu. „Võta siis Lutsu „Suvi” ja „Tootsi pulm”, neis peaks küll armastusest juttu olema!”

„Olen juba lugenud!”

„Võta siis, näe, see paks raamat!” Jaanus ulatas raamaturiiulilt „võrokesele” esimese läheduses oleva raamatu, mida ta ise oli lugenud ja hea arvas olevat.

„„Perekonnata”” veeris „võrokene” raamatu nime ja küsis: „Kas siin om juttu armastusest?”

„Jah. Seal on ka armastusest juttu, kuid vist natukene teistmoodi, kui sina võib-olla mõtled.” ütles Jaanus ja lisas: „Sa loe see läbi, ma usun, et see raamat meeldib sulle!”

„Hää küll … Aga kole paks om ta!”

Paul oli jälle Jaanuse rahakotti mõne rublaga kosutanud ja poiss otsustas „võrokese” linna kinno kutsuda.

„Mis?!” imestas see. „Kinno? Mina Hullu Jobiga küll kinno es lähe!”

Kuum hoog käis Jaanusel ihust läbi. Kui järid teda Hulluks Jobiks hüüdsid, siis oli see justkui tunnustus, kuid nüüd, tüdruku suust öelduna kõlas see solvanguna.

Tujutult lonkis Jaanus raadioringi poiste juurde tagasi.

„Kes sind hammustas?” küsis üks Jaanuse grupikaaslastest, pikk, heledate juustega poiss, keda kõik millegipärast Petjaks hüüdsid, olgugi, et tal passis teine nimi oli.

„„Võrokene” sõimas Hulluks Jobiks!” Petja oli oma poiss, tema ei armastanud lobiseda ja temale võis nii mõndagi usaldada.

„Noh ja mis siis? Mis sul sellest siis on?” imestas Petja. „Ena mul asja, mida üks plika ütleb!”

„Ta ei tahtnud minuga kinno tulla!”

„Muidugi ta ei tule! Ja ma tean ka miks!” oli Petjal teadja nägu peas: „Tal on üks mööblitislerist järi, kellega ta semmib!”

„Ah soo! Või nii!” oli Jaanusele asi selge. Sellepärast siis otsitigi raamatut armastusest! Solvata poleks ta Jaanuse arvates teda ikkagi tohtinud. Ega ta siis tüdrukut halva pärast kinno kutsunud.

„Olgu! Teen talle tagasi!” otsustas poiss, kui ta õhtul teki alla puges.

Niisugune võimalus avanes peagi. Igahommikusel rivistusel olid õpilased koolimaja koridoris õppegruppide kaupa üles rivistatud. Saatus tahtis nii, et Jaanus, kui üks elektrikute grupi pikemaid ja „võrokene”, kui oma grupi lühemaid, seisid hommikusel rivistusel paari-kolme sammu kaugusel teineteisest.

Ühel hommikul kuulis Jaanus, kuidas „võrokene” midagi oma kõrval seisvale tüdrukule seletas puhtas võru murrakus:

„… puulteist om …”

„Just!” kostis selle peale Jaanus poolvaljult. „Puulteist ja puulteist om kokku kaits ja puul meetri!”

Oleks vaene poiss teadnud selle, mõtlemata teo tagajärgi!

Nagu keravälk oli „võrokene” oma grupi rivist väljas ja enne, kui Jaanus arugi sai, kõlas kaks heledat laksu ning poisi kõrvad lõid lõbusalt pilli! Sama kähku astus tüdruk rivisse, oma kohale tagasi.

„Mida see tähendab?” küsis õpilaste rivi ees seisev vanemmeister üllatunult.

Tüdrukute grupist kostvat kahjurõõmsat naerukihinat toetas elektrikute mürisev naer.

„Et see maa mind ka ei neela!” ahastas Jaanus jumal teab, kui mitmendat korda juba oma elus. Poisil ei jäänud muud üle, kui halva mängu juures hea nägu teha ja grupikaaslastega kaasa naerda

„Jutud jätta!” kamandas vanemmeister. „Joondu! Valvel!!!”

Grupivanemad raporteerisid üksteise järel vanemmeistrile, kui palju on nende grupis õpilasi, ja kui mõni puudus, siis mis põhjusel. Pärast raportite vastuvõttu andis vanemmeister käskluse:

„Rivitult!”

Koolipäev võis alata. Suur ja lai kodumaa vajas õpetatud oskustöölisi …

„Kusagil translatsiooni liinis on lühis!” ütles vanemmeister raadiosõlmes nokitsevatele poistele. „Võimendaja lõpplambid kuumenevad üle! Minge ja käige kõik ühiselamu toad läbi.”

Jaanus sammus koos paari poisiga tüdrukute ühiselamusse, mis asus sama maja teises tiivas. Seal oli tema arvates huvitavam, kui mööda poiste ühiselamut käia. Poiste ühiselamus võis nii mõnigi järi ülbitsema hakata, tüdrukute poolel seda justkui karta polnud. Tüdrukud võisid niisama pläägutada, kuid see polnud võrreldav järide mõnitamisega. Olgugi, et Jaanusele, kui Hullule Jobile, kätega ligi enam ei tikutud, oli järide ülbe ja üleolev olek poisile ikkagi äärmiselt vastumeelne.

Translatsiooniliinides vea leidmise tehnoloogia oli läbiproovitud ja lihtne – kui krapp mängis toas normaalselt, siis oli seal kõik korras, kui aga lõugas mis jaksas, siis oli väga tõenäoline, et krapis oli üht-teist ühendatud „otse” ja see pani raadiosõlmes võimendaja lambid kohe „õhetama”.

Ühe tüdrukute toa ukse taga hetkeks seisatanud, koputas Jaanus uksele.

„Jaa!”

Jaanus astus tuppa.

„Ära tule, ära tule!” voodi ääres seisis ümara näo ja suurte ehmunud silmadega poolpaljas tüdruk ja tõmbas kiiresti voodi pealt teki endale ihuvarjuks.

„Ma kontrollin krappi!” ütles Jaanus. „Kas teil ei olegi või?” vaadates imestunult seina peal igavlevat üksikut pistikupesa. Seal, kus teistes tubades tavaliselt rippus valjuhääldi, haigutas siin toas tühjus.

„Meil ei ole, jah! Ära tule ligi!”

„Miks ma siis ligi tulla ei või?”

„Sa hakkad käperdama!” tüdruk laskis tekil langeda nabani.

„Mida kuradit sa siis tekiga luhvtitad, kui käperdamist ei taha?” imestas poiss ja vaatas tüdruku lamedat rinda.

„Mis sa vahid?” küsis tüdruk. „Kas pole tüdrukut enne näinud?”

„Polegi midagi vaadata!” ümises poiss ja asutas end minekule. Enne, kui Jaanus sai sammu ukse poole astuda, lendas voodist saadetud padi talle vastu turja. Ühe hüppega oli poiss voodi juures ja haaras kondise tüdruku oma käte vahele. Jaanus üritas algatuseks musi võtta, sest „käperdamiseks” polnud poisi arvates tüdrukul midagi nimetamisväärset välja pakkuda. Tüdrukule see variant vist ei meeldinud, igatahes laskis ta heledal häälel kõlada ja sõdis kätega vihaselt vastu. Tema heledahäälne kilkamine ähvardas kaela tuua tütarlaste ühiselamu kasvataja ning koos sellega ka seletuskirjade kirjutamise. Jaanust niisugune asi ei ahvatlenud ja poiss otsustas sääred teha, enne, kui hilja.

„Argpüks! Argpüks!” hüüdis tüdruk tögavalt toast välja jooksvale poisile järele.

„Totakas!” mõtles Jaanus ja koputas kõrvaltoa uksele. Selles toas istus korralikult tehtud vooditel neli tüdrukut ja neid Jaanuse tulek ei paistnud häirivat, sest nad jätkasid rahulikult oma tegevust. Poiss võttis krapi seinalt maha ja selle tagakaant lahti kruvides piilus silmanurgast tüdrukuid. Need paistsid siin toas olema hulga mõistlikumad, kui see kõrvaltoa tulehark, sest siin tegid tüdrukud näputööd. Kes heegeldas, kes kudus, üks isegi tikkis midagi valgele riidetükile.

„Asjalikud tüdrukud!” mõtles Jaanus, kui ta oli krapi seina peale tagasi pannud ja lahkudes „Head õhtut!” ütles.

Veel mõned toad läbi käinud, kuulis Jaanus äkki ühe toa ukse tagant roppu sõimu. Poiss koputas. Ei midagi! Sõnasõda kestis edasi. Jaanus koputas kõvemini ja lükkas siis ukse lahti. Õhku jäid rippuma mitu vänget sõna ja erutatud tüdrukud vahtisid jahmunult sissetungijale otsa. Üks tüdrukutest kattis näo kätega ja tormas Jaanust kõrvale tõugates uksest välja. Teine sõnasõja pidaja pani käed puusa ja ütles vihaselt:

„Viisakas inimene koputab, kui sisse tahab tulla!”

„Ma koputasin kahel korral! Ma tulin krappi vaatama!”

„Vaata oma krapp üle ja tee, et sa kähku siit kaod! Jobi niisugune!” käed olid tüdrukul ikka veel puusas ja jalalaba käis vihaselt laks, laks vastu pruuniks värvitud laudpõrandat.

„Nagu vihase isakassi saba!” mõtles Jaanus kui ta krappi üle vaadates silmanurgast tüdruku jalalaba piilus. Polnud see tüdrukute ühiselamu sugugi nii huvitav ja ohutu, nagu ta oma lihtsameelsuses oli arvanud!

Raadiosõlme tagasi jõudes avastas Jaanus, et poisid uudistavad uut kaasaskantavat reportermagnetofoni.

„Nüüd saame kooli raadiosaadete jaoks teha reportaaze!” ütles vanemmeister rõõmsalt.

„Seda on väga lihtne teha!” arvas üks lühemat kasvu süsimustade juustega poiss, kes end kuulsa laulja Marino Marini sugulaseks tituleeris. Poisi perekonnanimi algas ka „M” tähega ja ka kõlalt sarnanes Marini nimega.

„Indoneesia president Sukarno on ju ka eestlane! Suka Arno olla pärit kusagilt Sindi kandist!” naerdi selle „Marini” jutu peale.

„Pole ta nii lihtne midagi! Nii, kui sa kellelegi mikrofoni nina alla suskad, on see paugupealt tumm nagu kala!” pareeris „Marini” kelkimist vanemmeister, kes asjaga kursis paistis olema.

„Möla peab jooksma, möla peab jooksma! Kui intervjueeritav ei räägi, siis peab reporter ise rääkima!” ütles „Marino Marini”. Ja möla sellel lühikesekasvulisel kullininaga poisil tõesti jooksis, seda pidi Jaanus tunnistama. Pea kõik need reportaazid, mida „Marini” hiljem koolis tegi, koosnesid enamjaolt tema jutust ning intervjueeritava paarist „nohist” ja „jahist”. Pikapeale läks reportermakk nutikamate poiste-tüdrukute kätte ja „Marini” tõrjuti vähehaaval kõrvale. See muidugi ei takistanud teda end suureks raadioreporteriks pidamast. Paaril korral üritas reportaazi teha ka Jaanus, kuid peale vanemmeistri märkust:

„Teema on sul küll valitud huvitav, kuid sinu diktsioon ja susisev „s” täht ei kõlba kuradilegi!” jättis poiss reportermaki rahule ning piirdus raadiosõlme tehnika hooldamise ja remondiga mida seal vanemmeistri näpunäidete järgi tehti. Kevadepoole talve hakkas Jaanus üha sagedamini istuma kooliraadio saadete ajal helirezišööri puldis, kust ta saadet juhtis. Sellega sai poiss nii hästi hakkama, et üsna pea usaldas vanemmeister ka enamiku saatelõikude montaazi tema hooleks.