Читать книгу Kahe ilma vahel - Jüri Vilms - Страница 9

Austatud "Sõnumete" toimetus!

Palun Teid Teie lehes järgmistele ridadele ruumi anda:

"Postimehe" Pärnu väljaanne on Eesti ajakirjanduses üleüldse oma toorusega vastaste vastu kuulus. Iseäranis tuttavaks on teda tema algupäralised lollakas-kentsakad targutamised sotsialismi üle teinud. Sellepärast ei ole ime, et Cato major'i kirjutatud tükk "Päevajutt peakoosolekust" toorusi täis on: nende vastu ma häält ei tõsta, sest kelleltki, siis ka selle "juhtkirja" kirjutajalt, ei või üle jõu käivat asja nõuda. Ma tahaksin ainult pahempidi-kistud, valede ja pööraste mõtete vastu mõne sõna avalikult ütelda. Cato major targutab, et "kooliseltsis" kildkond noori poisikesi tööliste firma all "töögrupena" toimetada.

Seal nähtud kooli-ealisi poisse: üks olnud Vilms ja teise nimi üteldud Käsebier olevat, kes ennast töölisteks kujutanud, esimene (mina) koguni juhiks. Kolmas olnud peenikeses ja viisakas riides ning tahtnud ka tööline olla…

Kõik, kes rahva ja tööliste eest kõnelevad, on siis "töögrupest" ja tööliste juhid? "Algupärane" on see Cato major; ta arvab, aga ei põhjenda.

Imelik on veel viis, millega Cato major isikutest kõneleb: "Endine gümnaasiumi-koolipoiss…" Nagu lööks ta juba sellega vastase põrmu. Mina olen kord ka sigu hoidnud. Ehk kirjutab nüüd Cato major järgmisel koral: "Endine seakarjane Vilms." Veel kentsakam on, et "Postimees" oma endist kaastöölist ei tunne, vaid kahtleb, et ka tööline viisakalt riides on. Nähtavasti ei meeldi see temale sugugi.

"Töögrupe" tahta raha "läbi lüüa". Õhtukursused on siis läbilöömine?!

"Töögrupe" määranud mõne kadumaläinud kummimuna väärtuse 50 rubla peale, ja mis kõik töögrupe ära teinud!

Minule rääkisid paljud töölised, et nemad peaasjalikult sellepärast liikmeks astunud, et kursusi toime pandaks, kus nad vähegi oma puudulist haridust täiendada saaksid. Et eestseisus sellest kulu-eelarves juttugi ei teinud ja minul siis põhjust arvata oli, et ta üleüldse kursuste vastu on, siis võtsin ma asja üles, ja nagu teada, määrati kursuse tarbeks 200 rbl.

Arvata, et eestseisus kursuste vastu on, olid mul veel järgmised põhjused: üliõpil. Annusson palus eestseisuse liiget hr. Karu eestseisuselt ilma hinnata kursuste tarbeks saali paluda. Hr. Annusson saali ei saanud. Nüüd tuleb välja, et hr. Karu eestseisusele sellest ei hinganudki (koosolekul katsus hr. K. seda valeks ajada). Miks? — Kodanlase saladus. Mis on minu ettepanekul "töögrupega" ja selle juhiga asja?

Asjad, mis kaduma läinud, ei pandud mitte leerituppa, vaid hr. Jung võttis nad oma hoida; kus ta neid hoidis, on tema asi. Muudkui kadunud pole mitte 5 rubla, vaid mitu korda 5 rubla eest, nagu tuleval koosolekul selgemaks saab ja mis Cato minor'il kui hr. Jungile lähedal seisjal teadmata ei või olla. Niipalju vale ja kahtlustamise ümberlükkamiseks. Veel paar sõna.

Kui mina ja hr. Käsebier "Postimehe" kaastöölised olime, siis ei olnud "noortel" viga midagi, siis võis nende käest kaastööd nurudagi, kuna aga nüüd… noh, nüüd on nad ju vastased — ja vastastele igapidi vastu, missuguste abinõudega, see pole tähtis. Kuid küll kord aeg tuleb — nagu näha, ei ole see kaugel — mil rahvas oma otsuse ütleb ja ajalehe-värdjast üle — edasi sammub.

Pärnus, 8. veebruaril 1907. J. Vilms.

P. S. Selle kirja saatsin "Postimehe" Pärnu väljaandele avaldamiseks, aga hr. Karu ja Jung ei leidnud mitte võimaliku olevat seda avaldada, sest nemad ei olevat oma juhtkirjas "Päevajutt peakoosolekust" midagi iseäralist kirjutanud.

Ja muidugi, "mitte midagi iseäralist" — ainult ühte jagu kooliseltsi liikmetest ja mind on laimatud, kes raha "läbi tahta lüüa", seltsi hingusele saata jne.

Õige iseloomulik on, et herrad Jung ja Karu oma lehes iialgi midagi vastu ei võta, mis vastased neile õienduseks saadavad.

Nad ütlevad alati: "Sellel pole üleüldist tähtsust." Kui tähtsust pole, miks siis "Postimees" sellest terve "juhtkirja" kirjutas?

Vähegi ausate abinõudega võitlev ajaleht avaldab alati oma vastaste õiendused. "Postimees" pasundab asjata oma eeskavas sõnavabadusest.

Seesama.