Читать книгу Jasmiinilõhnalised ööd - Julia Gregson - Страница 9

Kui Saba voodiserval istukile tõusis ning jalad külmale linoleumile pani, esimest korda üksi, pealegi Londonis, värisesid tema käed nii hirmsasti, et kleidinööpe oli raske kinni panna.

Ta oli ENSA soovitatud räpases väikeses hommikusöögiga öömajakohas suurema osa ööst ärkvel olnud. Suitsuotsaga põletatud vanadest armidest kirendaval öölaual olid Gideoni piibel ja tühi veekarahvin, milles hulpis surnud kärbes. Saba oli lahtisi silmi õhukese rohelise rõskuselõhnalise teki all lebanud, pommiplahvatusi oodanud ning kodule ja emale mõelnud.

Ema oli end töö juurest tunniks ajaks ära küsinud, et tütar raudteejaama saata.

„Millal sa siis tagasi tuled?” küsis ta, nägu rohelise turbani all surnukahvatu.

„Ma ei tea, ema – oleneb asjaoludest. Võib-olla ma ei saagi seda kohta.”

„Küll sa saad,” vastas ema karmilt. „Mis ma siis Loule ütlen?”

„Ütle, mida tahad.”

„Kui sa lähed, murrad tal südame.”

„Ema, ole aus – ka sina aitasid sellele kaasa.” Noh, see oli tõsi: kõik need tunnid, unistused, kala ja kartulikrõpsudega kostitamine Pleeze’is, kui tütar lauluvõistlusi võitis, ja ema imeliselt vaimustatud ilme.

Raudteejaamas silmitsesid nad teineteist nagu merehätta sattunud võõrad.

„Noh, head aega siis, ema,” ütles Saba, kui rong perrooni äärde sõitis.

„Nägemiseni, kullake.” Kuid viimasel minutil oli Saba näo vastu ema õlga surunud ja nad olid vabisedes teineteisel ümbert kinni hoidnud.

„Ära ole mu peale vihane, ema,” sosistas Saba.

„Ma ei ole su peale vihane,” vastas Joyce, nägu ägedalt tõmblemas.

„Õnn kaasa,” ütles ta viimaks. Vagunisaatjad lõid uksi kinni. Kui Saba vagunisse astus, keeras ema ringi ja läks ära. Tema õbluke selg, roheline turban, reibas katse jaama ukselt lehvitada murdsid Saba südame. Ta on siiski koletis.

Ööbimiskohas oli gaasiahi. Perenaine oli seletanud, kuidas messingkraani lahti keerata ja kuhu tikust tuli läita, kuid Saba oli seda vältinud, kartes, et see plahvatab. Selle asemel mässis ta end teki sisse ja üritas prooviesinemisele keskenduda. Oma masendusmeeleolus oli Saba veendunud, et ta kukub läbi, ja kahetses, et oli lenduriga kohtamise kokku leppinud. Noormees oli tema kirja kätte saanud ja vastu kirjutanud, et juhtumisi on ka tema sel nädalal Londonis ja peatub õe juures, kuningliku teatri lähedal. Vahest võiksid nad kokku saada ja Cavour Clubis teed juua või ehk napsu võtta. Tema telefoninumber oli Tate 678.

Poole nelja paiku tõmbas keegi koridori tualettruumis vett. Saba tõusis voodis istukile ning otsustas noormehele hommikul helistada ja kokkusaamise ära jätta. Prooviesinemise pingestki piisas selleks päevaks, ja küllap peab noormees teda odavaks, kuna ta nii ruttu nõusse jäi.

Enne koitu äratas üle Londoni lendavate pommilennukite mürin Saba taas. Umbkaudu nelikümmend tuhat inimest oli siin pommirünnakutes surma saanud; see oli üks viimaseid rõõmusõnumeid, mille ema talle edasi andis. Toa tintjas pimeduses värisedes pani Saba öölaual lambi põlema, lükkas piibli eest ära, võttis kohvrist päeviku ja kirjutas puhta lehe algusesse: LONDON.

Ma langetasin kas oma elu kõige rumalama ja halvema või siis parima otsuse. Nii või teisiti pean selle kirja panema, mul võib seda eluloo kirjutamisel (hahahaa!) vaja minna.

Ta silmitses vastikustundega võltsuljast hahahaa-d, nagu oleks selle kirjutanud juhmivõitu võõras.

Armas baba, kirjutas ta järgmiseks. Palun katsu mulle andeks anda tegu, mis ...

Ta kägardas paberilehe kokku ja viskas prügikorvi. Isa oli samuti süüdi; Saba ei hakka roomama ja isa ei anna andeks, nüüd ta teadis seda. See oli esimene otsus Saba elus, mille ta oli teinud kellegi teise loata, ja ta peab selle juurde jääma, isegi kui kogu see pagana lugu läbikukkumisega lõpeb.

Saba röstsaiast ja munapulbrist koosnev hommikueine oli üksildane ning ta sõi jääkülmas elutoas, gaasituli ei põlenud, ja seltsiks oli tal vaid uue perenaise roosavalgete portselannukkude kogu. Pärast sööki läks ta kahe tänava kaugusele Drury Lane’i kuninglikku teatrisse, vaadates jahmunult furgoonide tunglemist ja karjuvaid inimesi.

Tänavanurga telefoniputkas pistis Saba mündid pilusse, tõstis rõivakoti, kus oli tema kleit, üle õla, ja helistas Dominic Bensoni numbril.

„Tere.” Naisterahva hääl – võluv, lõbustatud.

„Teate, siin räägib Saba Tarcan. Mul on teade nooremleitnant Bensonile. Kas saate selle talle edasi anda?”

„Muidugi.”

„Mul on väga kahju, me pidime täna kokku saama, aga ma ei jõua – ma ei tea, kus ma sel ajal olen.”

„Oi.” Naise hääles kõlas pettumus.

„Kas ma tohin küsida, kes te olete?”

„Jah, muidugi, ma olen Freya, tema õde. Ta saab kindlasti teate kätte.”

„Tänan teid.” Saba tahtis öelda, et helistab pärastpoole, aga oli juba hilja. Kostis klõpsatus ja toru jäi tummaks.

Saba astus jälle hingeldades tänavale. Ta oli nüüd prooviesinemise ja üksinda Londonis olemise pärast nii närvis, et ei suutnud millelegi muule mõelda.

Esimene segadus tekkis sellega, et Drury Lane’i kuninglik teater asus tegelikult Catherine’i tänaval, niisiis eksis Saba seda otsides ära. Kui ta lõpuks teatrihoonet nägi, oli ta pettunud, sest see näis oma sõjaaegses mundris nii hall ja proletaarne. Polnud ühtegi põnevat muusikalitähti reklaamivat plakatit ega maja ümber logelevaid kuulsaid näitlejaid, ei vilkuvaid tulesid, livrees uksehoidjaid ega teatri ees ootavaid lõhnastatud ja karusnahkadesse riietatud glamuurseid daame – ainult suur värvitud kontorisilt, mis ütles, et see on Riikliku Meelelahutusteenistuste Liidu peakorter, ja sees küülikupuure meenutavad räpakalt ehitatud kontorid, millest kerkisid korintose sambad otsekui endise kaunitari luud.

Saba läks trepist üles ja astus fuajeesse, kus laua taga istus vaevatud ilmega allohvitser, ees märkmekaust ja nimekiri ning patakas ametliku väljanägemisega planke.

„Ma tulin ENSA prooviesinemisele,” teatas Saba talle. Ta polnud arvanud, et üksi asju ajades nii närvi läheb, sest tavaliselt oli ema koos temaga.

„Välis- või kodumaisele?”

„Ma ei tea.”

„Nimi?” Noormees uuris nimekirja.

„Saba Tarcan.” Sabal läks närveerimisest peaaegu süda pahaks ja ta kahetses, et oli hommikul munapulbrit söönud.

„Teil on veel terve tund aega,” ütles allohvitser ja lisas lahkemalt: „Istuge sinna, kullake, kui soovite.”

Saba istus kõrgele kullatud toolile ja tõstis pilgu kullatud lakke, ainsale ilusale vaatele, mis polnud vaheseinte ja laudadega varjatud.

„Vapustav, eks ole.” Rohelise kampsuniga vana mees, mopp ja ämber käes, oli teda silmitsenud. Tema nokkmüts nägi välja nagu uksehoidjavormi jäänuk. „Aga hale vari selle kõrval, milline ta vanasti välja nägi.”

Mees ütles, et tema nimi on Bob. Ta oli teatris üle kümne aasta uksehoidja ametit pidanud ja armastas seda. Kui aasta tagasi õhurünnaku ajal viiesajanaelane pomm läbi katuse kukkus, mõjus see mehele rängalt.

„Raske obadus,” ütles ta. „Otse läbi rõdude parterisse. Tulekindel eesriie oli nagu käkrus taskurätt, istmed tuletõrjeveest märjad. Me kraamisime seda vahepeal natuke.”

Mees küsis etenduse nime, kuhu Saba kandideerib, ja neiu vastas, et pole aimugi – tal oli lihtsalt kästud pool kaksteist kohal olla.

Tema oletab, ütles Bob poolihääli, et Saba hakkab asendama lauljannat nimega Elsa Valentine, aga praegu oli siin igavene segadus, eriti pärast seda, kui hakati uusi meelelahutajaid värbama. Ühesainsas Prantsusmaal asuvas kompaniis oli seitsekümmend viis protsenti esinejatest haigemajas, komöödiahobuse tagajalad kaasa arvatud.

„Nii et ära muretse, kullake,” lisas ta. „Praegu kasutavad nad viimasedki riismed ära, nad on nii suures hädas.”

„Noh, see oli küll taktitundeline,” ütles Saba ja mees pilgutas talle silma.

„Ma teen nalja, kullake,” ütles ta. „Sa oled väike kompu.”

Sabat pahandas, et ta punastas, kuid just sel hetkel lahvatas ta näost tulipunaseks, nagu tema noorem õde ikka ütles – ta tundis, kuidas õhetus mööda rinda ja kaela ülespoole kerkis, kuni terve nägu tulitas.

Järgmiseks tuli plank täita, nimi ja amet kirja panna, ning Saba käsi värises selle juures. Tund aega hiljem poetas Bob, kelle kannul Saba marmortrepist üles ja seejärel mööda pimedat koridori edasi sammus, killukesi ajaloost. See, kullake, oli nõupidamisruum, kus Sheridan kirjutas „Keelepeksu kooli”. Ja seal, avas mees raske tammeukse ja osutas pimedale lavale, esines Nell Gwyn, „tead küll, apelsinidaam”.

„Ladu,” hõikas mees toa poole, mis oli täis vurisevaid õmblusmasinaid, taustadekoratsioone, parukaid. „Ja siit,” peatus ta sõrme suule asetades, „leiti laip.” Ta osutas pimedasse tuppa. „Kõige kuulsam,” lisas Bob, silmad kui tõllarattad. „Päris ehtne laip,” sosistas ta, „siin lava all, ja tema vaim kummitab ...”

Bobi müts lendas põrandale, enne kui ta lause lõpetada jõudis.

„Paha poiss!” Hunnitu blondiin ilmus amulettkäevõrude kõlinal nähtavale. Ta andis Bobile mängleva hoobi vastu kukalt, suudles teda põsele ning õhk täitus vängest roosi- ja jasmiinilõhnast.

„Arleta Samson, jumalime.” Uksehoidja lõi särama. „Keegi ei öelnud mulle, et sa tuled.”

„Prooviesinemine. Nad peaksid nüüd juba teadma, kui imehea ma olen, aga ilmselt ikka ei tea.” Arleta sirutas üllatunult käed taeva poole.

„Anna see mulle, tüdruk.” Bob ei suutnud naiselt roosat nahast tualett-tarvete kotikest võttes naeratamast hoiduda. „Nii, kus sa siis oled olnud, kullake?”

„Kaks kuud Palladiumis, enne seda Brightonis. Ja kes on see vaene tüdruk, keda sa üritad surnuks ehmatada?”

„Saba Tarcan.” Taas käevõrukõlin, kui Arleta Sabal kätt surus. „Mina tulin ka prooviesinemisele.”

„Noh, mul on hea meel sinuga tuttavaks saada.” Arleta käepigistus oli kindel. „Ma viin su garderoobi.”

Ja kui Arleta vänge lõhnaõli tulv Saba kaasa viis, hakkasid öised hirmud taanduma, sest siin see oli! Kuulus teater, vaim, vambikõnnaku ja kahisevate sukkadega särav blondiin, kes rääkis justkui muu seas Palladiumist, nagu esineks seal igaüks, ning peagi pidi Saba tulevik ühel või teisel moel otsustatud olema.

„Tegelikult on Bobil vaimu suhtes õigus,” ütles Arleta, kui nad mööda pikka koridori sammusid. „Üks noor mees mõrvati, ma ei tea, millal see oligi, kullake? Millalgi seitsmeteistkümnendal sajandil. Ta suksutas direktori naist. Laip leiti lava alt, kui remonti tehti, aga tema vaim käib kummitamas ainult päevaajal ja ainult siis, kui etendus tuleb menukas, sellepärast meeldib ta meile kõigile.” Arleta küüniline kõlav naer erutas Sabat. Ta rehkendas, et Arleta on vähemalt kolmekümneaastane.