Читать книгу Kahe ilma vahel - Jüri Vilms - Страница 8

Toredasti lehvis esimesel Vene riigi parlamendi avamise päeval lipp, lehvis ja oli, kui kuulduks ta lehvimises vabaduse vaimu hääled. Ning need hääled sulasid kokku kõlavaks, vägevaks ja kaasakiskuvaks vabaduse hümniks. Laulsid laulu kaduvast ilmakorrast, mis kõdunema läinud ja mille iga ära elatud ning mis oma mäda sisse kokku peab langema ja langebki, ning see laul kõlas kui viimsepäeva pasuna helin, laulsid laulu uuest tulevast ajast: vabadusest ja valgusest ning rahvaste elu õitsemisest, ning kui maru müha oli see laul vägev.

Ma astusin hommikul uulitsale, et ka meie linna nägu sellel suurel ajaloolisel päeval tähele panna. Paarist väiksemast uulitsast läbi sammudes ei silmanud ma midagi iseäralikku. Kui ma meie linna suurema uulitsa lähedale jõudsin, kostis mu kõrvu äkitsi kabjaplagin ja kui ma nurga tagant R. uulitsale astusin, traavis minust strasnikute ratsapatrull mööda, eemalt läikisid soldatite patrulli püssitikud. Kui ma nende automaatide nägusid vaatlesin, nööris üks iseäraline tundmus mul kurgu kinni. Nii võttis sula ajalooliku päeva valitsus vastu.

Kui esimene maharõhuv tundmus möödas oli, hakkasin ma meie linna "bürgerite" majasid vaatlema: need olid kõik kahte laagrisse jaotatud, ühed need õndsad ja teised need patused, nii et arvustikuteadlasel oli sellel päeval meie edulastest ja tagurlastest tore statistikat kokku seada, sest need olid ise endid ülesse andnud: pea kõikide meie saksikute majad leinasid või jälle boikoteerisid riigivolikogu, et aga viimane nüüd päevakorral on, siis peab ikka ühe naljahamba ütelust tõeks pidama, et meie saksad riigivolikogu boikoteerimises isegi sotsialistidest ja revolutsionääridest pahemal pool seista. Vaata, mis aga kõik välja ei mõtelda, no kuidas see meie sakste pääajusse mahub, kui neid revolutsionääridega võrdlema hakatakse, neid, kelle eneste sõnade järele ainult üle nende kehade praeguse valitseva korra juurde pääsetakse — üle kehade on pehme sammuda morituri.

Nii võtsid siis ajaloolikku päeva meie suurem osa saksikuid vastu.

Kuidas meie, lugejad, teda vastu võtsime, teame ilma kirjeldamata.

Õhtul hakkasid siin ja sääl majades ilutuled põlema, kuskilt kaugelt kostsid muusika helid: kõik oli nii luulelik, et oleks häämeelega ööd läbi väljas istunud ja tuleviku elust unistanud. Kuid kell tagus tornis üksteist, nurga taga läikisid jälle püssitikud ning ma sammusin kodu poole ja heitsin hääd mõju tänasest päevast kaasa võttes varsti puhkama. Ma ei saanud veel õieti uinuma jääda, kui mulle teatati, et minuga politsei rääkida soovivat.

Mõtlesin küll, et mõistlikkudega päeval rääkimas käiakse, aga või nüüd mina see kõige mõistlikum olen, arvasin säälsamas, ajasin riided selga ja astusin väljas ootava linnavahiga politsei poole. Politsei ees seisid ja istusid kümmekond püssimeest. Nende pääle tähelepanemist pööramata astusin otsekohe pristavi ette.

"Ma võtan teid vangi," ütles see mulle külmalt. Kõik minu protest ja põhjuse teadanõudmine jäi tagajärjetuks.

Ma sain käsu istuda ja oodata. Mida, ei üteldud. Mulle jäeti kaks meest vahiks, kuna teised ära kadusid. Vahid tukkusid, tuli põles tumedasti, akna taga irvitas pimedus ja läbi lahtise ukse kostsid tuppa öö hääled. Korraga läks rind ütlemata kurvaks: tulid meelde lapsepõlve päevad, puhtad, selged, ilma mureta tunnid. Tulid meelde nooruse plaanid ja suured vägevad soovid; kõige viimaks kerkis silmi ette halli pääga isa, hell ema ja väikene vend. Nad kõik just kui vaatasid küsivalt mulle otsa: Mis sa oled teinud, me poeg ja vend, et sa kahe mõõgamehe vahel istud? Miks sa nii ei mõtle, poeg, kui herrad tahavad? — kuulsin ma kui isa rääkivat ja jälle tuli see kurkunöörija tundmus ning silmast veeres vägisi üksik pisar palgele.

Väljas kuuldusid sammud, ma ärkasin mõtetest. Väljas ootasid soldatid, kes mind ümber piirasid, ja tee läks vangitorni poole. Koledalt kõlasid tühjad uulitsad vastu, kui me läbi linna sammusime.

Ühe maja aken tehti lahti ja ma kuulsin kui hammaste kirinat. Taeva serv hakkas punetama, ma lõin silmad sinna poole ja kohkusin, sest mu silmi ees seisis punane täht ja kandis pää pääl tahvlit, kust ma sõnad — morituri — ära lugesin, kuid viirastus kadus, punane oli ainult päevatõus ning see tahvel oli lihtne pilve rauk, mille veripunaselt tõusev päike punaseks maalis. Meie olime vangimaja ees. Mind lasti sisse ja paukudes käänati vangimaja uks lukku — ma olin vang, sõna õiges mõttes. Ning just sellest elust tahtsin ma põlglikult pajatada.

Õudselt irvitas mulle tornimaja oma plekk-kastidega kinni maetud akendega vastu. Vahi saatel astusin ma sinnapoole. Iga samm tuletas mulle kuldset priiust meelde, mis säält üle kõrge vangimaja müüri vastu naeratas. Esimene hääl, mis ma vangimaja koridori sisse astudes kuulsin, oli kõrvalt kambrist kostev ahelate kõlin.

Mul oli, kui hüüaks see kõlin: "Tere tulemast, uus kannataja, tere tulemast!"

Koridoris põles küünal ja laotas tumedat valgust, mis rauduksi õige kohutavalt silma paista laskis. Vaht otsis kõik kohad läbi, tegi siis ukse lahti, mille pääl "политические" (poliitilised) säras, ja laskis mind sisse. Esimene pilt, mis mu silma paistis, ei olnud mitte rõõmustav. Minu jalgade ees maas oigas mees istukil. Pää jalge vahele vajunud, ainult särk seljas, paistis ta välja kui õnnetuma lõppenud inimese jätised, sekka kostsid oigamised: "Lapsed, naine näljas — tapke mind parem." Põrandal maas magasid mees mehe kõrval hulk inimesi. Mõned, keda minu tulek äratanud, tõusid uudishimulikult istukile ja vaatasid lõppenud nägude ja aukujäänud silmadega mulle otsa, kui oleks nad küsimiste pääle "kes? kust? miks?" vastust tahtnud. Iseäranis aga viimase pääle, sest selle pääle vist paljudki endagi kohta vastust ei teadnud anda. Niisugune tundmus tuli pääle, et seda ära seletada on võimatu. Ma oleks jooksnud vastu müüri ja karjunud, nii karjunud, et terve ilm oleks kuulnud… Aga niisama ruttu kui see torm tõusis, niisama ruttu ta ka langes. Akende trellide tagant irvitas mulle toorelt minu enese võimetus ning võimetult olin vaikne. Viimaks võtsin ennast riidest lahti ja heitsin teiste kõrvale tollipaksuse koti pääle pikali — uni ei tulnud, tulid aga mõtted, need niisugustel silmapilkudel väga kardetavad mõtted. Ma unistasin priiusest ja priidest seltsimeestest, viimati ei võinud ma mitte enam välja kannatada ja närisin meeletus võimetus vihas kotti, et neid mõtteid minema kihutada. Pikapääle võttis kõike unustama sundiv uni ka mind oma kaissu. Ma olin jälle vaba, kodus omaste keskel, olin rõõmus ja ajasin muretult juttu. Ma ei tea, miks, aga nii luulelik oli see kõik. Korraga käis üks uks, ma ärkasin ülesse ja vaatasin ringi, koht oli võõras: ukse pääl seisis sõjariistus vaht, akendest vahtisid trellid. "Vang!" tuli mulle korrga jälle kole tõde meelde. Kell oli kuus.

Vangimaja kord on järgmine: kell kuus tehakse uksed lahti, et igaüks oma koti välja võiks viia. Tundi kahe pärast antakse keedetud vett, mis aga mitte keenud pole. Kella kaheteistkümne ümber antakse mustjas-sinist suppi kausikese täis ja kaks ja pool naela leiba — see on kõik nende päevade söök, ainult sool ja vesi on prii, õhtul kella kuue ajal on nõndanimetatud "проверка" — ülevaatamine, kas kõik alles on, siis antakse pang ja pannakse uks kuni teise hommiku kella kuueni kinni, tehku igaüks sääl sees, mis iial tahab. Viimasel ajal nõudsid poliitikavangid ka pääle "проверка" väljalaskmist, mida ka said. Pääle selle saab päevas veel umbes pool tundi jalutada ja laupäeval lastakse ka saunas käia. Sauna põrand on jälkust äratav, must; mõnes kohas olid veel verepiisadki peksust näha. "Kammer" (kambris 1–40 inimest) läheb korraga sauna ja uks pannakse lukku. Saunas on ainult kapad ja vesi, killukest seepi, mis antakse, ei maksa meelde tuletadagi, vihast ei maksa unistadagi; olla sellest ka kord kreisiülemale räägitud, aga kreisiülema-herra arvanud, et neil niigi hää on. See on kõik, mis vangis tehakse, ja võib arvata, kui kole igav seal on. Kell võetakse ära, nii et ilmaski ei tea, mis aeg on; mõnikord arvad, et juba õhtu on, aga on alles lõunaaeg, nii aegamööda venib aeg.

Kõik hakkasid üles tõusma, silmi pesema ja riidesse panema, niisama tegin ka mina. Kohe võis näha, et siin palju kannatanud inimesi koos on. Igalt näolt paistis tumm viha ja needmine, mille taha ennast oma võimetus peitis. Ma hakkasin ühe mehise näoga mehega juttu vestma ning küsisin tema vangistuse põhjust järele.

"Kui mulle seda keegi ometi ütleks, mis mina kurja olen teinud. Hää küll, nüüd saadakse ju hääst ja kurjast mitmet moodi aru, aga ka seda, mis nende arust teinud olen, ei ütle nad. Nad on ära põletanud minu varanduse, kõik, mis mul oli, mu elu töö, nad jätsid minu naise, minu lapsed nälga, nad hoiavad mind kuude kaupa kinni, ilma et minuga keegi sõna mu süü üle räägiks. Ah! ma nean neid, ma nean, nean, nean…"

Kõik ta näo musklid olid kramplikult kokku tõmmatud ja ta näost võis lugeda, et see mees palju oli kannatanud.

"Kuid mis ma räägin, mis ma kaeban," võttis ta uuesti sõna, ning ta hääl värises tuntavalt ja selles tundus mahasurutud ärritus ja kibedus — "kui ma ka päevad otsa nutaksin, päevad otsa kisendaksin, et mulle ülekohut tehakse, kui ma nii räägiksin, et müürid ja trellid haledust tunneks, — siiski ei kuuleks mind keegi, siiski ei aitaks mind keegi. Jumal on kõrgel, keiser kaugel."

Ta lõpetas jutu, pööras teise külge ning hakkas päältnäha täiesti mureta teed jooma.

Kuid ka sootuks teistsugu tüüpusi nägin mina: sääl lamas kotil mees, silmad vees ja nuuksus kui laps. Mul tuli küll himu talle ütelda: "Pea meeles! Sa oled mees, sa oled vabaduse võitleja. Sul peab kannatust olema!", kuid oma parema tahtmise juures ei saanud mina temale seda ütelda — haledus ja kaastundmus segasid. Praegu lõpetati too hommikune puhastamine, mida vangid ise teevad, ja kõik jäi jälle vaikseks. Siin ja sääl istusid mehed salkade kaupa koos ja puhusid juttu.

Jutt oli kurb, lootuseta — sääl, teises nurgas lauldi: "Noorus ei tule iial tagasi." Minu oma silme ees läks korraga kõik pimedaks, ka mina ju saatsin oma elu paremaid päevi vangikoja müüride vahel mööda ja nad ei tule iial, iial tagasi. Kui kaua hoitakse mindki siin kinni, kas ka kuude, aastate kaupa? Seda mõteldes käis värin üle ja ma jätsin kohe selle mõtlemise. Kuid siiski on mehi, kes on vaevelnud vangikeldrites kakskümmend neli-viis aastat; vaevelnud ka ainult sellepärast, et nad teistmoodi mõtelda julgesid kui neist tugevamad. Mehed on maha matnud oma elust tervelt kakskümmend viis aastat, on lihtsalt hauas olnud, kõige selle aja sees on nad ainult nelja seina ja kämbla suurusest aknast sisse paistvat seina näinud ja nad ei nuta mitte, mis õigus on mulgi siis kaevata, kes ma ainult mõni päev vang olen — kuid minu noorus, noorus… sosistas selle pääle vaatamata hääl minu sees.

"Kas siin ikka nii kurb ollakse?" pöörasin ma ühe rõõmsama väljanägemisega mehe poole.

"Ei, alati mitte! On ka päevi, kus siin rõõmsad ollakse, kuid meie rõõm pole mitte niisugune kui vabade rõõm, meie rõõmu segavad ikkagi need," ja ta näitas akna trellide pääle, "kuid täna on siiski kurb meeleolu, nagu ma seda ammugi olnud ei mäleta! On ka arusaadav, sest meie ootasime eile tingimata amnestiat, kuid tema asemel tulid uued vangid. Küll teie näete, noormees, mis see tähendab, vabadust oodata ja enesepettust saada. Kuidas meie teda oodanud oleme: selleks päevaks — ei tule! teiseks päevaks — ei tule; ja meie vaevleme ja vaevleme. Nüüd lootsime volikogu avamise päeval saavat, aga saime uusi seltsilisi juurde, meie oleme juba siin kõdunenud kuude kaupa ja kes teab, kui kaua veel kõduneda saame."

"Ja sääl," ta sõbralik nägu läks korraga valjuks ja käed läksid rusikasse, "sääl julgevad veel nad tulla ja kõnelda, et olla Jumal, kes oma poja kõikide eest surma saatnud, olla Jumal, kes õigust tegevat, Jumal, kes kõik nägevat, kes viletsaid ja nõtru tugevate vägivalla eest kaitsevat. Kus ta on? Kus ta on? karjun ma Teile. Teie olete targem, olete koolis käinud, ma küsin teilt, nagu ma kõigilt olen küsinud, nagu ma iga päev eneselt ja nendelt tummadelt seintelt küsin, kus ta on? — vastust ei anna mulle keegi. Ainult ühte käib üks palvevend siin rääkimas, ja nimelt: heitke ülematele alla, nemad on Jumala seatud; austage neid, siis elate kaua maa pääl; kannatage ja lootke — siis saate õndsaks.

Siin õpib alles inimene mõtlema ja aru saama, siin saab ta aru, mis see tähendab: kannatage! Sult võetakse vabadus, varandus, sinu paremad päevad elust ja sa kannata — saad õndsaks. Kuid mis jääb muud üle teha kui kannatada ja jälle kannatada: müürid ja trellid on tugevad ning uste taga jalutavad sõjariistus mehed. Kuid mõnikord, kui kibedus hinges juba liig suur on, siis oleks küll valmis mehed kas või müürist läbi minema — poleks müürid mitte kivist."

"Mis te arvate, mis kell juba on, kas kaksteistkümmend või üks?" küsisin ma temalt jutu vahele. Ta naeratas minu küsimise üle:

"Pikkamisi venib siin aeg, pikkamisi, noormees, kell ei või mitte rohkem olla kui kümme, või sedagi mitte."

Ukse vaht hõikas minu nime. Mind kutsuti ülema kantseleisse, et mind mõõta ja ülesse märkida — minu ärajooksmise tarbeks.

Mõõdeti, kui jäme, kui pikk ma olen. Küsiti, kui vana ma olen ja mis minu nimi. Need tähendused märgiti raamatusse ülesse, et tarbe korral mind kergem oleks taga otsida. Pääle selle väikese vormitäitmise sammusin ma ka jälle luku taha.

Umbes tunni pärast toodi vangidele süüa: mustjas-sinist suppi anti igale soovijale üks kulbitäis. Pääle selle oli neil leib, mis hommikul toodi, ning sool. — Leib oli must ja krobeline, soola terad nagu mõnikord raheterad, milledest kui imet jutustatakse; sure või ela. Kuid elu pole nii kerge minema ja surm tulema. Kell võis umbes kaheteistkümne ümber olla, kui meile söögimoona hakati tooma (vangidele võib kodust süüa järele viia). Seda erutust, mis sel ajal sünnib: iga pisem kui paberilipakas vaadatakse läbi, kõik koti sopikesed ja leiva praod, isegi piimapudelid soritakse läbi, et aga mõni rida väljastpoolt müürisid ei saadaks. Moona toodi kaunis rohkesti, pea iga mees sai midagi; ühes söögiga oli ka kuidagimoodi pool lehte sisse pääsenud, muidugi üks uuematest numbritest. Mehed sõid lõunat, lugesime lehte, kus, niisama kui meiegi teeme, amnestiast unistati, — ja meeled läksid veidi lõbusamaks. Meil, noortel, uutel juurdetulnutel, oli ka elutuld rohkem põues tuksumas ning seda katsusime ka teiste pääle valada, et lõbusamat meeleolu luua, mis meil viimaks, amnestia õhulosse ette maalides, korda läks.

Päike oli juba lõunast üle jõudnud ja nõndanimetatud "прогулка" jõudis kätte. Jalutama minnakse ikka kambrite kaupa. Meie, poliitikamehed, olime kuuendas kambris ja nii läksime siis keskmistena. Esimese kambri uksed tehti lahti ja ahelaid kõlisedes järele vedades astusid ühed vangid jalutama. Ronisin uudishimu pärast aknale vaatama, mis nägu ka inimesetapjatel pääs on. Ei saa siit aru midagi: nägu ikka nagu inimese nägu, pole sinna kuskile kirjutatud, et see teistest põlatud, kardetud ja vihatud mõrtsukas on.

"Ega need suured ministriherradki teist nägu või olla — üks inimese nägu ikka," mõtlesin aknalt ruttu maha kolides.

Ruttu tegi nimelt see, et tunni pääl seisja vaht mind silmanud oli ja ruttu püssi otsa minu poole seadis, ise aga lausus ähvardavalt: "Mis sa, krokodillipoeg, vahid säält?" Meie hakkasimegi teda krokodillipojaks kutsuma, ikka kui tema mööda läks, hõikas mõni naljakam meie seast: "Kas krokodillipoega ka näete?" Teine vastas, nii et akna all sammuja vaht kuulma pidi: "Krokodillipoeg seab püssiotsa." Ja vali naerulagin täitis kambrit, kuna aga vaht kirudes ja ähvardades üles vahtis (meie olime teisel korral).

Viimaks tuli jalutamise kord ka meie kätte ning meie astusime trepist alla hoovi pääle. Jalutamiseks lubati meile vangimaja ukse ees umbes nelja sülla pikkune ja sülla või pooleteise laiune plats! Sääl käisime ikka edasi ja tagasi. Mina hakkasin vangikoja hoovi silmitsema: igalt poolt piiras meid umbes kaheksa-üheksa jala kõrgune telliskivist müür. Väravast sisse tulla on kohe pahemat kätt ülemvahi korter ja paremat kätt saun, mida viimasel ajal ka peksukambriks tarvitati. Mees tõmmati niisuguse pingi pääle pikali, nagu saunas ikka pesemiseks on, teine ots kõrgem, kaks meest hoidsid jalgu, üks pääd ja teine teist kätt ning neli tükki lõid. Vitsadeks olid paksemad kui poole tolli jämedused vemblad. Niisuguseid seoti viis-kuus tükki ühte ja siis alles virutati, ning iga hoop loeti ikka ühe ette, mitte viieks või kuueks hoobiks, nagu rahvas räägib. Peksetud mees toimetatud jälle kongi tagasi, pole teda ei tohtrile, ei velskrile näidatud. Räägitakse, et mehe kohta, kes kindral Orlovile rusikanäitamise eest ihunuhtlust sai, tohtri käest küsitud, kui palju anda võib. See vastanud, et sada hoopi võib julgesti laduda. (Tohtriherra, mis mehel viga, et selle järel pääst segaseks jäi?) Vangimaja müürid peidavad palju, palju enese vahel, mille tummad tunnistajad nad on. Kuid mõnigi asi saab ka tulevikus valge ette kistud.

Kuid minu hoovi kirjeldamine jäi pooleli. Edasi tulles on pahemat kätt ait (кладовая) ja selle taga nurgas suur hunnik pihlaka vemblaid, mis veel oma korda ootavad, kohe aida vastu paremat kätt on vangikoda ise. Maja seisab keset hoovi, kõige lähem müür on temast siiski veel kaks-kolm sülda kaugel, nii et põgenemine mitte kerge pole. Kummagi nurga juues, kus meie jalutasime, seisab tunni pääl laetud püssiga vaht, mütsi ees kannab silti, millel tähed "P. U. T." (Пэновская уездная тьюрма) pääl on. Helistati kella, märgiks, et meie "прогулка" aeg on läbi — ainult pool tundi sai üle müüri õitsvaid puid vaadelda, siis pidime kongi minema, millel aknadki raudkastidega kinni on.

Kui õhtu kätte jõudis, saime kotid, mille pääl magama pidime. Kottides oli õlgede asemel midagi peenikest, püüli sarnast, iga väiksem kui liigutus pani kohe tolmu keema. Pärast jalutust on õhk kambris lihtsalt jäle. Esimeseks juba, et värske õhu käest tuled ja kohe ninasse torkab, teiseks seisab sellel ajal uks lahti, millest sõna õiges mõttes halb hais sisse voolab. Nimelt ei ole väljakäigu kohal mitte korstent, mis õue välja viiks, ja nii laguneb see mööda tervet maja laiali — sellest sünnib niisugune õhk, mida võimatu kirjeldada: paks tolm, läppunud müüride hais, väljakäigukoha lõhn ja viimaks palavus, mis päikesest kuumaks kütetud akna kastidest sisse voolab, sünnitavad pääd pööritama paneva segu.

Väljakäigukohas eneses on niisugune õhk, et silmad tahtmata hakkavad sirinal vett jooksma. Magama heitsime niisama lihtsalt põrandale maha! Üks tarvitas kotti, teine ei tarvitanud jne. Igaüks magas nii, kuidas sai. Teisel päeval läks elu vana viisi: seesama meeleolu, needsamad trellid, needsamad vahid — kõik ju seesama. Uudiseks oli saunas käimine. Sauna läksime jälle kõik (umbes 20 meest) korraga. Esimest korda käisin niimoodi saunas: ei olnud seepi, ei vihta — ainult vett oli. Põrandal ja ülepää igal pool valitses halb mustus. Uks keerati ka jälle lukku ja ukse taga pidas soldat vahti. Vahi pääl oldi valvsust suurendatud ning selleks soldateid toodud. Pärast sauna hakkasime "poliitika siga" mängima. Ühel seoti silmad kinni ja see kihutas teisi mööda tuba taga. Inimene muutub oludega. Vaevalt oleks mõni neist, muidu nii tõsistest meestest vaba olles pimesikku mängima hakanud, aga siin ei ole parata: igavus piinab ja alatine istumine või lamamine segab öösel und, sellepärast võtab igaüks häämeelega "poliitika seast" osa.

Pühapäev jõudis kätte. Sellel päeval käib vangimajas keegi isik, "Palve Jüri", piiblit lugemas ja palvetundi pidamas. Tõmmati väljas kella, mehed vaatama, kes tuleb.

"Jüri tuleb, Jüri tuleb," sosistasid vaatajad akna päält.

"Täna ajame Jüri välja," hõikas korraga keegi kõlava häälega, "õpetaja istub kinni ja tema tuleb siia oma armu kuulutama, välja, seltsimehed!"

"Välja!" kostsime meie kõik kooris.

Meie uksel tehti luuk lahti, kuna kõrvalkambril terve uks lahti oli.

Meil käisid mehed ärritatult edasi-tagasi. Teises kambris üteldi laulusõnad ette ja venivalt hakati ühte jumalasõna lauluviisi laulma. Meil valitses vaikus. Korraga tõstis üks meie meestest kätt ning siis kõlas meie laul:

"Kauem raudu me kanda ei taha!"

Selle kaja all ei olnud teiste laulu kuuldagi. Nende laul lõppes otsa, kuid meie laul mürises tormise jõuga edasi.

"Kaugel pilvede piiril…"

Kohe meie laulu hakatusel pandi meil luuk kinni, kuid vabaduse hümni helid kajasid ka ustest julgesti läbi. Pärast tuli uurimine ja ähvardati kartseriga jne. Kartser on vangide nuhtlus. Teda ma ise näinud pole, aga jutu järele võib umbes nii ette kujutada: pisikene ruum ilma toolita, lauata, kus mees ainult lahedasti püsti võib seista ja hädapärast kõveras põrandal istuda. Söögiks antakse ainult kaks ja pool naela leiba päevas ja vett. Kuulsin ühe käest, kes sääl ise olnud, et ta pärast seitsmepäevast kartseris olemist 30 naela kergemaks läinud. Pühapäeval pärast lõunat pikutan pingi pääl seina ääres. Kuulen, keegi kobistab vastu seina. Mina ei pööranud selle pääle mingisugust tähelepanemist. Kuid koputamine ei jäänud ja ei jäänud seisma. Ma hakkasin uuesti kuulama; imelik, kolin käis isegi takti järele: kõp, kõp, kõp… kõp, kõp, kõp. Natuke vahet ja jälle kõp, kõp, kõp. Viimaks rääkisin seda asja teistele. Üks seletas, et see olevat poliitikavangide telegraaf ja et teisel pool olevat lätlased-terroristid. Meilt hakkas üks oskaja vastu kopsima. Kopsivad ja kopsivad — meie ei saa aru midagi. Meie mees seletas, et lätlased paluvad lehte, kui võimalik kuidagi on. Mina võtsin siis ka kätte ja hakkasin telegraafi kätte õppima. Telegraaf on vene keele tähtedega ja on järgmiselt kokku seatud:

	1	2	3	4	5
1.	а	б	в	г	д
2.	е	ж	з	и	к
3.	л	м	н	о	п
4.	р	с	т	у	ф
5.	х	ц	ч	щ	ш
6.	ы	ю	я

Kui tahad nüüd rääkida, siis kopsid, mitmendas reas täht seisab ja mitmes täht ta selles reas on.

Suurtes vangimajades, kus mehed üksikutes kambrites istuvad, mängib see telegraaf suurt osa. Vangid annavad kõik, mis tähtsat, selle abil üksteisele teada, peavad isekeskis nõu ja nõnda edasi. Muidugi ei või sala-asju telegrafeerima hakata, sest ka vangimaja ülemus on tähestiku kätte õppinud ja võib telegrammi kinni püüda.

Aeg venis aga omasoodu edasi. Viimaks hakkasime jälle kuuendaks maiks amnestiat ootama, kuid ometi kutsuti meid enne seda sandarmi podpolkovniku ette, kus ma esimest korda pärast nädalast kinni istumist kuulda sain, et mind süüdistatavat riigi kuriteos, nimelt olla ma sotsiaalrevolutsioonilise ühisuse liige ja tahta vägivallaga praegust riigikorda muuta. Süüdistus oli algupärane, vähemalt mulle enesele. Mina just vägivalla vastu püüdsin "vabaduse päevadel" võidelda ja nüüd tullakse mind vägivallas süüdistama.

Muidugi hakkasin oma süütust tõendama, aga kes sind usub — vangid ju valetavad. Küsisin, kes seda kõike siis minust rääkida teab; sain vastuseks, et seda ütelda ei tohi. Ei tohi ütelda, kui inimene tõtt räägib. Mõtlesin küll, et ikka imelikumaks see ilmaelu läheb, aga ei niisuguste meeste juures aita sinusuguse mõtlemine või arvamine mitte midagi. Nii jäigi mulle arusaamatuks mõistatuseks, kes podpolkovniku-herrale niisugust juttu võis ajada.

Üteldi siis, et kuni asja selgituseni jäävat mina politsei valvamise alla, kuna aga esialgu priiks saavat. Mõtted olid nii asja juures, et isegi sõna "prii" ei kuulnud. Mõtlesin, mis "asjaselgituseni" — herra räägib praegu, et tema kindlasti teadvat, nagu oleks mina revolutsioonilisi kõnesid pidanud ja nagu oleks ma revolutsionäär. Mis asja nad veel selgitavad, mina küll aru ei saa. Ma tulin kambrisse tagasi, siis tuli alles meelde, et mind ju esialgu vabaks oli lastud. Mis ma tundsin, on küll raske rääkida. Alles vangimajas õpid priiust tõesti kalliks pidama.

Ma hakkasin asju kokku panema, mis mulle kodust järele olid saadetud, et pärast kergemini kätte saaks, kui uks lahti tehti ja kuulutati: "Teie olete prii." Meie astusime varsti maja väravast välja, mis niisama paukudes kinni käänati kui sellel õnnetul ööl. Seda lahtisaamise rõõmu rikkus seltsimeeste kinni jäämine. Neli-viis kuud on nad istunud, istuvad jällegi, silmad auku vajunud, kõhnaks jäänud. Keegi ei süüdista neid, keegi ei küsi neid, keegi ei päästa neid. Ainult siis, kui ise oled tunda saanud, mis tähendab vang olla, võib ette kujutada, kuidas see mõjub, kuude kaupa lootuseta nende õudsete müüride vahel vaevelda.

Esimene käik läks koju, ennast vangimaja tolmust puhastama. Puud olid vahepääl paksu lehte läinud ja igal pool õitsesid lilled. Loodus ärkas elule, uuele värskele elule, takistavaid talve köidikute jätiseid maha raputades. Nii loodus, aga meil? Kuidas kujuneb meie tulevik?

Loodame kõige paremat. Meie paremad rahva pojad on Peterburis oma rahva kasusid taga nõudmas. Nemad on suure ja raske vastutuse enda pääle võtnud ja nemad peavad seda ka täita katsuma. Peavad meeles pidama, mis ühele Vene talupoegade saadikule teda Peterburi saates üteldi: "Pea meeles, rahvas saadab sind — rahvale maad ja vabadust! Sure sääl parem auga, kui kodus häbiga."

Ja kui langevad meie saadikud — nende mõtted ei lange mitte, mõtted elavad edasi ja neil on suur tulevik. Meie valime jälle uued mehed, valime niikaua, kuni viimaks mõte võidab.

Vastu tulid mulle tuttavad ja sõbrad rõõmsate nägudega ja soovisid vabaks saamise puhul õnne, kuid selle õnne sisse segasid ennast mahajäänud seltsimeeste kahvatanud, aukus silmadega näod. Nemad ootavad sääl amnestiat, ootavad "armu".