Читать книгу Kahe ilma vahel - Jüri Vilms - Страница 11

Kaua aega on Eestis avaliku arvamise aine ühe erakonna meeste hooleks olnud.

Missugused põhjused selleks kaasa on mõjunud, seda ei taha siin arutama hakata. Tõeasjaks jääb aga see, et meie eduerakondlikud rahvuslased avaliku arvamise esindamist nii kui oma eesõiguseks hakkasid pidama. Edenenud olude sunnil on see asjaolu aga muutunud: kuna enne eestlasi peale rahvuse veel peaaegu täiesti ühised majanduslikud ja poliitilised huvid ühendasid, on nüüd viimases küsimuses põhjatu muutus sündinud.

Diferentseerumine käib olude sunnil oma määramata käiku ja endiste enam-vähem ühiste huvide asemele asub huvide lahkuminek. See lahkuminek peab omale varem või hiljem ka avalikus elus avaldaja leidma.

Eestis hakkas meie eduerakondliku rahvusliku voolu kõrvale juba käesoleva aastasaja algul uus reaalses elus peituva kõva selgroo tõttu eluvõimeline erakondlik arvamine ennast avaldama ja vabaduse-ajast saadik on temal vastuvaidlematu eluõigus olnud.

Enamasti sotsiaaldemokraatia põhjusmõttest välja minnes on ta omale igas avalikus ettevõttes seisukohta võtma hakanud.

Mõistagi, et see seisukoht meie rahvuslaste vaatepunktidega igas asjas kokku ei või käia ja sellepärast on võitlus tekkinud, võitlus ühe või teise vaadete võidulepääsemise pärast.

Meie vanemad tegelased on aga avaliku arvamise esindamist, nagu juba tähendasin, just kui oma ees- ja ainuõiguseks pidama hakanud ja ei saa sellepärast aru, kuidas veel teistsuguseid vaateid peale nende omade olla võib.

Ei või aga teistsuguseid vaateid peale nende omade olla, siis ei tööta ka uute vaadete avaldajad mitte asja enese pärast, nendel peab mõni tagamõte olema, ja selleks kuulutatakse isiku kallale kippumine.

Kuid vähe sellest, et teistsuguste vaadete avaldajad isikuliste pühaduste lõhkujaiks tembeldatakse, neile lükatakse ka tõsiasjade võltsimise süüd kaela.

Niisugust viga põeb väga suurel mõõdul üks meie vanematest tegelastest, auväärt härra Villem Reiman.

Oma vaadetele põhjani truu ja tegeva iseloomuga, nagu härra Reiman on, ei saa ta aga vaatest lahti, mille järele iga avalik tegevus tema ja ta kaaslaste ainuõigus peaks olema.

Püstijalu keset tegevust seistes ja võitlusetuhinas hoolimatuid hoopisid siia ja sinna jagades on hr. Reiman aga ise hoopidele vastamise või kõrvalelöömise vastu väga hell.

Oma avalikkudes töödes ei saa hr. Reiman vastastele hoobiandmisest kuidagi mööda. Võetakse aga hoop vastu ja lüüakse ka vastu, siis on hr. Reiman otsekohe ilma süüta kannataja: teda on siis võltsitud, irvitatud ja tema au kallale kiputud.

Minevase karskusekongressi tervitusekõne kohta kirjutasin "Tallinna Teatajas" omal ajal, et hr. V. Reiman töölisi karskusevastasteks peab. Kohe ilmus "Postimehes" hr. Reimani sulest artikkel, mis mind, kes teab, missuguste tagamõtetega, võltsijaks süüdistas. Seegi kord jäin oma arvamisele, et siin ehk arusaamatus on tekkida võinud.

"Karskuselehe" proovinumbris kirjutab aga hr. Reiman, et noored mittetöölised ja ka töölised võõrast tuld karskusealtarile kandvat.

Kes kannab aga võõrast tuld, vaenlane või sõber? Selle küsimuse vastus vastab ka võltsimise küsimuse; või on hr. Reimani arvamised veel vanul päevil muutunud?

Sellessamas "Karskuselehe" numbris materdab hr. Reiman oma vastaseid karskusetöös tööliste teoreetiliste autoriteetidega, millega meie hr. Reimani karskusetöö vastased teistes küsimustes solidaarsed olevat.

Selle peale ilmus "Tallinna Teatajas" A. Palvadre sulest artikkel, milles näidati, et hr. Reiman tööliste teoreetikutest valesti aru on saanud ja et ka selles küsimuses solidaarsed ollakse.

"Postimehe" 1911. a. 20. augusti numbris on artikkel, milles hr. Reiman kaebab, et A. Palvadre tema üle irvitada.

Kirjutatagu asjast nii korrekt, nii asjalikult kui tahes, ikkagi on see hr. Reimani meelest tema arvamiste võltsimine, irvitamine, au teotamine.

Hr. Reimani enda poolt "Karskuselehes" ettetoodud tsitaatide najal võib näidata, et seal hr. Reiman eksinud on. Seda näidata ei tohi aga mitte, siis ei olda asjalik.

Ma pean lugu hr. Reimani tööst, kuid ma ei või külmaks ega vaiki jääda, kui hr. Reiman nii hoolimatult teiste auga ümber käib, omaga aga nii hell on, et selle haavamist ka seal näeb, kus seda kellelgi mõtteski pole olnud.

Kuid pole see üksi hr. Reimani viga, selle vea all kannatab ka teine tõsine töömees, hr. J. Tõnisson.

Kui viimati hr. Koppeli poolt tema tegevust arvustati, siis sai ta nii haavatud, et ta oma vaadete kaitseks muud ette tuua ei teadnud kui seda, et tema palju vaeva on näinud ja palju tööd on teinud. Keegi ei salga nende tööd, kuid kui nad avalikku tööd teevad, oma vaadete eest midagi maksta tahavad, siis peaks ka juba nii kaugel oldama, et sellest aru saada, et ka teistel oma vaated on ja nende vaated avalikus elus igale arvustada vabad seisavad.

Ja kui siis vaadetevahelises võitluses mõnikord valus hakkab, ärgu tuldagu ometi kohe isiku- ja au-hädaga — see läheb viimati naeruvääriliseks.

Ja kustsaadik ongi siis meie eduerakondlikud tegelased nii hellaks läinud, et nende vaateid arvustada ei tohi; ega nendel ometi see klaperjaht meelest läinud ole, mis nemad siis oma vastaste ja nende au ja puhta nime peale pidasid, kui need välise võimu eest sunnitud olid kodust lahkuma ja vastata ei saanud.

On aga tõesti nende aule liiga tehtud, siis näidatagu ometi otsekohe, kes see on, kes oma vaadete eest mitteausalt võitleb — seda oskaks mõned pahempoolsedki hukka mõista. Kõike aga ühte hunnikusse paisata, siis ei tea mis süüks anda, see ei ole, pehmelt üteldud, gentlemanlik.

Ei osata aga oma vaateid enam muidu kaitsta kui teisi isiklikkuses ja autuses süüdistades, siis võib ainult ühte ütelda — kaotus pole kaugel.

Sellessamas "Postimehe" numbris (20. VIII 1911) annab V. Reiman karskusetöös teisiti mõtlejatele nõu tuleval kongressil tema lahkumise läbi vabaks saavale kohale asuda ja näidata, kui hästi siis õige arvustajad tööd teha oskavad. Hr. Reimanil võib ju nalja tuju olla, kuid siiski ei maksa rumalat nalja teha. Et Karskuse Kesktoimkonna liikmeks saada, selleks on vaja kongressil valitud saada. V. Reimani kui juhataja kohale pääseb aga ainult Kesktoimkonna valimise kaudu — sinna asumisest ei või juttugi olla. Valida lasta ja valitud saada võib aga ainult omamõtteliste, mitte aga vastaste poolt.