Читать книгу Kahe ilma vahel - Jüri Vilms - Страница 7

Tööliste küsimus läheb päev-päevalt ikka põnevamaks. Lühikeseks ajaks oli ta maha surutud, see suur terveid riike värisema panev proletariaadi liikumine. Nüüd, kus uuesti vägev hüüd üle maa käib, nüüd, kus vabaduse võitlejatele koht parlamentaarliseks võitluseks on antud, nüüd tõuseb ka jälle silmapilkselt sumbutatud tööliste küsimus. Võitlus läheb ikka põnevamaks ja kibedamaks: tööandjad vastavad töölistele streikidega. Nemad on viimasel ajal Venemaal veel teravama abinõu käsile võtnud kui töötõrkumine või streik, nimelt lokaut. See on: ühes ümbruskonnas lõpetatakse kõik tööandmine korraga ära ja töölised aetakse lihtsalt uulitsale nälgima. Kuigi palju ei ole praegusel ajal suuremates linnades ilma tööta töölisi, kuna aga nende arv kohutavalt hulga tõusta ähvardab. Isegi meil Pärnus on viimasel ajal tööpuuduse üle kaebusi kuulda.

Kõik ei pruugi mitte sotsiaaldemokraadid olla, kes tööliste olukorda parandada tahavad ja parandavad. Selle pärast julgeb ka "Postimees" oma suud lahti teha, et mõndagi meie töölistele soovitada, selle pääle vaatamata, et "enamlaste" sotsiaaldemokraatia partei teda boikoti alla tahab panna. Et need "enamlased" ka suuremalt jaolt töölised on ning et meil just töölistest täna jutt on, siis vaatame ka neid boikoti põhjuseid. Pääpõhjus olla see, et "Postimees" olla tööliste vabaduse liikumise eest võitlejaid naernud ja neid, kes veel õigel ajal üle piiri saanud ei ole, igat moodi hurjutanud. "Postimees" nägi ette, kuidas see asi minema saab, ja hoiatas rahvast, kahjuks ei pandud aga seda hoiatust igal pool mitte tähele, mille tagajärgi rahvas praegugi veel kibedalt maitsta saab. Noh, hää küll, kui pidasid "need vabaduse võitlejad", kes meie väikest rahvast sõjariistus mässule kihutasid, kuna aga vene rahvas selleks sugugi küps ei olnud, oma mõtteid vägivalla asjus õigeks, miks ei langenud nad mitte oma mõtete eest kui kangelased? Miks lasksid nad ilma süüta, ilma ideaalita inimesi oma mõtete eest maha tappa ja puruks peksta? Miks lasksid nad meie rahvast koorma üle käia, mis tema puruks tahtis litsuda ja meie paremad, tihti teiste mõtetega jõud vangitorni ning külmale maale saatis? Miks pildusid nemad ise sõnu, mõni sääl juures: "Mina olen esimene, kes oma rinna ette paneb." Oleks nad siia jäänud, nagu mõned tegid, ja oma mõtteid õigeks tunnistades kui kangelased oma mõtteid ka püssi suude ees õigeks tunnistanud. Kõige selle asemel aga kadusid need mehed ja lasksid oma mõtteid, tihti rumalaid inimesi surmata lastes, naeruks teha. Ei olnud siis avalikul häälekandjal mitte õigust, ei enam, ei olnud siis tema kohus niisuguste meeste eest hoiatada. Niipalju sellest boikotist. Nüüd pöörame aga pääasja juurde tagasi. Nagu juba selge, on töölise palk nii väike, et sellest suurt tagavara korjata mitte ei saa. Nii ei ole ka siis töölise tulevik kuidagi moodi kindlustatud. Iseäranis lootuseta ja tumedalt haigutab töölisele tulevik haiguse, vigastuse ning vanaduse puhul vastu. On mehel veel perekond, siis on ta seisukord otse meeleheitlik. Tehased oskavad ennast enamasti ikka süüst puhtaks pesta ja abiandmisest pääseda. Päälegi nüüd, kus võitlus seisukohtade vahel algab — juba alanud ongi. Selle vastu peavad töölised ennast kuidagimoodi valmistama ja kindlustama. Vanad, kuid siiski igavesti uued on sõnad: "ühendus teeb tugevaks". Ma usun, et see juba kõigil selge peaks olema. On õige, et nüüd meil töölistel ühinemine raske on — kuid võimatu ta ei ole mitte, kui mehed asja eesotsas seisavad.

Võtame varandusliku seisukorra. Pääle nimetatud seisukorra on veel rahapuudus streikide ajal väga suur. Sellepärast on vaja vastastikune abiandmise ühisus asutada, see ei ole ju mitte keelatud. Kuidas seda ühisuse organisatsiooni korraldada, ei tea mitte ette kirjutada, see kujuneb olude all. Niipalju tahaks küll ütelda, et selle pääle rahalisest seisukohast küll kaunis ohvrimeelselt peab vaatama ja ainult tõesti häda kordadel abi andma. Kui sinna kõik Pärnu töölised liikmeteks astuks, kui palju tuleks siis raha kokku, kui näiteks sisseastumiseks maks rublast kuni tuhande rublani määrata ja aastane liikmemaks sellesama ümber, kui tugev oleks see asutus mõne aasta pärast? Ja mis võiks kõik sellega pääle hakata? Näiteks töölistele selle rahaga ja aktsiatega poodi käima panna. Mõne aasta pärast oleks raha juba mitu tuhat rubla ja isegi selle protsentidest võiks tööliste lastele maksuta kooli emakeeles käima panna. Kas need pole mitte ilusad unistused? Aga need ei pruugi, need ei tohiks mitte unistusteks jääda — need peaks teoks tehtud saama. Ja võimatu pole see mitte, ainult julgust ja usku ettevõtte vastu! Kaotada pole midagi, võita aga määratu palju. Kui suur tugi oleks see võitluses näiteks lokaudi vastu.

Nüüd tahtsin ühe teise asja pääle tööliste tähelepanemist juhtida: haridus on kõige moraalse jõu ja elu alus. Seda võime isegi igapäevasest elust näha, kõige paremini näitavad meile seda aga selles asjas kokku seatud statistikad (arvustikud).

Säält näeme, et see tööline, kes ainult lugeda oskab, võrdlemisi paremini ja enam tööd teeb kui see, kes sugugi lugeda ei oska (väljavõtted on ainult asjaloo tõendajad). Kes kirjutada ka oskab, töötab jälle paremini. Ühesõnaga: mida rohkem haritud inimene, seda kiiremini ja paremini õpib ta tööd ja seda jõudsamini ning ärksamini teeb ta seda. Sellepärast rohkem haridust! Aga üksi on väga raske teadust omandada, päälegi puuduvad kõik raamatud, nii et mõnda õppeainet õppides tundisid peaks võtma — kuid selleks puudub raha. Siin on aga jällegi kaunis kerge abi leida. Nimelt õhtukoolide näol, kus ülikoolide eeskujul ettelugemisi peetakse. Miks ei või meie töölised omale mitte niisugust õhtukooli sisse seada, kus kõige tarvilikumaid asju läbi võetakse nagu ajalugu, looduselugu, maadeteadust jne. Õpetajaid leiduks. Ma usun, mõnigi keskmise haridusega noormees oleks valmis oma teadmisi töölistega jagama, sest sääl ringkonnas räägitakse palju rahvast ja ta kasust. Kõlavad tihtigi hüüded: "Edasi! Meid ootab rahvas." Niisamuti ei keela meie kooliõpetajad oma teadmisi. Ning kulu ei teeks see peaaegu sugugi. Sest õpetajad ohverdaks vist ilma hinnata nädalas õhtuti mõne tunni töölistele, kuna aga ruumid mõni selts niisamuti ainult tuleraha eest annaks. Ainult luba on vaja muretseda. Astuge, töölised, asja kallale ja seadke tublid mehed asja etteotsa, valige omale mehised vanemad ja vanemate esimehed, kes teie kasude eest igal ajal mõõdukalt välja astuks, kuid kes mitte mõne asjaga tegemist teha ei tahaks, nagu nüüd mõnest kuulda on. Näidake, et teie asja ja aja kõrgusel oskate seista! Julge päälehakkamine on pool võitu!