Читать книгу Mu kallis Liisi - Juhan Liiv - Страница 13

Rupsis kesknäd., 5. novembril^[1.] [1886].

Soovid, õrnad, sõudke.

Sõudke kaugele,

Tunded, senna jõudke,

Kus mu armuke.

Öölge talle õrnalt – tasa – tasa:

Ingel, armuke, mil oled – kaasa?

Mu südame inglike! Sinu süda saab minu pärast kurb olema, saab ehk mõnda igavat tundi kahkluses mööda saatnud olema – ma tean seda piina – aga ma loodan, et sarnane neiu, kes nõnda kaugele haritud, et ta seda enam pahaks ei pane, kui tema saladust temalt kõrvalised inimesed küsivad – see neiu, ütlen mina õnnega – see neiu vaatab ehk mõistab juba nõnda ühe mehe südamesse vaadata, et ta välispidistest vormidest palju ei hooli. On ta aga ka veel nii julge, et oma saladust, kui tarvis, kõige ilmale avaldata julgeb, siis ei ole ta mitte üksi tõsine armastaja, vaid ka mõistusele ja inimestega läbikäimisele küpsenud inimene. Jah, mina leian, kallis Liisi, et Sina tõeste oled edasi jõudnud, kui sa juba nüid nõnda ilusaste otsustata mõistad ja peale seda tunned, et ka teised meesterahvad, peale ühe – ka teised meesterahvad ühelt noorelt neiult enestega läbikäimist tohivad nõuda, et ka nendele tähelepanemist piab kinkima, nii palju kui seda tundmus ja haridus lubavad! Niisugust tooni aiman ma Sinu kirjast ja see on hea. Mis aga kõigide teada-tohtimisesse puutub, siis ei oleks mina mitte selles nõus. Mina tunneksin selles küll ennegi [ainult, aina] magusat õnne, kui ka ilm meie olekust teada võiks, kui ta kade tahab olla, aga – kes teab elujuhtumisi ette ära? Püha on mulle Sinu mälestus, püha, jah otsata kallis see koht, see tuttav põesas heinamaal, kus ma Sind esimest korda rinnale vautasin. – Kas hoolib saatus sellest? Mina usun kaunis kindlaste, et mind kaua ei lubata elada. Sinu tundmused saaksivad pea vast kustuma ja – hiline kahetsus! Mina pian praegu vaesuse karikast just kõige kibedamaid tilkasi jooma, pian suveülikonnaga praegu ühes ja teises kohas rändama – kõik see ähvardab minu elulõnga rutem kui arvatud katki lõigata. Võib olla, ei kirjuta teised armastajad mitte sarnastest asjadest, aga mina tahan õiglane olla, kui ma selle läbi ka kõik kautaksin, kõik enesele vastasteks teeksin. Mina olen loomu poolest veel tige ja kiusakas pealegi, pahandan ka ilma põhjuseta enese vanemadki^[2.]