Читать книгу Mu kallis Liisi - Juhan Liiv - Страница 9

Tartus 17. Febr. [1886].

Armsad sõbrannad^[1.]!

Pikk eeskõne ei aitaks siin midagi ega vähendaks mu süid, sellepärast tunnistan teda parem isi üles ja palun andeksandmist ehk karistust – kuid vaikimine Teie poolt – välja arvatud. Mina olen kord niisugune elukas, kes üksinda elu ja peidetud olekut armastab, ehk, omavahel üteldud, peab armastama. Kui Teie küsida tahaksite, miks ma varem ei kirjutanud, siis [ei] teaks ma selle kohta tõeste midagi ütelda – ma ei tea seda. Noh, või kes ep õige selle järele küsibki! Kus mõned lõbusad tunnid ära on elatud, kust mõned armsamad mälestused kaasa on võetud, selle koha peäle mõeldakse ennegi [ainult] rõõmustava sõnumetega, ja kui neid ei ole, siis – vaikitakse parem. On inimesi, kes enese pulmapäevalgi nutavad, ehk ka neid, kes ka surreski veel rõõmsad olla võivad – või ep see minu süi on, et ma iialgi õnnelik ei tohi, ei või olla, – ma peaksin tõeste küsima, mis sõnaga „õnn“ õieti tähendada tahetakse? Nurjatu rahulise tegevuse vaenlane, auuahnuse aluskivi. Meeleliigutused võivad küll esiotsa magusad olla, aga nende tagajärg on peanorutamised ja unistamised – elu ja tegevuse surmajad.

Mis ma kirjutasin? Ma ei saa tõeste sest enam isi aru. Nagu igavene vangikoda, – ei kuskil kedagit, kellega mõne lõbusa sõna võiks rääkida, igal pool, igal silmapilgul valjod kuivanud seadused meeles, kuivanud õpetused õppimeseks käes, see võib ka kõige vagasemat laisklejat pahandada. Kui magus ja armas oli sellevastu see õhtu, mil Krimm ja vend^[2.] Vilgul või kus käisivad! Noh, peab heaks võtma!

Siinne elu on mul praegu tõeste väga raske. Teise klassiga hakasin peale – mõned üksikud asjad maha arvatud – aga see käib üle jõu.^[3.] Kõige hirmsam vaenlane on vene keel.

Ka saksa keelega on küllalt kibe lugu: ülesandeid on nii palju, et midagi ära õppida ei jõua, sest et grammatikaline keeletundmus puudub. Täna olen täitsa haige ega või raamatu peale vaadatagi, vähem veel tundi minna – kurb lugu!

Teile avaldan ma südameliku palve: kirjutage mulle õige pea – see saaks mu raskust vähendama. Ärge vaadake, ma palun väga, minu kirja segaduse ega kohmetuse [kohmakuse] peäle. Ma pean Teile tunnistama, et ma midagi inimlikul viisil mõelda ei jäksa, kui ka kõige paremine tahaksin.

Teie perekonnale kõik õnne soovides:

J. Liiv.

Aad: Schuldirektor H. Treffner

PferdeStrasse No 2.

J. Liiv. I [Koolidirektor H. Treffner Hobuse tänav nr. 2. J. Liiv. I]