Читать книгу Mu kallis Liisi - Juhan Liiv - Страница 7

10. jaanuaril 1892. aastal kirjutab Juhan Liiv Liisa Goldingule: „Vaata nii unistan mina: Pandivere koolimaja. Laulutund. Mina astun sekka, katkised kamassid jalas, mida hoolega püian peita — arg, tasane, häbelik. Istun. Otse vastu on kenapunastanud plika, ümmargused põsed teisel, silmad maha löödud — miks? Kullakene, ta on ju Eeva tütar ja püiab meeldida. [– – –] Vend Jakob on „veiksest Liisist“ nii palju rääkinud, et ma kohmetama pean. Hõbeselgelt naeris see veike, taevasinine oli see silm.“

See on pilt 1885. aastast, kui Juhan Liiv nägi esmakordselt Pandivere mõisa kutsari tütart Liisa Goldingut. (Laulutunniks nimetas Liiv nähtavasti kohaliku laulukoori harjutust, sest Pandivere koolis pole neiu teadupärast õppinud.)

Nagu esitatud tsitaadist selgub, sattus Juhan Liiv Väike-Maarjasse oma venna Jakobi tõttu, kes töötas siin 1880. aastast peale Triigi valla Avispea kooli õpetajana. Kui Jakob Liivi tabas 1881. a. lõpul raskem haigus, kutsus ta venna ennast asendama. Juhan jõudis kohale 1882. a. veebruari keskel ja jäi siia aasta lõpuni. Edasi viibis Liiv pikemalt Väike-Maarjas (ehk lihtsalt Maarjas, nagu see kirjades sageli esineb) 1885. a. suvel. Siis oli vend Jakob Pandivere kooli õpetaja. Sel aastal algaski Liivi ja Liisa Goldingu kirjavahetus. Veel elas tulevane kirjanik Avispeal (nüüd töötas Jakob jälle selles koolis) 1886. a. lõpul ja ka järgmise aasta kevadest hilissügiseni, kui Jakob Liiv käis koos Kaarel Krimmiga Novgorodi kubermangus vene keelt õppimas. Liivi hilisemad kirjavahetuse-aastate Väike-Maarja külastused olid lühiajalised.

Liisa Marie Golding (kk.: Goldi) oli sündinud 18. (vkj. 6.) oktoobril 1870, esimesel kohtumisel seega 14-aastane; J. Liiv oli tollal 21-ne (sündinud 30. (vkj. 18.) aprillil 1864).

33 aastat H. Chr. v. Rennenkampffi kutsarina teeninud Tõnu Goldi perekond elas Pandivere mõisa ametnikemajas, mis oli veel pärast II maailmasõda säilinud. 1891. aastal asusid Goldingud Rakverre.

On väidetud, et Liisa Goldingu ema Nadeschda oli venelane. Tõtt on selles ainult poole võrra. Nimelt olnud Liisa Järva-Jaani kihelkonnas sündinud vanaisa Jakob Schöfer Peterburis Orina mõisniku G O. Schillingi teener. Sama teenijaväe hulka kuulunud ka Kaasani kubermangust pärinev venelanna. Hiljem need kaks noort abiellusid. (A. Sahk F. Tuglasele 9. V 1927.)

Liisa Marie, keda hüüti ka Liisiks, oli noorem tütar, vanem tütar, kes kandis nime Anna Elisabeth, abiellus 1893 Karel (Karl) Sahaga. Sahk oli 1881–1884 olnud Väike-Maarjas Pandivere kooli õpetaja. Hiljem töötas ta Lätimaal Võnnu (Cēsis) mõisas (arvatavasti viinameistrina). Eesti Vabariigi ajal elasid Sahad Koeru kihelkonnas Merja külas. Eesti Kirjandusmuuseumis on säilinud ka üks Liivi lühisõnumik Anna Goldingule (EKLA, f. 163, m. 1:2).

Liisa ja Anna Golding õppisid Rakvere saksa elementaarkoolis. Rohkem polnud vanematel jõudu tütardele haridust anda. Siiski omandasid neiud saksa keele, mida süvendas läbikäimine Pandivere mõisa preilidega, kes muretsesid õdedele ka head saksa kirjandust. Eestimeelsust sisendasid neile Väike-Maarja kirjandushuvilised kooliõpetajad, kes külastasid Goldinguid nende kodus ja tõid kaasa uuemaid raamatuid ning lugesid ette oma vaimutooteid. (A. Sahk F. Tuglasele 14. II 1927.)

Liisa Golding „oli väikese kasvuga, välimuselt keskmine ja mitte eriti sale, kuid ta silmad olid õieti meeldivad“, teab F. Tuglas (Juhan Liiv. Trt., 1927, lk. 69). Adele Kasemets (sünd. Tamberg) kirjutab 1. augustil 1973 Gert Helbemäele oma ema nõo (s.o. Liisa Goldingu) kohta, et viimane on talle „meelde jäänud väga armsa inimesena, just sellisena, nagu ta Teie näidendis esineb“. L. Golding kandis prille, korduvalt on kirjavahetuses juttu tema silmahaigusest. Liivi kirjadest võib järeldada, nagu oleks ka L. Golding luuletanud. Näiteks kirjutab ta 24. juulil 1887: „Taevalik lehk heljub mulle Sinu lauludest vastu — mind õnnetumat on ometi ükskord armastatud — .“ Teisal (kirjas 19. augustist 1891) palub Liiv Liisalt kaastööd Olevikule.

Noore inimesena pidi L. Golding mõtlema oma elatumisele tulevikus. Ta õppis Rakveres õmblemist, 1891. a. esimesel poolel töötas sel alal Kroonlinnas. 1905. aastast peale elas L. Golding Sverbejevite aadliperekonnas Peterburis, Moskvas ja Tuula kubermangus. Tema hoole all olid pere kaks tütart ja poeg; ta õpetas neile saksa keelt. L. Goldingu elust Venemaal aastail 1907–1913 annavad nappe andmeid ta seitse postkaarti ristitütrele Elise Kaldale Assamallas (rohkem L. Goldingu kirjutatut pole üldse meieni jõudnud). Anna Saha postkaart Helene Kaldale 1907. aastast lisab fakti, et selle aasta jõulud ja aastavahetuse on Liisa veetnud oma ema ja õe juures Võnnu mõisas.

1919. aastal põgenesid L. Goldingu leivavanemad välismaale, tema aga jäi elama endisse kohta Mihhailovskojesse Homutovo raudteejaama lähedal. (Jaam paikneb Orjoli ja Jeletsi vahelisel teelõigul, kuuludes praegu Orjoli oblastisse.) Paistab, et 1927. aastal töötas Golding sealses seemneviljamajandis. (A. Sahk F. Tuglasele 6. I 1928.) Viimased teated oma õest läkitas Anna Sahk Tuglasele 4. juunil 1928, pärast seda, kui L. Golding oli kätte saanud autori poolt saadetud uurimuse „Juhan Liiv“. L. Goldingu surmaaeg on teadmata, nagu paljude Venemaa põhjatutesse avarustesse kadunud eestlaste oma.

J. Liivi ja L. Goldingu kirjavahetus kestis ligi kaheksa aastat (vkj. 30. juunist 1885 5. veebruarini 1893). Kahjuks on see säilinud ühepoolsena: meieni on jõudnud ainult 110 Juhan Liivi kirja (KM EKLA, f. 163, m. 1:3). L. Goldingu sõnumikest saab J. Liivi kirjade kaudu aimu niivõrd, kui viimane neid oma vastustes tsiteerib, neile vihjab või Liisale vastu vaidleb. Juhan Liivile läkitatud kirju pole peaaegu üldse arhiividesse jõudnud.

Esimene Liivi kiri on paberile pandud nähtavasti Pandiveres. Edasised sõnumikud on teele saadetud tulevase kirjaniku kodunt Alatskivil (Rupsist) või vend Jakobi juurest Avispealt. Ainukesest H. Treffneri kooli lühikesel õpiajal sõnastatud kirjast (17. II 1886) saame pisut teavet Liivi raskustest ja kohanematusest selles õppeasutuses. 1888.–1889. a. kirjad on enamikus teele saadetud Viljandist Sakala toimetusest. Oleviku aastatest (1890–1892) pärinevad rohkem kui pooled sõnumikud. Viimased kaheksa kirja kuuluvad aega, kui Liiv elas Tartus vabakutselisena. Anna Saha andmeil on L. Golding saanud peale avaldatavate kirjade veel ühe kaherealise sõnumiku, mille tähenduse lahtimõtestamine põhjustas õdedele tõsist peamurdmist:

Aeg on seda asja lõpetada.

Joh. L.

Anna Sahk arvab, et see kiri võis saabuda aastail 1902–1903. Nii hiline daatum on siiski kaheldav. Kõne all olevad read ei ole säilinud.

1885. aastal on saadetud 3 kirja, 1886 — 8, 1887 — 9, 1888 — 9, 1889 — 10, 1890 — 21,1891 — 27,1892 — 21,1893 — 2. Varasemate aastate kirjad on üldiselt pikemad. (Näiteks võtab 1887. a. 25. septembri kiri masinal ümberkirjutatuna enda alla 9 lk.) Hilisemate sõnumike hulgas on mitmeid lühiteateid.

Juhan Liivi huvilised saavad kirjadest rohkesti andmeid kirjaniku hingeseisundite, enesetunde, püüdluste ja armutundmuste kohta. Pidevalt on ta mures ja kimpus oma tervisega. Korduvalt rõhutab Liiv oma vaesust, mis takistab teda ka L. Goldinguga abiellumast. Rahapuudusel jääb teostamata unistus koos Liisaga oma ajalehte välja andma hakata; hiljem räägib luuletaja raamatukaupluse asutamisest. Ka see mõte jääb teostamata. Noormees tunnistab oma armsamale 8. detsembril 1890: „Liivid on kõik nõrgad, neid ei maksa iial taieste uskuda.“

Kirjadest saame teavet ka Liivi ajakirjandusliku ja kirjandusliku tegevuse kohta. Kõige rohkem kuuleme kirjaniku loomingulisest tööst kirjavahetuse lõpul, kui on käsil esimeste raamatute ettevalmistamine. Et tegemist on armastuskirjadega, on nendes ühiskondlikke ja poliitilisi probleeme puudutatud vaid riivamisi.

Kirjad annavad tunnistust Liivi mehistumisest ning sissekasvamisest oma aja vaimuellu. 1880. aastate sõnumikes torkab silma Alatskivi külapoisi heitlik loomus, mis kõigub armuõnne kuulutamise ning traagiliste kahtluste vahel. Nii on 24. juulil 1887 Avispeal sõnastatud kiri armuvahekorra lõppemise ahastusest kantud. Saanud vahepeal Goldingult rahustava vastuse, on Liivi järgmise sõnumiku (10.—11. augustist 1887) algus diametraalselt erinev — päikesepaisteline. Kuigi vastastikuseid arusaamatusi jätkub ka hiljem, muutub kirjanik aja jooksul siiski mõõtupidavamaks; ta õpib pisiasjadest üle vaatama, tähtsustades ennast kui „suurt kauaaegist Eesti kangema ajalehe [Oleviku] abilist“ (kiri 26. jaanuarist 1892). Seda kirjadest saadud muljet kinnitab ka Anna Saha võrdlev iseloomustus J. Liivi hoiakute muutumise suhtes 1880.–1890. aastate vahetusel. 1885.–1887. a. kohta kirjutab A. Sahk: „Temaga oli raske tuttavaks saada, ta oli väga umbusklik, nagu kartis mind. [– – –] ta oli minu meelest ikka väga rahutu, kärsitu, kiirestas, nagu oleks keegi teda oodanud — mulle oli see võeras, ma lugesin talle epistlid, et ei pea mitte kaasinimeste rahu ära viima, peab vagusalt istuma jne.“ Pikapeale olevat Liiv seltskondlikumaks muutunud: loeti ja kritiseeriti kirjandust, oldi rõõmsad ja ehitati õhulosse. Siis polnud ta juures kurvameelsust märgata, noormees olevat ainult kartnud, et ta Goldinguid segab, ja kaevanud, et vaesus teda kinni naelutab. Vahepal ei puutunud A. Sahk Liiviga kokku. Kui ta kirjanikku aga 1891. a. nelipühade aegu Rakveres kohtas, oli mulje hoopis teine: „Ta oli nende aastate jooksul hästi mehelikumaks läinud, ilusad haritud inimese kombed omandanud, hästi riietud, taieste ideaalne noormees.“ (A. Sahk F. Tuglasele 14. II 1927.) Tegemist on siis selle Liiviga, kes vaatab meile vastu tuntud 1892. a. fotolt. On ääretult kurb, et see comme il faut paari aasta pärast kokku varises.

A. Sahk annab eespool tsiteeritud kirjas edasi ka olulise teate L. Goldingu ja J. Liivi vahekorra edasise arenemise kohta. Mainitud 1891. a. nelipühade aegselt külastuselt tagasi pöördudes teinud kirjanik ettepaneku, et ta läheb ja palub Liisa vanematelt nende tütre kätt. L. Golding soovinud aga seda sammu veel edasi lükata. Niisiis, kui üldiselt on just Liivi saamatuses süüdistatud, oli vahekorra luhtumises ehk oma osa ka Liisa kahtlemisel.

Liivi kirjad olid 1919. a. detsembrini Koerus Sahkade käes. Siis saatis K Sahk need Tartusse Mihkel Kampmaale, kes kasutas neid kui vahetuid algallikaid oma 1923. aastal ilmunud „Eesti kirjandusloo peajoonte“ III jao kirjutamisel. Nähtavasti läkitas Kampmaa 1923. aastal kirjad Sahkadele tagasi.

Järgmisena tundis Liivi kirjade vastu huvi E Tuglas, kes kirjutas 1927. aastal oma suurt monograafiat Liivist. A. Sahk saatis need teele 14. veebruari paiku. Tuglas on Liivi elu ja kirjandusliku tegevuse üksikasjade valgustamisel kirju ulatuslikult tsiteerinud. Et uurija ei seadnud sõnumikke nende õigesse ajalisse järjekorda, sattus Tuglase monograafiasse eksimusi. 1958. a. ilmunud uurimuse „Juhan Liiv“ teises trükis on küll kõrvaldatud trükivead ja tehtud mõningaid õigekeelsuslikke parandusi, kuid Liivi kirjade käsitluses pole muudatusi läbi viidud.

1951. a. omandas E Tuglaselt kõne all olevad kirjad Kirjandusmuuseum, mis muutis nad teaduslikule avalikkusele kättesaadavaks.

Kui käesoleva väljaande koostaja hakkas kirjutama oma 1964. aastal ilmunud ülevaadet Juhan Liivi elust ja loomingust, tuli läbi töötada ka ta kirjad L. Goldingule. Selgus, et aastakümnete jooksul oli nende dokumentide ajaline järjekord segi läinud, lahku oli sattunud ka ühe ja sama kirja lahtisi lehti. Põhjuseks osutus see, et Liiv oli oma sõnumikke varustanud koha- ja ajaandmetega puudulikult, eriti kirjavahetuse esimesel etapil. Nii on aastail 1885–1887 kirjutatud 20 kirja hulgas aastaarv märgitud ainult kolmel juhul. Aastad 1892–1893 on andmetelt täielikud. Üldse puudub kirjutamisaasta 37 juhul, kirjutamiskoht — 14 korral. (Kolmel kirjal puuduvad igasugused andmed.) Täpselt on Liivi poolt tähistatud 71 kirja. On ka pöördumise ja allkirjata sõnumikke.

Nii tuli kõigepealt kindlaks määrata kirjade kronoloogiline järjekord. Tegin seda sisu, käekirja, paberi jm. kaudsete tunnuste järgi. Selgus, et 16 kirja või kirjaosa olid sattunud väära kohta.

Juhan Liivi kirjadest Liisa Goldingule on varem trükis ilmunud kaks kirja M. Kiho (Vikerkaar 1987, nr. 12, lk. 78–81) ja viis kirja A. Vinkli vahendusel (Looming 1995, nr. 11 lk. 1513–1520).

Kirjavahetuse põhjal on Hendrik Lindepuu loonud näidendi „Kas teda hoida saab“ („Vanemuises“ 1988). Olev Remsu filmistsenaariumis „Poeet“ („Edasi“ 1988, raamatuna 1993) leiame hulgaliselt reministsentse J. Liivi kirjadest.

Liivi kirjad on kiiruga paberile visatud, eriti varasemad ka väga tihedate ridadena kokku surutud. Mõnigi kord hakkas ta kirjutama, kui posti ärasaatmise aeg oli just kätte jõudmas. Ilmselt pole kirjanik oma sõnumikke pärast kirjutamist üle lugenud: nendes leidub sama sõna või silbi kordamist, aga ka sõnaosade ning tähtede vahelejäämist. On juhtumeid, kus Liiv pole kirjutamise käigus lause konstruktsiooni muutes lause algusosa selle lõpuga kooskõlla viinud.

Liivi keelekasutuse aspektilt on kirjad vägagi kõnekad, kõnekamad kui ta varasem trükis ilmunud proosa ja luule, mille tekstid on läbi teinud toimetajate korrektuuri. Kirjavahetuse algusaastate sõnumikud on kirjutanud vähese haridusega külapoiss, kelle keelepruugis valitses küllalt silmatorkavalt Kodavere murrak: o asemel kohati õ (õli), ei asemel õi (tõine), isi pro ise, tuas pro toas. Väga iseloomulik on neljasilbiliste verbide Kodavere esindus: kirjutata pro kirjutada, samuti sõna hakkama astmevahelduseta kasutus (hakkada). Vähem on puhtkodaverelist sõnavaras: ennegi ‘ainult’, esimene ‘eelmine’, ju ‘juba’ jt. Teine osa Liivi keelekasutuse iseärasusi tänapäeva keelega võrreldes on tingitud tolleaegse kirjakeele uususest (auu, sui, käskisivad, õnnetumad). Hilisemates kirjades hakkab Liivi keel järk-järgult lähenema kirjakeelele, mida kahdemata ajendas töötamine tolleaegsete tuntud ajalehtede toimetustes. Esitatavad tekstid on ainuke allikas, mis dokumenteerib Liivi kodunemist kirjakeelega.

Käesolevas väljaandes avaldatakse kirjad terviklikul kujul. Daatumites säilib vana kalender. Liivi poolt allakriipsutatud lauseosad esitatakse sõrendatult [rasvaselt], kahe joonega esiletõstetud sõnad on toodud rasvaselt. Sõnaseletused ja lühemate võõrkeelsete tekstiosade tõlked leiame joone alt, kommentaarid raamatu lõpust. Tekstides ja kommentaarides esinevate isikute biograafilised andmed on antud nimeloendis.

Et võimaldada Liivi keelekasutuse arengulist jälgimist, on kirju redigeeritud võimalikult ettevaatlikult. Parandatud on nn. näpuvead (s.o. vastu autori tahet kogemata teksti sattunud kirjakomistused) — sõna või silbi ekslik kordamine, vahelejäänud silbid ja tähed, tähtede puuduvad täpid, lausekonstruktsiooni muutumise tõttu sugenenud lapsused. Kirjade sisu mõistmise huvides lisatud sõnad või nende osad on pandud nurksulgudesse.

Tänapäeva reeglitega on kooskõlla viidud puhtortograafilised keeleelemendid, interpunktsioon, kokku- ja lahkukirjutamine, suur ja väike algustäht. Liivi kirjaviisi kõikuvusi ei ole ühtlustatud (adres(s)~aadres(s), sõbranna-sõbrana). Säilitada on püütud nii ajastu keele iseärasusi kui ka selle kodaverelist tausta. Viimases taotluses on redigeerijale hindamatut abi osutanud dr. Valdek Pall, mille eest talle suur, suur aitäh.

Liivi kolm saksa keeles kirjutatud kirja on keelelt ja stiililt ebaühtlased, vigaste ja vananenud keelendite kõrval torkavad silma ka baltisaksa keelepruugi iseärasused. Samas esineb muust tekstist erinevat voolavat ja poeetilist keelt sisaldavaid lauseid ja lõike, mis võiksid pärineda Liivile tuntud saksa autoritelt. Nende kirjade ja ka eestikeelsetes sõnumikes esinevate saksakeelsete tekstiosade keelelist redigeerimist pole peetud otstarbekaks, parandatud on vaid ilmsed kirjakomistused. Saksakeelsed kirjad, luuletekstid ja tsitaadid on tõlkinud Liina Lukas. Kuna Liivi keelevead moonutavad mõnikord ka tekstide sisu, oli tõlkimine raske. Kirjad on tõlgitud Liivi keelevigu arvestamata, püüdes tabada kirjaniku mõttekäiku.

Kõik kirjad, millele käesolevas väljaandes viidatakse, on tallel Eesti Kirjandusmuuseumis. Liivi kirjade masinakirjakoopiaid võrdles originaalidega Ellen Kaldjärv, kellele olen tänulik ka Kirjandusmuuseumis leiduvate asjasse puutuvate korraldamata materjalide kättejuhatamise eest. Väga põhjalikku tööd, mis ületab kaugelt toimetajale esitatud nõudmised, tegi käsikirja lõplikul kordaseadmisel Eva Aaver.

Kirjaväljaande trükiks ettevalmistamine sai võimalikuks EV Kultuuriministeeriumi stipendiumi toel, mille puhul koostaja avaldab ministeeriumile siirast tänu.

Samuti on Liivi-huviline üldsus tänuvõlglane kirjastusele „Ilmamaa“ kirjade trükis avaldamise eest.

A. Vinkel