Читать книгу Kahe ilma vahel - Jüri Vilms - Страница 6

Sõjaseadus rõhub kui lasu kõigi meie rahva avalikkude ettevõtete ja ka sisemise elu pääl. Rahva edasiminek tikub vägisi kängu jääma. Mis ime siis ka, et meie seltsid niisugust elu ja tegevust ei avalda kui loomulikul edenemise ajajärgul.

Kuid sellegi pääle vaatamata on siiski mõned meie seltsidest elumärki avaldanud ja isegi pikemaid piduõhtuid toime pannud.

Siin peame esimeses reas tähelepanemist "Endla" seltsi pääle pöörama.

Mina tahtsin täna meie seltside tegevusest ja ülesandest veidi lähemalt pajatada.

Nagu ju igaüks teab, on seltsi eesmärk, olgu selts (karskuse-, laulu-, lõbu- jne.) missugune tahes, rahva kõlbline ja vaimline haridus. Ühtmoodi rasked on niihästi esimene kui teine ülesanne. Kuid igatahes on kõlbline harimine lihtsam ja ainelisest seisukohast vaadates kergem. Nii et meie oma päätähelepanemist täna rahva vaimlise hariduse tõstmise pääle juhime. Rahva vaimliseks harimiseks tarvitab selts harilikult ja täiesti õigesti piduõhtuid mitmekesise programmiga: paneb toime näitemängu-, näitemüügi-, kontserdi- ja perekonnaõhtuid. Kõige tähtsamaks nendest abinõudest peab kahtlemata näitemänguõhtuid pidama. Esimeseks sellepärast, et näitemäng kui loomulik elukujutus vaataja pääle vägevat ja põrutavat mõju avaldab, teiseks, et tema oma suurema ehk vähema lihtsuse poolest kõigile arusaadav on.

Sellest peame järeldama, et näitemängu valimine mitte tühipaljas töö pole, nagu seda mõne seltsi eestseisus vahest mõtleb, vaid sellel valimisel on mõju terve ümberkaudse rahva elu pääle ja sedakaudu ka muidugi laiemate kihtide pääle. Kaevatakse tihti, et rahvas olla harjunud kergemaid, ilma sisuta naljatükikesi vaatama. Õige, õige! Kuid kes on selle juures süüdlane? — küsin ma. Muud vastust ei jää, kui "seltsid ise". Sest just nemad ise valivad mitmesugustel põhjustel kergema sisuga tükkisid, mis hästi "tõmbavad", tihti puhta ainelise kasu pärast. Kuid, et rahvas näitemängust lugu oskab pidada ja tublit ning tuumakat näitemängu palju suuremal arvul vaatama läheb, seda võivad mõned meiegi seltsid kinnitada, näiteks "Endla": on temal ("Endlal") ilmaski põhjust olnud kaevata, et ta tuumakamate tükkidega mitte hästi välja pole tulnud? Aga mis mõte on näiteks niisuguseid tükke kui "Kui onu hullumajas käis", "Leeni", "Don Juan", "Almansor" ja mõnda teist mitu korda etendada. Missugust publikumi kasvatame meie ise endale sellega?

On õigus, et meie seltsid, iseäranis "Endla", hääde tõlgete mängimise luba omavad; kuid selles, et tuumakaid tükkisid vähe on, on jällegi seltsid ise süüdi. Ma tean praegu, paljud ennast ise edasiaitajad noored inimesed oleks kaunis odava tasu eest valmis näitemängusid saksa, prantsuse ja vene keelest tõlkima. Nüüd peavad aga jällegi seltsid siin ise käe külge panema; nad peaks ette kauba ära tegema, nii et noormees või neiu teab, et ta oma tööd mitte asjata ei tee. Praegu on juba nii palju tuumakaid tükke, niihästi saksa kui vene keeles, näteks Gorki "Mõisnikud", "Päikese lapsed" ja nii edasi.

"Aga need noored võivad ju tõlkida, kes neid keelab?" küsib ehk mõni mõne seltsi eestseisuse liige. Asjal on oma konks küljes. Võib ju tõlkida, see on õige. Aga, kes vastutab selle eest, et tema oma töö eest ka midagi saab? Võib aga ka nii juhtuda, et mingi takistuse pärast seda tõlget, mis tehtud, mitte ei taheta; mis peab aga tõlkija siis pääle hakkama? Kes maksab talle tema mahavisatud aja ja energia välja? Ise ennast aitajal ja koolitajal on aga viimane kui minut ja tilk energiat kadunud, iga muidu raisatud tund ja ilmaaegu kaduma läinud energia tilk viib teda tema eesmärgist eemale.

Sootuks teine on aga tööhimu ja tahtmine, kui sa tead, et sa oma töö eest ikka ka midagi saad.

Sellepärast oleks väga soovitav, et seltsid selle pääle oma tähelepanemist pööraks; kui arvatakse, et ühel seltsil raskeks läheb tõlkida lasta — astutagu üksteisele abiks, aga üle jõu käimisest ei või juttugi olla, sest rahvas ostab tingimata palju pileteid ja tuumakaid tükke võib rahuliku südamega paar korda etendada, ilma et keegi võiks süüdistada, et aetakse ainult ainelist kasu taga. See oleks ju suur samm oma eesmärgile lähemale. Teiseks aitaks selts sellega mõndagi meie vaestest, kuid tublimatest rahva poegadest hariduse ideaalile lähemale ja tõstaks sellega ka rahva haridust. Noori soovitan sellepärast, et nemad paremini keeli oskavad ja mõned neist tõesti hädas on. Loodame, et selles asjas midagi ette võetakse. Saame näha!