Читать книгу Jasmiinilõhnalised ööd - Julia Gregson - Страница 7

ST BRIAVELS, GLOUCESTERSHIRE Mu armas Saba Tarcan – Domi kui austaja esimene kirjakatsetus, mille ta pani paberile Wiltshire’is Rockfieldi taastusravilas, lendas prügikasti. See oli tollele väikese pilkliku näoga piigale liiga ametlik ja onulik. Neiu aadressi oli Dom välja pinninud ühelt õelt, kes korraldas meelelahutusüritusi ja oli lubanud kirja, kui see kord kirjutatud saab, „asjaomasele isikule” edasi anda.

Armas Saba, tahaksin Sulle öelda, kui ilusasti Sa minu meelest laulsid tol õhtul Kuninganna Victoria haiglas, kus Sind kuulsin. Oh, veel hullem! See kõlas nii, nagu oleks selle kirjutanud mõni vana portveinine naistekütt. Oh, kuradile! Pagan võtku! Dom viskas kirja paberikorvi. Ta oli poolteist kuud oodanud, enne kui Sabale kirjutas, sest tahtis olla kindel, et julgeb end neiule näidata, ning mõeldes, et kui ta paraneb ja koju saab, naaseb endine enesekindlus ja kiri voolab tema sulest mesimagusasti; kuid tegelikult ajas see, mida ta tahtis öelda, teda veelgi suuremasse segadusse ja see tegi talle viha – ükski tüdruk polnud temas varem sellist tunnet tekitanud. Meenus luuletus – read, mida ta seostas neiuga.

„Ma tänan sind, ükskõik, mis tuleb.” Ta keeras ringi,

ja nagu kustub õitel särav päiksekiir,

kui tuul need lahku puhub,

mu juurest kiirelt läks. Nojah, ükskõik, mis tuleb,

üht tundi päike valgustas ja ükski kõrge Jumal

ei kelkida saa ülemaga sellest rõõmust,

mis tundsin seda tundi nautides.^[1.]

Ta oli luuletuse haiglas oma päevikusse ümber kirjutanud, olles kindel, et ei saada ka seda ära. Luule tegi inimesed, kui nad sind ei tundnud, umbusklikuks, ja ausalt öeldes – põrgusse see ainsa kauni tunni idee; Dom tahtis veel kord Saba laulu kuulda, ei midagi muud.

„Kohvi, kulla Dom?” Ema hääl kandus köögist temani; kui ema närveeris, oli tema hääldus prantsuspärasem.

„Ma olen elutoas.” Dom heitis salamisi pilgu käekellale. Pagan võtku! Ta oli lootnud, et saab kirja enne valmis. „Tule ja joo koos minuga kohvi,” ütles ta, pingutades kõigest väest, et ema tema sõnadest kohutavat pettumust välja ei loeks.

Ema kõhkles. Dom oli terve hommiku tajunud tema lähedalolekut ja samas pelgu näida pealetükkiv. Vana tviidkostüümiga elegantne kleenuke ema astus nüüd sisse, kandik käes, istus klaveritooli servale ja kallas kohvi. „Tänan, Misou,” ütles Dom, pruukides ema hüüdnime, mida oli kasutanud lapsepõlves.

Dom võttis ema käe. „Kõik on korras.” Ta soovinuks, et ema poleks nii murelik. „Mul ei valuta enam kusagilt. Kuule, suru mu kätt nüüd korralikult.” Pahameelevahk, kui ta ema käepigistuses kõhklust tajus.

Ema langetas häbelikult pea, teadmata, mida öelda. Kord oli ta poja üle nii uhke olnud. Nüüd tundus, nagu oleksid Domi vigastused tekitanud ühise häbitunde – liiga palju oli öelda ja varjata.

Haiglas veedetud kuude ajal oli Dom kujutlenud end just siin, kus ta oli täna: sellel kušetil, Walesi ja Gloucestershire’i piiril asuva väikese St Briavelsi küla majas. Rongis, mis tõi ta Chepstow’st Brockweiri, oli Dom otsustanud, et kingib emale vähemasti mõne õnnepäeva hüvitamaks mitu kuud kestnud masendust ja muret, mida ta oli pidanud taluma. Mitte sõnagi sellest, et ta tahab jälle lendama hakata; mitte sõnagi sõpradest, ja võib-olla mõne päeva pärast klaasi veini juures lustlik lugu Annabeli lahkumisest.

Takso oli teda jaamas oodanud. Kui nad üle kevadpäikeses sätendava Wye jõe sõitsid, liugles veepinnal suursugune ja uhke luigerivi ning jõe kaugemal kaldal sõi rohtu kari Walesi ponisid; ühe laudjal istus varblane.

Dom palus taksojuhti veidikeseks kinni pidada. Ta ütles, et tahab vaadet imetleda, kuid tegelikult mattis tal hinge. Nüüd juba tuttav lämbumistunne tekkis ootamatult nagu pimedusest välja hüppav loom ning pani südame kloppima ja käed higist kleepuma. See läheb üle. Dom kustutas sigareti, istus ja hingas nii rahulikult, kui sai, üritades keskenduda vaid headele asjadele.

„Kena,” ütles ta viimaks, kui hoog oli üle läinud. „Ilus vaatepilt.”

„Koju jõudmiseks ideaalne hommik,” vastas juht, pilk otse ette suunatud. „Sõiduvalmis?”

„Jah. Valmis.”

Kui auto järsust nõlvast üles sõitis, keskendus Dom kõigest väest mustale Walesi karjale paremat kätt, priimulatest ja krookustest kirendavatele laialipillutatud maamajadele. Ta sõitis koju.

Pikk auklik tee viis taluni; Dom nägi kauguses Severni suuet kui teokarpi läikimas, ja kui Woodleesi talu nähtavale ilmus, valgusid Domil tahes-tahtmata silmad vett täis. See oli võluv lubjatud maja, kuhu tema vanemad olid kolinud kakskümmend aastat tagasi, kui isast arst sai. Madala laega, märkamatu, kui mitte arvestada suuri lõunapoolseid aknaid, seisis see üksi keset tuuliseid põlde. Talu taga väikeses metsatukas oli Dom poisikesepõlves õde Freyaga kauboisid ja indiaanlasi mänginud. Nad olid siin ka võidu ratsutanud, sööstnud mööda poriseid radu ja üle ajutiste tõkete. Dom oli sündinud ülemisel korrusel paremalt kolmanda akna taga.

Auto sõitis kummide krudinal mööda sissesõiduteed pärnade vahel, mille Domi ema, kirglik aednik, oli istutanud päevil, mil ta oli noor ja igatses oma Provence’i-kodu ja pere järele. Vihmast sätendavad, suvetolmust saastamata uhked ja haljad puud kerkisid silme ette kui nägemus. Dom oli hakanud haiglate murulappe ümbritsevaid karmilt pügatud ligustrihekke vihkama. Puude taga oli värske rohi, väljal olid noored lambad, kogu maa oli oma noorukieas.

Taksomürinat kuuldes jooksis ema sissesõiduteele. Ta seisis pärnade all ja võttis poja näo pihkude vahele. „Mu armas Dom,” ütles ta. „Terve kui purikas.”

Kui nad teineteise käevangus maja poole kõndisid, keerlesid koerad nende jalge ümber ja vana hobune küünitas uudishimulikult kaela üle karjavärava. Ema oli küsinud: „Kuidas Rockfieldis oli?” Niipalju kui tema teadis, saadeti põletushaavadega poisid just sinna, et neid „tegelikku ellu” tagasi tuua.

„Üllatavalt lõbus,” vastas Dom. Ta rääkis emale kenast majast Cheltenhami lähedal, mille üks naissoost pärusmõisnik oli välja üürinud, õllevaatidest, kenadest õdedest, pidevatest pidudest, kaebavatest naabritest, kes väitsid, et olid oodanud paranejaid, mitte pätte. Ema viisakat murelikku naeru kuuldes võitles Dom kiusatusega pea süüdlasliku poisikese kombel norgu lasta; sel varahommikul oli ta olnud kümne tuhande jala kõrgusel Bristoli lahe kohal, vuhisenud lennukiga üle rohtu söövate lammaste, väikeste põllulappide, koolimajade, kirikutornide, kogu magava maailma, ja see oli olnud pagana vahva. Tiny Danielson, üks viimaseid sõpru, kes oli talle eskadrillis jäänud, oli ühes Gloucesteri-lähedases angaaris hoitud Tiger Mothi välja kaubelnud. Domi käed värisesid, kui ta esimest korda üle mitme kuu nahast lendurikiivri pandla kinni pani, süda puperdas, kui ta ruleeris ettevaatlikult mööda stardirada, mille ääres kummalgi pool seisid hajusalt kaarhallid, aga selgesse sinitaevasse tõustes kuulis ta end rõõmust hõiskamas.

Imeline! Imeline! Imeline! Ta lendas jälle! Ta lendas jälle! Haiglas oli mõte, et ta peab kontoritööle minema, talle hirmuhigi laubale toonud. Ta oli kartnud, et läheb ähmi täis, et tema käed pole enam küllalt tugevad, kuid juhtimisseadmete käsitsemine ei valmistanud talle mingeid raskusi ja väike õhusõiduk tundus sõrmede all nõtke nagu purjekas. Õhk oli kibekülm, vasakul oli väike rünkpilv, ja ühtäkki tundus Domile, nagu oleks temas jälle kooskõla.

Domi rõõmuhõiset kuuldes hüüatas ka Tiny ning patsutas sõpra õlale.

„Nüüd peame maanduma, arvan ma, vana semu – me ei taha ometi sõjakohtu alla minna.”

Järgnes lärmakas hommikusöök – röstsai, küpseoad, tellisekarva tee –, mida Dom jagas Tiny ja veel ühe piloodiga, kelle munder oli nii uus, et kokkuvoltimiskohad olid ikka veel näha. Keegi ei esitanud talle haigla kohta küsimusi; keegi ei sekeldanud – siin oli tunnete säästmine sõnatu kokkulepe. Messis oli koguni „liialduste” raamat, mille alusel sulle mis tahes süngete või ennastimetlevate juttude eest trahv määrati. Neli parimat sõpra olid nüüd surnud, viis teadmata kadunud, oletatavasti surnud, üks vaenlase territooriumil kinni võetud. Dom häbenes oma kahekümne kolmandat sünnipäeva viis kuud.

„Küllap märkad mõnda muudatust.” Rõõmust kergejalgne ja -meelne ema oli sissesõiduteel vaat et tantsu löönud. „Me istutasime sinna, kus olid roosid, porgandeid ja sibulaid. Tead küll, „hari maad võidu hüvanguks” ja nii edasi. Oi, mul on sulle nii palju näidata.”

Ema viis Domi otseteed teisele korrusele, et poeg saaks kohvri oma tuppa ära panna. Puhaste linade ja kohevaks klopitud patjadega voodi nägi kutsuv välja. Öölaual lebas lavendlikimp. Dom heitis pilgu oma koolipõlve fotodele, mille ema oli raamida lasknud. Winchesteri priimus, flanellpüksid jalas, oma esimesel kriketivõistlusel, nägu nalja täis; ja teisel pildil porine loru, jalad harkis, vidukil silmi kaamerasse vahtimas, tema kõrval säravalt naeratav Jacko. Jacko, keda ta oli veennud eskadrilliga ühinema, keda ta oli närvitsemise pärast pilganud, keda ta oli viimast korda näinud leekide katlas oma maski peast rebimas, karjumas, kui lennuk otsekui tühine paberilipakas keereldes alla kukkus ja merre kadus.

Ta peab varsti Londonisse minema ja Jacko pruudi Jillyga rääkima. Dom pelgas seda; ta vajas seda.

Ema puudutas tema käsivart.

„Tule alla,” ütles ta rutakalt. „Hiljem on aega küll kohvrit lahti pakkida.”

Formaldehüüdipahvak, kui nad isa kabinetist möödusid. Nahkkattega kirjutuslaual seesama jube mao ja soolikate plastmudel, millega Dom oli kunagi õde hirmutanud – ta tõsteis mudeli õe magamistoa ukse juures kõrgele, rohekas taskulambituli selle taga säramas –, needsamad tähestiku järjekorda sätitud arstiraamatud.

„Isa õhtusöögi ajaks ei jõua.” Ema naeratus väreles. „Ta opereerib ööd ja päevad läbi.”

„Kas asjad on paranenud?” lipsas Domil suust. Ta oli kavatsenud selle küsimuse esitada hiljem, sundimatult napsuklaasi taga.

„Tegelikult ei ole,” vastas ema tasa. „Teda pole kunagi kodus – nüüd töötab ta veelgi rohkem.”

Plaatpõrandaga esikus välisukse juures silmitses Dom peeglist oma nägu. Tumedad juuksed olid kasvanud; nägu oli enam-vähem endine.

Õnneseen.

Isekas kaabakas. Ta oleks võinud vähemasti Jilly kirjadele vastata.

Domil vedas eelkõige seepärast, et tal olid käes kaitsekindad, mida kõik lendurid pidanuksid kandma, ja ta oli nii tihti need kätte panemata jätnud, eelistades sõrmedega juhtkangi tunnetada. Tal vedas, et kiirabiauto meeskond ta nii kähku peale võttis ja et ta oma kokpitist lõksus ära ei kõrbenud. Kõige suurem vedamine oli see, et teda ravis Kilverton. Kilverton, kes nägi oma töntsakate sõrmede ja masaja kerega välja nagu lihunik, oli geniaalne kirurg.

Dom võlgnes sellele mehele oma elu. Ta oli kirurgi juurde jõudnud, nägu ja käed mustunud ning küpsenud liha järgi lehkavad – seda nimetati nüüd lenduripõletuseks, sest seda tuli nii tihti ette. Otsusekindel ja tundetu külaliskirurg Kilverton oli Domi soolavanni pannud ja seejärel operatsioonisaali viinud ning tema põlenud põse piinliku täpsusega kannikatelt võetud nahatükkidega ära paiganud. Nüüd paistis välja vaid väike nõelapistete rida vasakust kõrvast veidi kõrgemal. Paksud mustad juuksed olid selle juba kinni katnud.

Eelmisel nädalal oli Kilverton Domi oma korratusse kabinetti kutsunud ja kahe aukartliku noore arsti ees temaga hoobelnud.

„Vaadake seda noormeest.” Ta pani laual seisva reguleeritava lambi põlema, et arstid Domi paremini näeksid. Dom tajus jämedate sõrmede õrnust, enesekindlust, mille need sulle andsid. Üks palatikaaslane oli öelnud, et see on nagu „tärpentin tagumikku”.

„Ma vean kihla, et te ei teakski, et tal üldse põletushaavu oli – mitte ühtegi keloidarmi, silmaümbruse nahatoon on nii hea.”

„Miks tal siis niimoodi vedas?” küsis üks arst, kelle enda nahk oli lambivalgel väsimusest rohekas. Eelmisel päeval oli viis uut raskelt vigastatut haiglasse toodud – Prantsusmaa rannikul lahingusse sattunud pommituslennuki meeskond.

„Mitme teguri kokkulangemine.” Kilverton kiikas üle prillide. „Vahemereline päritolu on abiks – kõik see oliiviõli. Tema ema on prantslanna, isa inglane.”

Dom oli naeratanud. „Head tõugu krants.”

„Kõik muu,” jätkas Kilverton, „on puhas juhus. Mõne inimese põletushaavad lihtsalt paranevad paremini kui teistel.”

See võttis Domil südame alt külmaks.

Thompson oli East Grinsteadis surnud pärast parkhapperavi, teraapiat, mis oli Kilvertoni sõnul barbaarne ja mille keelustamise eest ta võitles. Collins, vaene vennike, põles kokpitis elusalt esimesel treeninglennul. Ta oli üheksateistkümneaastane.

Needsamad leegid, jätkas arst oma lamedal, peaaegu ilmetul häälel, seesama nahka ja kudesid hävitav kuumus, ja ometi sai mõnest mehest peletis, ehkki arst seda sõna ei kasutanud; tema ütles „tõsised vigastused” või midagi veel taktitundelisemat. Õige nahatüüp, ütles ta, on looduse kapriis nagu erakordne painduvus või raudne magu.

Et oma mõtteavaldust piltlikustada, oli Kilverton võtnud aknalaualt tolmuse pelargoonipoti.

„Nii nagu tolle lille pistikud: mõni jääb elama, mõni sureb, ja häda on selles, et me ei tea veel, miks. Mis puutub teisse ...” ütles ta taas Domile otsa vaadates, „siis võite nüüd koju minna. Kohtume poolteise kuu pärast.”

Dom oli teeselnud, et on ühtaegu huvitatud ja tänulik, ning muidugi oli ka, kuid mõnikord öösel hakkas ta sellele vedamisele mõeldes higist leemendama. Miks oli tema ellu jäänud ja teised surma saanud? See küsimus painas teda, kui ta üksi oli.

„Kas ma võin jälle lennata?” Domi huvitas ainult see. „Kas te tunnistate mind teenistuskõlblikuks?”

„Poolteise kuu pärast kohtume.” Kilverton kustutas tule. Ta ajas ukse juures iidvana vihmamantlit selga, valmis järgmisele hädalisele appi tõttama.

„Ma tahan lennata.” Paranemise ajal oli see sundmõte üha rohkem maad võtnud.

„Kuule, poiss.” Kilverton vahtis ukselt Domi vihasel pilgul. „Su isa on arst, eks ole. Anna õige talle ja oma vaesele emale veidi hõlpu ja lase mõnda aega kellelgi teisel lennata. Poolteise kuu pärast kohtume.”

„Mu käed on tugevad. Ma olen teenistuskõlblik. Kuu aja pärast.”

„Paganama jonnijuurikas.” Kilverton ei vaevunud pilku tõstma. „Kui sa vait ei jää, kohtume poole aasta pärast.”

Ema tegi alati kolme asja korraga: praegu oli ta köögis, kuhu viis plaatpõrandaga koridor, ja tegi pojale valmistatud erilise lõunasöögi juurde leiba. Soe pärmilõhn täitis toa. Ahjus küpses lambaliha. Ema oli tuppa rutanud ja küsinud, kas poeg sooviks enne lõunat viskit soodaga, ja nüüd seisis ta grammofoni juures ning asetas nõela plaadile, näol ilme, mida Dom seostas muusikaga.

Mozarti üheksanda klaverikontserdi helid hoovasid tuppa, õrnad ja kaduvad kui mullid, ja Domil tõusis klimp kurku. Jälle kodus: muusika, lambapraad, köögist kanduv nõrk mündilõhn, ümisev ja pannidega kolistav ema. Seedripuust parkettpõrandad, mis lõhnasid kergelt lavendli järele seal, kus Domil ja Freyal oli vahetevahel lubatud kolmerattalisega sõita. Kamina ees olev vaip, kus nad olid mõnikord pühapäevaõhtuti istunud ja juukseid kuivatanud.

Dom sirutas jalad välja, pani käed kukla taha ja vaatas pilte, mis ema oli kamina kohale riputanud. Van Goghi „Tähise öö” reproduktsioon. Gwen Johni^[2.] autoportree.

Ta tõusis ja jäi pilte vaatama, nagu näeks neid uurides ema selgemini. Kušett, millel ta oli istunud, oli ema tikitud patju täis – lausa üle kuhjatud. Dom võttis ühe padja ning imetles tuhandeid tillukesi vaevanõudvaid pisteid, mis olid täitnud ema õhtupoolikuid, kui ta ükssarvikuid ja liikumatuid liblikaid lõuendile tikkis.

Mozarti majesteetliku klaverikontserdi taustal kuulis Dom, kuidas kevadvihm vaikselt aknaid piitsutas. Ema oli kord tahtnud muusikuks saada; poisipõlves oli Domile meeldinud voodis lebada ja kuulata Liszti poloneesi, mis otsekui suits üles tema tuppa kerkis, või ema väikeste sõrmede trummeldamist, kui ta mängis oma tõlgendust üheksandast sümfooniast. Kuid nüüd kügeles perekonnapiltidega koormatud klaver toanurgas otsekui uhke, kuid hooletusse jäetud sugulane. Hunnitu Steinway, mis kord oli tähendanud emale kogu tema elu ja ta isa vaat et laostanud.

Domi isa oli sellele lõpu teinud. Võib-olla mitte tahtlikult. Kaks kuud pärast oma targa noore mõrsjaga abiellumist olid isal kõrvad pilli ajama hakanud ja ta ei talunud – nii ta ütles – ainustki lisaheli. Ja siis tulid lapsed – kõigepealt Freya ning kaks aastat hiljem Dom –, isa kindel otsus karjääri teha ja viimaks, 1929. aasta külmal talvel, tekkisid ema sõrmedele külmamuhud ja ta lõpetas klaverimängimise igaveseks. Ei mingit Saint-Saënsi ega Scott Joplinit, et külalisi naerma ajada; isegi mitte duette, ehkki ema oli Domi klaverit mängima õpetanud, kui too oli väike poiss, ja talle öelnud, et kui ta harjutab, saab temast väga hea pianist. Sellest, mis kord oli rõõmu allikas, sai häbi, iseloomunõrkus. Isegi lapsena nägi Dom, kuidas ema pilk looritus, kui külalised temalt küsisid: „Sa mängisid vist kunagi üsna hästi klaverit?”

Dom uuris klaveril esiplaanile asetatud hõberaamis Freyat. Freya – naeruste silmade ja paksude tumedate juustega Freya – oli nüüd WAAF-is^[3.], töötas Londonis lennuväe staabis ning armastas oma tööd – „kaartidega jahmerdamist”, nagu tema seda nimetas.

Ühel pildil oli Dom ise, otsekui viirastus teisest elust, Salcombe'i rannal ujumispükste väel poseerimas. Nõbudel Jackil ja Peteril – mõlemad olid nüüd sõjaväes – oli käsi ümber tema õlgade. Nad olid sel õhtul ujumas käinud, rannal vorste küpsetanud ja nii kauaks välja jäänud, kuni kuu taevas tibatillukeseks kahanes. Rand oli nüüd täis vanarauda, okastraati ja liivakotte, kahurite roostes keresid. Teisel fotol, ema lemmikpildil, istus oma esimese piloodivormiga uje Dom, täielik piimahabe, väikese Tiger Mothi tiival, millega oli lendama õppinud.

Aasta, mil Dom ja Jacko lendama õppisid, oli tulvil põnevust: esimene lendurirõivaste komplekt; esimene instruktor Threadnall, kes raevukalt röökis: „Poiss, ära tiri juhtkangi nagu baaridaam õllekraani”; esimene üksi sooritatud lend; isegi vapustus esimese testamendi koostamisest, kui ta oli vaid kahekümne ühe aastane. Maa ei saanud Domile midagi nii põnevat pakkuda.

Selle esimese lennuga oli ta läbi lõiganud põllepaelad ja kõik teised kombetruuduse köidikud, mis teda kodu külge sidusid, ning endamisi mõelnud: viimaks ometi vaba, vapustavalt ja piinlikult vaba, laueldes hirmunult ja joobunult maapinna kohal, kirikute ja linnade, koolide ja põldude kohal. Viimaks ometi vaba!

Kui muusika otsekui valgusevihm pikkamisi tuppa nõrgus ning talle peaaegu pisarad silma tõi, mõtles Dom taas Saba Tarcanile: neiu tobedale väikesele kübarale, kõhukumerusele punasest atlassist kleidi all, kähedale häälele.

Dom ei uskunud armastusse esimesest pilgust. Polnud kunagi uskunud ega uskunud ka nüüd. Cambridge’is, kus ta oli murdnud liigagi palju südameid ja olnud, nagu ta nüüd arvas, tüütu väike ohmu, oli ta pidanud lobedaid kõnesid sellest, kui rumal ettekujutus see on. Domi tunded Saba Tarcani vastu näisid keerukamad: ta imetles seda, kuidas neiu end tolles lärmakas palatis üleval pidas, ei palunud vabandust, ei eputanud ega anunud heakskiitu. Domil olid kõik üksikasjad meeles: rivis lamavad hävituslendurid, kellelt olid võetud nende mänguasjad ja väärikus, mõni neist oma nahasiirikutega justkui elevandi karikatuur, ja neiu, kes viis nad ainuüksi lauludega eemale maailmast, kus sai piiritleda või määratleda või olla lihtsalt võitja või kaotaja. Milline vägi!

„Ma tõin sulle juustukange.” Ema tuli tuppa, kandik käes. „Ma hoidsin meie juustunormi arvelt kokku.”

„Misou, istu.” Dom patsutas kohta enda kõrval kušetil. „Võtame napsu.”

Ema kallas endale veidi Dubonnet’d ja soodat, oma lõunanapsi, pojale õlut.

„Oh, küll on tore.” Ema ristas oma ilusad jalad. „Oh heldust! Vaata nüüd.” Ühel padjal oli niidiots lahti tulnud. Ema kaksas selle oma väikeste hammastega ära.

„Misou, jäta sekeldamine ja joo. Minu arvates peaksime ennast täna õhtul täis jooma.”

Ema naeris viisakalt; tal võttis pingelangus aega. Domil ka – ta oli taas ebakindel, otsekui unenäos.

„Võta veel üks.” Ema ulatas talle juustukange. „Aga ära isu riku. Vabandust.” Taldrik tabas Domi kätt. „Kas sa said haiget?”

„Ei.” Dom võttis kähku kaks juustukangi. „Nüüd ei tee enam miski haiget. Need viivad keele alla.”

Ema täitis järgnenud vaikuse: „Ma tahtsin sinult küsida, kas sa peaksid mingeid rohtusid võtma, mingeid eriravimeid ...”

„Ema,” sõnas Dom kindlalt. „Mul pole praegu häda midagi. Ma polnud haige. Olen terve kui purikas – tegelikult tahaksin pärast lõunat isa mootorrattaga tiiru teha.”

„Vaevalt tal midagi selle vastu on – kõlab toredasti. Isa ei sõida praegu mootorrattaga.” Dom tundis, et ema võpatas, kuid teda tuli pisitasa harjutada. „Ratas on tallis. Bensiini peaks jätkuma,” lisas ema vapralt.

„Väikeseks tiiruks kindlasti.”

„Nii et nüüd ei valuta enam kuskilt?”

„Ei.” Jutuajamisest ei tulnud midagi välja, Dom lihtsalt ei saanud – ei saanud praegu ja ei saa võib-olla kunagi – rääkida emaga sellest õudusest, mis oleks äärepealt võtnud temalt kõik: nooruse, sõbrad, karjääri, näo.

„Noh, ma ei oska muud öelda,” ütles ema ja heitis pojale kiire pilgu, „kui et sa näed väga hea välja, kullake.”

Ka see ei meeldinud Domile eriti. Ema oli alati inimeste väljanägemisest liiga suure numbri teinud. Etteheide ema hääles, kui ta osutas liiga pika ninaga või kõhukale inimesele, näis vihjavat, et too on kas hooletu või rumal. Või nii ühte kui ka teist. Mõnel palatikaaslasel olid nii kohutavad põletushaavad, et neid ei tundnud äragi, kuid haavadest hoolimata olid nad ikkagi inimesed.

„Kas tõesti?” Meelekibedust oli võimatu maha suruda. „Noh, lõpp hea, kõik hea.”

Nüüd oli Dom emale haiget teinud ja kahetses seda. Ema oli end kušeti kaugemasse nurka nihutanud, Dom tajus, kuidas ta küüru tõmbus, valmis minema tormama.

„See oli imeilus muusika,” ütles Dom. „Aitäh, et seda mängisid. Haiglas kuulsime ainult ragisevat raadiot ja mõnda kontserti.”

„Kuidas need olid ka?”

„Mõnel polnud viga.” Lauljanna? Dom kujutles ema seda ütlemas ja seejärel, näol asjatundlik ja valvas ilme, küsimas: „Kuidas ta oli ka?”

„Ma mõtlesin haiglas,” ütles Dom, „et tahaksin jälle klaverit mängida.”

„Oled sa kindel?” Ema silmitses teda kahtlustavalt, nagu võiks poeg teda pilgata.

„Jah.”

Ema võttis poja käe oma pihku. „Kas sa viimast korda mäletad?” Emal oli rahulolev ilme. „Need armsad väikesed käed.” Ta liigutas briljantide sädeldes oma peenikesi sõrmi. „Nagu vorstikesed. Alguses „Chopsticks”^[4.],” ahvis ema poega, „seejärel Chopin. Tead, sinust oleks võinud väga, väga hea pianist saada,” ütles ta, „kui oleksid asjaga tegelnud.”

„Jajah,” vastas Dom. See oli nende vana vaidlusküsimus. „Ma osutasin Walter Giesekingile suure teene, kui loobusin.”

„Ja kas sa mäletad, et oleksid mu nendest kenadest väikestest kätest äärepealt ilma jätnud?” narris Dom. Ühel päeval, kui Dom klimberdas „Für Eliese’t” nii valjusti, kui sai, sest talle meeldis lärm, olid nad raginal riidu läinud. Ema oli manitsenud Domi varjundirikkamalt mängima, aga poiss oli röökinud: „MINA OLEN POISS, KES MÄNGIB VALJUSTI, JA MULLE MEELDIB KIIRUS.” Ja ema – oi, kui kergesti ärrituv ja pöörane ta tollal oli – oli klaverikaane nii järsult kinni löönud, et poisi sõrmed vaid ime läbi pääsesid, kuid väikese sõrme küüs läks ikkagi siniseks.

Ema lõi käed näo ette. „Miks ma nii vihaseks sain?”

Sellepärast, tahtis Dom öelda, et see läks sulle korda, sest mõned asjad puudutasid sind mõistetamatul kombel.

„Ma ei tea,” vastas ta leebelt, nähes lambivalgel taas ema vihast nägu, pilk seinavaipa sihtimas.

„Kuule, valjuhäälne poiss,” ütles ema. Ta tõusis ja siirdus kööki. „Lõuna on valmis. Lähme sööma.”

„Jah, Mis, lähme sööma.” Söömine näis kõige turvalisem.

Kui nad köögilaua ääres teineteise vastas istusid, tundus, et neid on toa täitmiseks liiga vähe, kuid vähemasti polnud ema seni veel Annabeli järele pärinud; Dom tundis kergendust, sest ema oleks pahaseks saanud – ema oli Annabeli rõivad, saleduse, targad vanemad heaks kiitnud; ta oleks vihastanud igaühe peale, kes on küllalt rumal tema poega maha jätma. Dom oli selleteemalise muretu kõneluse mõttes läbi mänginud; tegelikult tundis ta peaaegu kergendust, et Annabel oma teed läks: üks inimene vähem, kelle pärast muretseda, kui ta jälle lendama hakkab.

Misou kallas tema klaasi veini ja täitis taldriku lambaprae ning hõrkude omakasvatatud sibulate, porgandite ja ürtidega. Dom sõi aplalt, teades, et ema vaatab teda ja lõõgastub tema naudingut nähes.

Kohvitassi taga ütles Dom: „Ma pole mitu kuud nii maitsvat rooga söönud, ema, ja muide, ma tahaksin tõesti jälle klaverit mängima hakata.”

Ja siis vapustas ema teda sõnadega: „Sa tahad lennata, eks ole. Tegelikult tahad sa just seda.” Ema heitis talle uuriva pilgu; Dom ei saanud aru, kas ema püüab teda ümber veenda või ootab lihtsalt teavet.

Dom pani tassi käest. „Kas sa ei arva, et me võiksime sellest hiljem rääkida?” küsis ta leebelt.

Ema tõusis ühtäkki püsti ja läks valamu juurde.

„Jah,” ütles ta. „Hiljem.”

Ta keeras kraani järsu liigutusega lahti; Dom nägi, kuidas ta nõuderätiku silmile tõstis. „Mitte praegu,” ütles ema veidi aja pärast.

„Vaevalt ma suudan seda taluda.”

1 Ezra Poundi luuletus „Erat hora”. [ ↵ ]

2 Walesi kunstnik (1876–1939). [ ↵ ]

3 Women’s Auxiliari Air Force – lennuväe naisabiteenistus. [ ↵ ]

4 Euphemia Alleni (1861–1949) klaveripala. [ ↵ ]