Читать книгу Mu kallis Liisi - Juhan Liiv - Страница 11

Rupsis 12. juunil [1886].

Armas sõbrana!

Kui väga haiget ka see mulle on teinud, Teie kirja nii kauaks vastamata jätta, ei võinud ma siiski peaaegu kudagi teisiti. Ma kartsin väga ja kardan veel nüidki, et ta mõnele näpusse puutuks, ehk kui mitte seda, siis teätakse ometi mõisas, kes – ja – kellele kiri läheb.

Kui ma need „võib olla“ juhtumised kõrvale jätan, kas ma tohiksin siis ka veel loota, et minu kiri ainult Teitest – ei ühestki muust teätud tohiks saada? Lubage mulle seda!

Mitte asjata ei ole ma tänase kirja juures nõnda arg – aeg on ometi kord käes, mil ma Teile – nii võõralt, nii valjult, kui see „Teile“ ka kõlab – avaldama pian, mis vast mitte heameelega ei avaldataks. See ehk katkestab viimase lootuse neist haavajatest austamiste vormidest peaseda, aga ma pian ka sellegi pärast selle kohustuse alla heitma – mul on vähe õigust – vähe, väga vähe lootust talveõhku elu magusa maikuu õiede juurest ära peletata, ma pean selle uduse vaheseina taga jääma, mis minu ja mu elukevade vahele on tunginud, ma võin, tohin enesele üht õielist nooruse ilma mõelda, iilagi, ei iialgi senna sisse astuda!

Üks kurb aimamine heljub nagu tont mu hinges ja mul ei ole võimsat sõariista, kellega teda ära peletata. Lootus üksinda – petlik eksitaja – laseb silmapilguks elustavat võimsat kiirt südamesse – et pärast ära põgenetes eneseuskujat veel suuremate piinadele osaks anda. Ka Teie kirjadest paistab – on paistnud – imeline tagasihoidmine ja külm argdus – miks Teie end peidate, on ehk mõistev, minule aga küllalt kurvastav. Aga – miks nõuan ma seda, keda ma [ära] teeninud ei ole, miks sirutan oma kätt selle järele välja, mis – ma omandada ei tohi? – Kusa [kus] taevalised õnnehõimud sureliku südamesse õnnestavaid sädemeid õhutasivad, seäl – ja seal tunti taevast maailmas, aga tõsiduse ja jäädavuse väed ei painu mitte nende järele, petteline saatus mängib nendega oma tujude järele – õnnis on üksi see, kes tema lahkel tujude ajal – oma õnneaega täieliselt pruugib. Õnnis –? Kas küsib kohustus selle järele, kas lubab mõistlik ärakaalumine tundmusi elu juhtnööriks võtta? Kui vägevaste jõuab Freiliggrathi kõrgetundmusline laul^[1.] inimese südant õnnestata ja ometi oh – ! on ta paljas jumaline luule, kelle järele ometi ei tohi mõelda!

„O lieb so lang du lieben kannst.“ [Oh armasta, niikaua kui sa armastada suudad.] Kas tohitakse selle hüide healt kuulda? Olen ma seda kuulnud, kas ma olen eksinud? – On keegi omast sõnast pidanud taganema – kui ta teisiti ei võinud –, on ta siis hukkamõistmise väärt? Tema ju armastas, ta pidi, ei võinud selle vastu, aga nüid ei või ta ka kõige parema tahtmisega oma sõna külge jääda – kes võib teda hukka mõista? – Igatahes jääb sõnamurdja sõnamurdjaks, igatahes tohitakse teda hukka mõista. Ja mis oli ta süi? – Ei midagi! O lieb so lang du lieben darfst! – oder wann du darfst [Oh armasta, niikaua kui sa armastada tohid! – või millal sa tohid.] – seal oli viga. Mõistku mind ilm, mõistke ka Teiegi mind hukka, aga julgelt ja trotsivalt tahan ma ilmale silmadesse vaadata – otse kiuste kannatata, mis kade saatus minult pärib. Siiski – ma ei jõuaks vähemalt Teie käest seda kannatata, vähemalt Teie käest tahaksin ma andeksandmist kerjata – aga ka Teie hukkamõistmine oleks mulle magus. Ka seegi aeg on kurvastava varjudega kaetud – ka sealgi pidin ma mõne kihvtitilga ära jooma, aga – Teie tunnete mind ju – näengi ka liialt varjusi. Unustage mind, kui võite, unustage ja tehke omalt poolt seda, mis mina mitte teha, unustata, ei või. Mulle on valus see mõte, aga veel valusam oleks, kui pärast minu pärast omale kahju saaksite – minu peale kaebaksite. Teie hea käekäik on mu ainuke õnn. Et aga mina omalt poolt unustata võiksin – oma sõna unustata võiksin, – seda ärge lootke iialgi, sest see ei käi minu auga kudagiviisi kokku. Minu tulevik on, lühidalt, ilma mingi lootuseta ja seep see tont on. Järv ei anna enam kooliraha^[2.] ja see on mulle südamele üsna hea – oli ometi tema kõige oma rahaga mulle vastumeelt – oli minu auu ülekohtune riisuja. Ta on ka kuulnud, nagu ta mulle kirjutas, mis Maarja pool nõuuks olnud – haa! need maarjalised ka! Mina oleksin ka Treffneri juures ametit saanud,^[3.] aga jumal andku mulle andeks – ka temagi oli mulle nõnda vastumeelt, et õnne tänasin, kui lahti tast sain. Praegu ei tee ma muud, kui loen aga, saagu minust siis ka kõige viletsam pedant. Oma kevadise „õnne ja õie“^[4.] üle vihastasin ma jäledasti, et see rumalus trükitud sai, aga mis ära, oli ära. Noh, teinekord olen targem. Vend piinab mind suiks senna ja tahab isi vene keelt õppima tulla,^[5.] teadmata on, mis ma teen. Kirjutaksin veelgi mõnda, aga häbi pärast, et pikk kiri väga juba, ei tohi enam. Ah soo! Mina olla Phantast [fantaseerija, viljatu unistaja]. – Võib küll olla, aga kas tohiksin teada ehk paluda, et see veike südamekene, kes selle otsusele jõudis – ka oma ütelust tõendada tahaks? Kas?

Kui vastust tohiksin paluda, siis oleks see kohe – mul tuleb veikene ärareis.

Teile kõik õnne soovides jään

Phantast.

p.s.

Õele terviksid kõige paremaid!

No see oleks aga lõbus, kui kord veel kokku juhtuks!

Terviksid, terviksid, terviksid!