Читать книгу Jasmiinilõhnalised ööd - Julia Gregson - Страница 6

KUNINGANNA VICTORIA HAIGLA,

EAST GRINSTEAD, 1942

See oli kõigest laul. Just nii mõtles noormees, kui neiu oli kübara pähe pannud ja läinud, õrna värskete õunte lõhna maha jättes. Kõigest laul – ilus tüdruk.

Kuid vähemasti pidi ta tunnistama, et see oli parim, mis oli temaga tüki aja jooksul juhtunud, ja et tänu neiule ei näinud ta enam neid unenägusid.

Esimeses unenäos oli ta rippunud langevarju küljes kolme ja poole miili kõrgusel Suffolki maastiku kohal. Ta karjus, sest ei saanud maanduda. Ta vuhises läbi õhu – kerge kaalutu ese otsekui ebe või surnud koiliblikas. Nii tuttavlik ja armas erkroheline rohi kihutas talle vastu, ent tõmbus taas eemale. Aeg-ajalt nägi ta ühte naist seismas ja teda ammuli sui vahtimas, lehvitamas, kui ta allapoole laugles, ja seejärel kandus ta tuulepuhangus eemale.

Teises unenäos oli ta taas oma Spitfire’is. Jacko lennuk oli tema oma kõrval. Alguses oli seal üleval külmas selges päikesevalguses hea olla, kuid siis tundis Dom iiveldamaajavas paanikahoos, et silmalaud on kokku õmmeldud ja ta ei näe.

Ta ei rääkinud sellest kellelegi. Tal oli vedanud – pärast nelja siin veedetud kuud pidi ta koju minema. Selles pimedate koridoridega, mahasurutud karjeid tulvil hoones oli temast palju kehvemas seisundis mehi. Iga päev kuulis ta, kuidas saabusid kiirabiautod täis uusi, idarannikul alla kukkunud lennukitest üles korjatud, põletushaavadega ohvreid.

Palat, ülerahvastatud haigla lisaruum, asus pikas kitsas barakis, kummalgi pool vahekäiku kakskümmend voodit ning keskel masajas ahi, laud ja klaver, millele oli pidulikult asetatud kaks valgevasest küünlajalga.

Palat lõhnas määrdunud sidemete, siibrite, sureva ja elava ihu järele, ehkki enamik hävituslendureid ses ruumis oli varastes kahekümnendates aastates. Palati teises otsas lebav Stourton, kes oli lennanud Hurricane’idega North Wealdi lennuväljalt, oli nüüd kaks nädalat pime olnud. Tema pruut käis iga päev talle pimekirja õpetamas. Naabervoodis lamav ning valjult ja tehtult naerev punetava näoga noormees Squeak Townsend, hävituslendur, kes oli selgroo murdnud, kuna langevari ei läinud lahti, oli mõne päeva eest Domile pihtinud, et tal on surmahirm ja ta ei taha enam kunagi lennata.

Dom teadis, et tal oli vedanud. Ta oli parajasti Spitfire’iga kahekümne tuhande jala kõrgusel põllulappide kohal lennanud, kui kokpit armatuurlaua ees asuva kütusepaagi lõhkemise tõttu põlema lahvatas. Dom põletas käed ja näo – tüüpilised hävituslenduri vigastused, ütles arst –, ja piinavate hetkede vältel, mil ta leekide ja maapinna vahel kõõlus, oli ta avanud lennuki kabiinikupli, kobanud käsikaudu erkrohelist otsakut, mis avas langevarju, langenud läbi õhu nii kaua, et see tundus igavikuna, ning maandunud viimaks lalisedes ja karjudes ühe Suffolki ranniku talumehe heinakuhja.

Möödunud nädalal oli doktor Kilverton, reibas uus kirurg, kes nüüd haiglast haiglasse käis, Kuninganna Victoria haiglasse tulnud ja Domi parema näopoole põletushaavad üle vaadanud.

„Ilus.” Kilvertoni verdunud silm oli vaadanud läbi mikroskoobi kohta, kus Domi põletusi oli tuharalt võetud nahasiirikuga lapitud. „Selle paranemine võtab kuus-seitse nädalat, siis peaksite täiesti töökorras olema. Hea nahk,” lisas arst. „Vahemere päritolu?”

„Ema poolt,” selgitas Dom läbi kokkusurutud hammaste. Kilverton kooris samal ajal vana nahka maha ja kompas siirikut. „Ta on prantslanna.”

„Ja isa?”

Dom tahtis, et arst vait jääks. Kergem oli valu taluda kui tühja juttu ajada.

„Inglane.”

„Kus te lendama õppisite? Palun pange pea niimoodi viltu.” Arsti nösunina ligines Domile.

„Cambridge’is. Ülikooli eskadrillis.”

„Ahaa, mu isa oli samuti seal; tema jutu järgi oli seal väga lõbus.”

„Jah.”

Kilverton rääkis veel verelibledest, lihastoonusest ja noorusest, mis paranemisele kaasa aitavad; ta rõhutas jälle, kui väga oli Domil vedanud. „Varsti on teie nägu ja naeratus taastunud” – nagu saaks naeratust plaastriga näole kleepida.

Arsti juttu kuulates valdas Domi taas too õudne tunne, nagu hõljuks ta iseenda kohal, näeks all lahkeid nägusid, kuid ei suudaks nendeni jõuda. Pärast õnnetust oli tema endise näo ja naeratuse hõivanud keegi teine. Kokkulapitud mina, kes suitsetas ja sõi, naljatas ja suutis ikka veel küünilisi teravmeelsusi välja nuputada, kuid tundis end sisimas surnuna. Kuna arstid olid julgustanud teda mootorrattaga esimest tiiru tegema, oli Dom möödunud nädalal, päeval, mis pidanuks olema tema rõõmupäev, Porise Pardi ees rohusel teepeenral istunud ja silmitsenud oma õlleklaasi hoidvat kätt, nagu kuuluks see kellelegi teisele.

Esimestel haiglas veedetud nädalatel, millest nüüd oli saanud ähmane tilgutite, kiirabiautoga sõitmise ja happevannide virvarr, oli Domi ainsaks elueesmärgiks hoiduda endale virisemise ja karjumisega häbi tegemast. Ehkki ta alguses midagi ei näinud, oli tal korda läinud õelt, kes istus temaga koos kiirabiautos, mis ta suitsevast heinakuhjast eemale viis, naljatades küsida: „Kas te olete ilus?”

Hiljem, palatis, andis Dom endale lubaduse: ta küll ei eira füüsilist valu, mis oli pidev, kõrvetav ja aeg-ajalt nii kohutav, et kas või naera, kuid ei lase oma tunnetel kuidagi välja paista. Kui keegi küsib, kuidas ta end tunneb, siis vastab ta, et hästi.

Vaid öö suhtelises vaikuses, selgushetkedel, kui ta morfiumiuimast ärkas, arutles Dom valu olemuse üle. Milleks seda vaja on? Kuidas sellest üle olla? Miks tema pääses ja teised hukkusid?

Ja alles mitu kuud hiljem, kui tema käed olid üksjagu paranenud, hakkas Dom tegema sissekandeid päevikusse, mille ema oli saatnud. Ilmatu hulk lehekülgi Jackost ja Cowbridge’ist, kes tol päeval surma said. Kiri Jacko pruudile Jillile, mida Dom ära ei saatnud. Samuti saatmata jäänud kirjad oma vanematele – koos hoiatusega, et kui ta paraneb, kavatseb ta uuesti lendama hakata.

Ja siis see tüdruk.

Kui ta tol õhtul palatisse astus, rabas Domi ennekõike see, kui noor ta paistis: noor, südi ja lootusrikas. Voodis lamav Dom talletas iga üksikasja mällu.

Neiul oli seljas taljest sisse võetud punasemummuline kleit, peas tobeda väikese looriga must kübar, mis tema noore näoga kokku ei sobinud ja tegi ta ema rõivakirstus sobranud nelja-aastase plika sarnaseks. Ta võis olla kõige rohkem kahekümne kahe aastane.

Dom nägi kübara all läikivat tumedat juukselokki. Lopsakad huuled, suured pruunid silmad.

Neiu seisis klaveri juures, sidumismaterjale ja kokkurullitud sidemeid täis käru lähedal. Justkui vallatu ingel. Ta naeratas nii, nagu tahaks olla just siin. Tõeline professionaal, mõtles Dom, üritades küüniliselt distantsi hoida. Proff.

Neiu selgitas oma kergelt võõrapärase – Walesi?, itaalia? raske öelda – hääldusega, et tema nimi on Saba Tarcan ja et ta saadeti viimasel minutil asendama lembelaulikut nimega Janice Sophia. Ta lootis, et ei valmista meestele pettumust, ja heitis siis söaka pilgu Domi suunas – vähemasti nii noormehele tundus –, nagu ütleks: sinule kindlasti mitte.

Tema saatja, tüse khakimundriga mees, räntsatas klaveritoolile ja hakkas mängima. Neiu kuulas end kergelt õõtsutades; tema nägu omandas tüüne ilme, kui ta laulis sügavlilladest öödest, vilkuvaist tähtedest ja neiust, kes lausub ohates noormehe nime.

Dom püüdis kogu hingest neiuga distantsi hoida, kuid laul kõlas pimedusest justkui metsik kutse ja neiu hääl oli nii kähe, nii kurb, ning sellest, kui Dom naisterahvast ihaldas, oli nii kaua aega möödunud, et ta tundis tohutut kergendust. Mälestuse udust naased mu juurde. Nüüd oli Domil vaja nii paljut varjata: hirmu, et ta on inetu, häbi, et tema on elus, aga teised surnud. Ja siis kippus talle naer peale, sest „Deep Purple”^[1.] polnud ilmselt kõige taktitundelisem laul: paljudel palatis lamavatel meestel oli nägu lillakas, kuna pärast seda, kui haigeid oli parkhappes vannitatud, määriti põletushaavadele lillat heksametüül-pararosaniliini.

Poole laulu pealt tegi neiu kohkunud näo, nagu oleks ta oma eksimusest aru saanud, kuid laulis edasi ega hakanud laulu lõppedes vabandama. Domile see meeldis: viimane asi, mida mehed vajasid, oli haletsus ja taktitundelised laulud.

Kui neiu oli lõpetanud, nägi Dom, et tema ülahuulele on ilmunud higipiisad ja kleidi varrukakaarte ümber on higirõngad. Palat oli lämmatavalt palav.

Kui Saba laulis „I’m in the Mood for Love”^[2.] hõikas too nõme kaabakas Curtis: „Noh, sa tead, kust seda otsida, kaunike.”

Dom kortsutas kulmu. Saba Tarcan; ta kordas seda nime endamisi.

„Veel kaks laulu,” ütles palatiõde Morrison käekellale koputades. „Ja siis on uneaeg.”

Dom tundis kergendust – see oli liig. Nagu kümnekäiguline söömaaeg pärast aastast nälgimist.

Kuid Saba Tarcan ei pööranud suurt kasvu tüsedale õele vähimatki tähelepanu, ja ka see meeldis Domile. Neiu võttis kübara peast ja asetas klaverile, nagu tahaks öelda: ma jään seniks, kui olen lõpetanud. Ta lükkas juukseväänla õhetavalt põselt kõrva taha, rääkis veidi aega klaverimängijaga, ning viis Domi taluvuse piirini, lauldes lugu „They Didn’t Believe Me”^[3.]. Laul, mida Annabel oli armastanud ning talle tasa laulnud, kui nad ühel õhtul käsikäes Cami ääres jalutasid neil päevil, kui Dom tundis, et tal on kõik olemas: lendamine, Cambridge, Annabel, ja teised tüdrukud samuti. Kui pisarad lillakast ravimist läbi murdsid, pööras Dom vihaselt häbenedes pea ära.

Annabeli peeti heaks partiiks: pikk, kahvatu, õhuline neiu, kel olid pikad heledad lokkis juuksed, sulnis naeratus ja targad vanemad: isa kõrgema kohtu kohtunik, ema ülikooli õppejõud. Neiu oli Domi alguses innukalt vaatamas käinud, laup lämbes palatis higist pärlendamas, ning palati teistele ebarditele närvilisi pilke heites talle ette lugenud.

„Ma ei suuda, Dom, ma pole nii tugev,” oli Annabel lõpuks, kahe nädala pärast, öelnud. „Asi pole sinus.” Neiu neelatas.

„See ajab mulle hirmu peale.” Annabel oli heitnud pilgu Domi kõrvalvoodis lebavale noormehele. Tolle üks näopool, kuhu oli siirdatud nahka tema enda rinnalt, nägi välja nagu vormitu elevandilont.

„Anna andeks,” oli neiu veidi enne minekut tasa sosistanud. Tema ümmargused sinisilmad valgusid vett täis. „Kas me võiksime sõpradeks jääda?”

Ta polnud esimene ega viimane naine, kes sellest kohutavast palatist põgenes. „Hämmastav, kui võimas on odav muusika!” Kunagi oleks Dom võinud oma pisarate välja vabandamiseks midagi sellist öelda. Tema Noël Cowardi^[4.] jäljendust oli Cambridge'is imetletud. Asi polnud isegi niivõrd Annabelis; see oli kõiges, millest Dom oli ilma jäänud, isegi tobedates ja süütutes asjades – võib-olla iseäranis neis.

Tema kamp, nende kursuse isehakanud „vinged” poisid, olid päevade viisi kušettidel lösutanud, suitsetanud ja odavat herest joonud, peenelt tüdimust teeselnud ja pööraselt Charlie Parkeri^[5.], Poundi või Eliotiga eputanud – tegelnud kõigega, mis neile lõbu pakkus. Kui noored nad nüüd paistsid, isegi nii lühikese ajavahemiku järel. Esimesed kodust eemal veedetud tormakad päevad, nende tubadesse smugeldatud kenade tudengineiude püsiv vool; ja neil oli, kelle hulgast valida. Dom oli katsunud Annabeli vastu õiglane olla, öelnud pärast neiu nutust ülestunnistust, et saab väga hästi aru, ei süüdista teda sugugi; tegelikult oli tal alati olnud süüdlaslik tunne, et tema kirg ei küüni neiu omani, et Annabel pole „see õige”, nagu öeldakse. Oli nii palju teisi tüdrukuid, ja Cambridge’is näis, nagu säraks päike igavesti.

Smetheren, kelle seapesa asus Domi toa vastas, sai kaks kuud tagasi surma. Clancy, üks Domi parimaid sõpru, samasugune lennuhull ja üks kõige targemaid inimesi, keda Dom iial oli tundnud, tulistati Prantsusmaa kohal alla kuu aega enne tema kahekümne teist sünnipäeva. Ja muidugi Jacko. Kõik muutus üheainsa aastaga, ning too noormees, kes Dom kunagi oli, poleks end iial niimoodi ette kujutanud: pool üheksa voodis, pidžaama seljas, üritades iga hinna eest kena neiu nähes nutmast hoiduda. Need olid ju kõigest noodid. Dom hammustas huulde, et enesevalitsust tagasi saada: noodid ja mõni minoorne kooskõla, mõni tabavalt valitud sõna. Kõigest laul.

Pudelite kõlin, rataste kolin. Kärult jagati õhtusi ravimeid. Keset tuba asuvas ahjus kohendati tuld, kustutati lampe.

„Viimane lugu,” ütles neiu.

Ta oli oma väikese kentsaka looriga kübara jälle pähe sättinud. Klaverimängija oli noodid käest pannud, sestap laulis neiu „Smoke Gets in Your Eyes”^[6.] ilma saateta, hääl vali ja selge, ilme pinev ja keskendunud.

Ja siis käis ta palatis ringi ja soovis head ööd.

Head ööd Williamsile, kelle mõlemad jalad olid üles tõmmatud, ja vaesele pimedale Billyle palati teises otsas ja Farthingale’ile, kes pidi homme operatsioonile minema ning laskma oma silmalaud tagasi õmmelda. Paistis, et neiut nad ei heiduta, või oli see tema ettevalmistuse osa?

Kui neiu Domini jõudis, hõikas too neetud tolgus Curtis: „Lase käia, kullake! Anna talle öömusi.” Dom oli pea kõrvale pööranud, kuid neiu kummardus talle lähemale, nii lähedale, et Dom nägi punase-valgekirju kleidi all kumerduvat kõhtu. Ta tundis neiu juuste kõditust. Saba lõhnas nooruse ja värskuse järele – nagu õunad.

Kui Saba Domi põske suudles, ütles too enesekaitseks: „Sa ei suudleks seda, kui teaksid, kust see pärit on,” ja neiu kummardus taas ning sosistas talle kõrva: „Kust sa tead, rumal poiss?”

Dom oli järgmise tunni ärkvel ning mõtles neiule, süda omalaadses meeldivas ärevuses põksumas. Enne uinumist kujutles ta neiut oma mootorratta tagaistmel. Oli suvepäev. Nad istusid maakõrtsi ees rohuribal. Nad narritasid teineteist, naersid. Neiul oli seljas sinine kleit ja taevas oli jälle lihtsalt taevas, mitte midagi säärast, kust sa karjudes alla kukud.

1 Peter DeRose’i (1900–1953) laul. Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]

2 Jimmy McHugh’ (1894–1969) laul. [ ↵ ]

3 Jerome Kerni (1885–1945) laul. [ ↵ ]

4 Inglise näitekirjanik, helilooja, lavastaja, laulja ning näitleja (1899–1973). [ ↵ ]

5 Džäss-saksofonist ja helilooja (1920–1955). [ ↵ ]

6 Jerome Kerni laul muusikalist „Roberta”. [ ↵ ]