Читать книгу Jasmiinilõhnalised ööd - Julia Gregson - Страница 8

POMEROY TÄNAV

CARDIFF 1942

Domi kiri Sabale oli saabunud hommikuse postiga. Selle lugemine pani Saba põsed õhetama. Ta mäletas seda noormeest, kuid ähmaselt.

Saba oli enne kontserti olnud nii närvis, hirmul, et kukub läbi või et patsiendid tekitavad temas masendust, ja pärast kohutavalt õnnelik, et kõik hästi läks.

Kuid see tähendas midagi – tegelikult üsna palju –, et ka noormees oli seda õhtut eriliseks pidanud. Saba oleks tahtnud kohe koos kirjaga alumisele korrusele tormata ja sundida peret seda lugema – Vaadake, see, mida ma teen, on oluline. Ärge sundige mind lõpetama–, aga kuna keegi selles majas temaga õieti ei rääkinud, pani ta kirja öölaua kõrvale kummutisahtlisse. Saba pea oli liiga mõtteid täis, et vastata.

Tema peres valitses sõjaseisukord. Kaks nädalat tagasi oli Sabale tulnud jõupaberist ümbrik, peal riigiteenistuse tempel, ja kõik vihkasid teda selle pärast. Sees oli kiri ENSA-lt, Riiklikult Meelelahutusteenistuste Liidult. John Merretti nimeline mees oli teda 17. märtsil kell pool kaksteist Londoni Drury Lane’i teatrisse prooviesinemisele kutsunud. Ta pidi noodid ja tantsukingad kaasa võtma. Kulud lubati katta.

Sel ajal elas ta pere kolmetoalises ridaelamus sadamalähedasel Pomeroy tänaval, mis asus kanali ja jõe vahel, mõne tänava kaugusel Tiger Bayst. Just siin, selle ahta ja õdusa maja ülemise korruse toas, oli Saba kakskümmend kolm aastat tagasi ilmale tulnud. Ta sündis punetades ja kohutavat lärmi lüües kolm nädalat enne õiget aega. „Algusest peale üks väike kisakõri,” oli ema kord uhkusega öelnud.

Rahuajal elas ta majas koos oma ema Joyce’i, noorema õe Lou ja ajuti ka isa Remziga, kes oli laevainsener ning tihti merel. Ja muidugi elas seal ka vana hea Tansu, Saba türklannast vanaema, kes oli nende juures olnud viimased kakskümmend aastat.

Kui välja arvata Tan, kes eestoas tule ääres tukastas, oli Saba majas üksi, kui kiri saabus. Ta rebis ümbriku lahti, luges oma silmi uskumata kirja läbi ja läks sellest nii elevile, et ei teadnud, mida peale hakata. Ta tormas ülemisele korrusele, jooksis oma väikesesse tuppa, tõstis rõõmujoovastuses käed taeva poole, hüüatas vaikselt. Siis istus ta neerukujulise tualettlaua taha ja nägi kolmest peeglist vastu vaatamas omaenda kahvatut, vapustatud nägu.

Jah! Halleluuja! Päästetud! Mashallah!^[1.] Ime oli sündinud! Saba tantsis üksinda paljastel põrandalaudadel, kogu keha tulvil metsikut rõõmu. Ta oli kuude viisi tuuletõmbestes tehastes ja Noorte Meeste Kristlikes Ühingutes kurnatud töölistele ja sõduritele esinenud, ja nüüd kutsub teda ENSA! Londonisse! Linna, kus ta polnud kunagi varem käinud. Esimesele päris ametireisile.

Ta ei jõudnud ära oodata, millal saab emale rääkida, ja kõndis terve pärastlõuna ootusärevuses ringi. Ema, kes töötas päevases vahetuses Currani tehases ja oli talle peale käinud, et temagi sinna tööle läheks, jõudis tavaliselt koju pool kuus. Välisukse lõksatust kuuldes tormas Saba alla, võttes kaks astet korraga, lõi käed ümber ema ja tuli uudisega lagedale.

Hiljem taipas ta, et ajastus oli täiesti vale. Enne üllatusi tulnuks teed juua. Ema närvid olid pingul ja tema reaktsioonid olid pehmelt öeldes ettearvamatud. Mõnikord seisis ta Saba eest, mõnikord andis alla ja alistus täiesti mehe tujudele ... Võib-olla oleks Saba pidanud kõigepealt Tansule rääkima. Tan, kel oli selliste hetkede puhuks eriline vaist, oleks uudise paremini sõnastanud.

Inetute tunkede ja turbaniga, mida ta nüüd töö juures kandis, nägi ema väsinud ja ilmetu välja. Ta võttis kirja Saba käest ja luges sõnagi lausumata läbi, ilme pahur, suu kokku pigistatud. Ta läks eestuppa, võttis kingad jalast ja kähvas: „Miks sa tulel ära kustuda lasid?” nagu oleks tegu tavalise päevaga.

Ümbrik oli ikka veel ema käes, kui ta Sabale silma sisse vaatas ja ütles: „See on kuramuse viimane piisk” – peaaegu nagu vihkaks tütart.

„Mida?” hüüatas Saba.

„Ja ei lähe sa kuhugi.”

Saba tormas kööki ja sealt tagaukse kaudu tulehakatust tooma. Kui ta tagasi tuli, istus ema ikka veel vapustatult kustunud tule ääres. Tansu istus tema vastas ja pobises endamisi türgi keeles, nagu tal kombeks oli, kui ta oli erutatud või hirmul.

„Anna siia.” Joyce kahmas Saba käest paberi ja tulehakatuse. Ta kägardas paberi kokku ja torkis seda ahjuroobiga, mis seisis kamina ääres valgevasest hoidikus.

„Sa näed väsinud välja, ema.” Saba, kes oli puudele mõne söetüki asetanud, tegi diplomaatiaga katset. „Ma toon sulle teed, siis võid veel kord kirja lugeda.”

„Ma ei taha enam seda kuramuse kirja lugeda,” karjus ema. „Ja sa ei lähe kusagile enne, kui oleme isa käest küsinud.”

Leegid lahvatasid, kui ta tiku paberile lähendas. Närviline ja rahutu Tansu oli läinud teed tooma, sellal kui Joyce raskelt hingates istus, põskedel erkpunased ärrituselaigud.

Saba tegi asja hullemaks, öeldes, et tema meelest on see imetore võimalus ja et isegi härra Chamberlain oli raadios öelnud, et kõik peaksid nüüd sõja võitmisse oma panuse andma.

„Mina olen paganama sõja heaks küllalt teinud,” tõstis Joyce häält. „Su õde on läinud ja jumal teab, millal ta tagasi tuleb. Su isa pole kunagi kodus. Mina töötan päevad läbi Curranis. Sul oleks ka aeg sinna tööle tulla.”

„Ma ei räägi sinust, ema!” karjus Saba. „Ma räägin endast. Sina ise olid see, kes käskis mul suurelt unistada.”

„Oh jumal küll.” Ema kahmas turbani peast ja pani põlle ette. „See oli nali. Ja igatahes ei pidanud härra Chamberlain silmas laulukeste kõõrutamist ja jalgade loopimist.”

Saba vaatas ema oma silmi uskumata. Kas ema oli tõesti nii öelnud? Seesama Joyce, kes oli koos temaga rõkates ja naerdes Gaiety ridade vahelt läbi tormanud, kui „Lumivalgekese” etendusse lapsi paluti. Kes oli ta kõigisse neisse balletitundidesse viinud, tema töntsakad jalad headesse varvassussidesse, sõnakuulmatutesse varvassussidesse surunud. Kes oli alles kolm kuud tagasi pool ööd üleval istunud ja haiglakontserdi jaoks punast kleiti õmmelnud ning lahinal nutnud, kui tütar alles nädal tagasi „All Through the Night’i”^[2.] laulis.

„See polnud nali, ema,” karjatas Saba nüüd juba vihaselt. „Ja kui oli, siis võiksid seda mulle selgitada.” Ta mõtles rängematele asjadele – dieedile, laulutundidele, kahe ribi murdmisele, kui trapets, mida „Showtime’is” kasutati, järele andis.

„Jah oli. Seda öeldi filmis ja meie pole filmitegelased.”

Ja siis oli Saba alatine vankumatu sõber ja liitlane Tansu türklase kombel etteheitvalt keelt laksutanud, millele järgnes terav hingetõmme, just see käis Sabale eriliselt närvidele, sest vabas tõlkes tähendas see ei, ei, ei, ei. Tansu ütles, et kui Saba Londonisse läheb, kukuvad talle pommid pähe. Saba vastas, et pommid kukuvad nende paganama pähe ka siin. Pomeroy tänavale oligi juba üks pomm kukkunud. Joyce ütles, et peseb Saba suu seebiga puhtaks, kui tüdruk veel kord vanaema kuuldes vannub, seejärel olid Joyce ja Tansu kööki läinud.

„Kuulake!” Saba oli neile järgnenud. „Ma võiksin ükskõik kuhu minna: Kairosse või Indiasse või Prantsusmaale või mujale.” Seda öeldes nägi ta oma siluetti erkpunase taeva taustal välja joonistumas, kui ta sõduritele laulab.

„Noh, selle võid ka ära unustada.” Ema viskas kartulid külma vette ja läitis gaasi, käed külmamuhkudest punetamas. „Su isa läheb marru. Ja seekord ma teda ei süüdista.”

Oh! Niisiis jõuti viimaks selleni: asja tõelise tuumani. Isa läheb marru. Ema emotsionaalne tuulelipp oli alati rihitud isale ja tormidele, mida oli oodata.

„Ma olen kahekümne kolme aastane.” Saba ja ema vahtisid raskelt hingates teineteisele otsa. „Ta ei saa mind enam käsutada.”

„Saab küll,” röögatas ema. „Ta on su paganama isa.”

Saba silmitses ema põlastavalt. „Kas sul mõni oma mõte ka on, ema?” See oli julm: ta teadis, millised on tagajärjed, kui ema enda eest seisab.

Ema pea nõksatas püsti, nagu oleks teda löödud.

„Sa ei tea mitte kui midagi, eks ole,” ütles ta viimaks. „Sa oled rumal ja isekas plika.”

„Mida ma ei tea, ema?” Mingi põrguline sundis Sabat jätkama.

„Mis elu su isa laevade peal elab. Merel peetakse lahinguid – suurema osa ajast käivad mehed küürakil, oodates, millal järjekordne pomm pähe kukub.”

Mõlemad olid nutma puhkemas.

„Ma tahaksin teha midagi, millel minu jaoks mingi mõte on, ma ei taha lihtsalt vabrikus töötada. Ma suudan enamat.”

„Päh,” oli kõik, mida ema ütles.

Ka see oli valus ja tegi asja hullemaks – ema, Saba peamine tugi, rääkis, nagu ei salliks ta teda, hetkel, mis oleks pidanud olema nii ilus. Saba tormas pimedasse koridori, mille ühes seinas vahtisid tema peale alla isa range ilmega türklastest esivanemad ja teises Walesi orgudest pärit ema sünge suguselts. Ukse enda järel kinni löönud, jooksis ta tagaaeda. Ta istus välikemmergusse maha ja nuttis.

Ta oli peaaegu kakskümmend neli aastat vana ja omadega ummikus. Sõda algas just sel aastal, mil talle tõotati imelist elu: esimest ringreisi mööda lõunarannikut The Simba Sistersiga, laulutunde kutselise lauljaga Swanseas, vabadust, võimalust elada elu, milleks ta oli valmistunud ja millest nii kaua unistanud. Nüüd oli silmapiiril vaid vabrikutöö, või kui tal veab, mõni juhuslik amatöörkontsert või raadiosalvestus.

„Saba.” Uje koputus. Tansu astus sisse, lilleline põll ees, kummisaapad jalas, ehkki vihma ei sadanud. Tal oli kastekann käes. „Saba,” ohkas ta katkendlikult, „ära mine kodust.” Ära mine kodust tähendas Tansu keeli „ma armastan sind, ära jäta mind maha.”

„Ma ei saa aru, Tansu,” ütles Saba. „Sa käisid kontsertidel. Sa oled mind näinud. Sa ütlesid, et ma olen selleks sündinud. Ma arvasin, et me kõik oleme ühel meelel.”

Tansu rebis kuivanud lehe jasmiinipõõsalt, mille oli tagaaeda istutanud ja mis ei tahtnud kuidagi kasvada. „Liiga paljud lähevad siit majast minema,” vastas ta. „Su õde läks orgu.”

„Ta pole kusagile läinud,” vaidles Saba. Kaheksa-aastane Lou, pere pisitütar, oli pommide eest ära ühe Rhondda oru kena pere juurde saadetud. Ta käis enamikul nädalavahetustel bussiga kodus, väike kohver kaasas.

„Su isa on merel.”

„Ta tahab seal olla. See on tema elu.”

„Ära tee mulle lõppu peale.” Veel üks võimalus öelda: „Ära mine.”

„Tansu, ma olen kogu elu sellest unistanud. Ma hakkan raha teenima. Ostan sulle Üsküdari lähedale suure maja.” See oli koht, mida Tan Türgist rääkides alati meenutas.

„Ei.” Tansu hoidus talle silma vaatamast. Ta seisis seal, jalad kindlalt maha toetatud, silmad maas, vana ja liikumatu nagu rüngas.

Saba vaatas üle vanaema pea tumenevat taevast, dokkide poole lendavaid kajakaid. „Palun aita mind, Tan,” ütles ta. Kunagi olid nad koos laulnud. Tan oli Sabale oma lapsepõlve laule õpetanud.

„Mina ei ütle midagi,” ütles Tansu. „Räägi isaga.”

Saba isa Remzi oli insener Fyffesi laevakompaniis, mis oli kunagi banaane, sütt ja riisi kõigisse maailma maadesse toimetanud. Tumedapäine, püsiva lõuaorasega Remzi oli kena ja energiline mees. Lapsepõlves oli isa tütrele otsekui jumalus, kes laineid valitseb. Laevade nimed, millega ta sõitis – Copacabana, Takoradi, Matadi – joovastasid tüdrukut otsekui luule või uimasti. Kui isa kodus käis, ratsutas tütar uhkelt tema kukil mööda Pomeroy tänavat sadamasse, vaatas, kuidas teised kohalikud mehed seisma jäid ja tere ütlesid või lugupidavalt küsisid, kas isa võiks nende eest sõnakese kosta ja neile tööd muretseda.

Ja hea nali, mis enam nii naljakas ei tundunud, oli see, et just isa oli avastanud, et tütar oskab laulda. Nad olid olnud Püha Williami kiriku saalis jõulupeol ja väike kisakõri oli toolil seistes „D’Ye Ken John Peeli”^[3.] laulnud ning publikut vaimustanud. Isa nägu oli armastusest ja uhkusest õhetanud ning ta oli julgustanud tütart perepidudel laulma: türgi laule, araabia laule, prantsuse laule, mida isa oli madrustelt õppinud.

„Archontissa”^[4.], mida Saba esitas haleda häälega ja käsi ringutades, tõi tursketele kreeklastele pisarad silma. Isa oli tütre koguni talendivõistlustele viinud – Saba mäletas lämbuvat häälitsust, mille isa kuuldavale tõi, kui tütar võitis – ja pärast läksid nad koju ülevas meeleolus ning sõid Angelina tänavas Pleeze'i kohvikus jäätist.

Kuid siis, umbes kolmeteistkümneaastaselt, tärkasid Sabal rinnad. Väikesed muksud, ei midagi erilist, kuid mis isasse puutus, siis tähendasid esimesed vaiksed viled Noorte Meeste Kristlikus Ühingus tütrele luigelaulu. Isa oli teda esimesest reast ainiti põrnitsenud.

„Mehed on elajad.” Isa oli Saba tänavat mööda vaat et koju vedanud. „Mõnele mehele on üks naine samasugune kui teine.” Isa huuled kõverdusid vastikustundes, nagu oleks tütar talle juba saatusliku pettumuse valmistanud. „Nad heidavad ükskõik kellega ühte.”

Hirmunud ja kohmetu Saba ei lausunud sõnagi, sest ta ei saanud aru, et need viled märkisid tema kaksikelu algust. Kui isa oli merel, esines Saba mõnel kontserdil – ehkki siis läks põrgu lahti, kui isa teada sai; muidu laulis Saba vaid väärikatel üritustel nagu Walesi festival ja kontserdid metodisti kirikus, mis olid ausalt öelda surmigavaks muutunud, nagu ta tihti Joyce’ile kurtis.

Isa oli üles kasvanud Musta mere ranniku lähedase Üvezli küla serval. Kunagi oli Sabale meeldinud isa sealseid mälestusi kuulata. Talus olid eeslid, plaatanid, pumbakaev ja kanad. Pidupäevadel, rääkis isa, istus lõunalauda paarkümmend inimest, ja tema ema keetis süüa, praadis kanu, valmistas täidetud tomateid ja pähklitega piimapudingit. Kui isa neist ilusatest aegdest rääkis, valgusid tal silmad vett täis.

Kord, kui Saba, kes oli veidi hajameelselt kuulanud, küsis: „Kas sa koduküla taga ei igatse, baba?” pööras isa laugudest varjutatud silmad tema poole ja pahvatas:

„Ma mõtlen oma küla peale iga päev. Mäletan meie maja igat viimast kui kivi, aia viimast kui puud,” ning Saba tundis, kuidas pimedus nende ümber maad võtab, ja teadis, et ei tohi enam kunagi isa kodu kohta küsimusi esitada.

Nüüd, kus laevad, millega isa sõitis, vedasid vaid sütt sõja tarbeks, ja tema väike tüdruk oli häirivalt suureks kasvanud, näis isa kogu aeg tusane ja Sabal oli sellest kõrini. Isale ei meeldinud, et Joyce täiskohaga Currani vabrikus töötab, teda pahandas tõsiasi, et kolm naist olid täiesti suutelised ilma temata maja pidama, ja kodus käitus ta nagu alati kaitsevalmis külaline. See, kuidas ta eestoas tule ääres istus, meenutas Sabale uut kukke, kelle nad olid tagaaia kanalasse viinud ning kes istus seltskondlike ja kloksuvate kanade vada keskel kangestunult üksi oma õrrel. Saba nägi, et Tan, kes oma poega jumaldas, tegi meeleheitlikke pingutusi, et tal tuju tõsta. Kuidas ta söögiaegadel poja tooli ümber keerles, valmis kööki tormama ja tooma ükskõik millist maiuspala, mida poja süda himustab, ja vangutas otsekui kõhurääkija nõusolevalt peaaegu iga sõna peale, mida isa lausus. Saba nägi ka seda, et emast, kes oli tavaliselt nii enesekindel ja naljatlev, sai sootuks teine inimene, kui isa kodus oli: ärevad vilksamisi heidetud pilgud, see, kuidas tema hääl oktavi võrra tõusis ja kuidas ta tihti Saba ülemisele korrusele isale küll susse, küll mõnda soovitud raamatut tooma kamandas, nagu oleks tütar teenija. Saba süda murdus, kui ta nägi Tani ja ema nii hirmsat vaeva nägemas; miks poleks ka isa võinud veidi rohkem püüda?

Oli aeg pomm lõhkema panna. ENSA kiri oli terve nädala Saba taskus kibelenud ja lenduri kiri oli talle enesekindlust lisanud. Isa seljakott oli esikus. Ta oli kolmapäeval Portsmouthist koju tulnud, eestoas vannis käinud ja seejärel tagahoovi kuuri vaikusse tõmbunud, ilmudes välja vaid söögiaegadel.

Ees ootava tüli eelaimusest kahvatu ema palus Sabat isale kirja näidata alles päev enne tolle mereleminekut. „Tal on niigi tuju paha,” ütles ema. „Kui talle praegu räägid, mossitab ta kõik need kümme päeva.”

„Miks sa lased tal seda teha, ema?” läks Saba põlema. „Küllap see on sulle piinav.”

Saba kannatus oli otsakorral ja ta oli otsustanud mõne tunni pärast lõvikoopasse minna. Laupäeva õhtu oli see aeg, mil komme nõudis, et pere eestuppa väikese plüüskattega laua ümber koguneks; siis toodi parim portselan välja ning Joyce ja Tan valmistasid lemmiktoite. Kui Saba parimatele aegadele tagasi mõtles, meenus talle kaminas praksuv tuli, laual kilgendavad klaasid, road, mida Tan ikka valmistas: hummus ja kana Kaukaasia moodi – külmad kanalõigud kreeka pähklitega. Isa koguni tantsis mõnikord sõrmi nipsutades ja imeilusate hammaste välkudes.

Võib-olla üritas Tan nende õnnelike aegade taaselustamisega majas valitsevat kohutavat õhkkonda leevendada. Ta oli juba kaks päeva köögi vahet sõelunud. Ta oli käinud Angelina tänava araablasest aedviljamüüja Jamali juures ja temalt purustatud nisu ning konservsidruneid välja meelitanud. Ta oli oma kahe nädala lihanormi söömata jätnud, et teha väikesi lihapalle, mida Remzi armastas. Sellal kui Tansu toitu valmistas, kostis grammofonist kuulsa Egiptuse lauljanna Umm Kulthumi^[5.] südantlõhestav laul ja maja täitis suurejooneline kurbus – nagu astuksid suured mustad hobused matuserongi ees. Remzi oli Tansule oma Vahemere-reisidelt plaate toonud.

Sellal kui Tan süüa tegi, mõtles Saba, milliste sõnadega uudis teatavaks teha.

See on täiesti auväärne organisatsioon, baba, praegu on see sõjaväe osa. Meid kaitstakse igati ...

Meile antakse isegi munder, see pole lihtsalt näitlejate ja lauljate punt ...

Nad teevad sõduritele nii palju head. See hoiab kõigi võitlusvaimu kõrgel ...

See kindlustab minu kui laulja tuleviku, ma saan õppida ...

Ta vahtis päev läbi kella, kõik ihuliikmed närvipingest jäigad. Kui kell sai kuus, võttis ta eestoas laua taga vaikselt koha sisse. Mõni hetk hiljem astus sisse tõsine sirge seljaga isa. Ta oli selga pannud pika hommikumantli, mida kodus kandis ja mis tegi ta tänu lühikesele hoolikalt pöetud habemele ning raskete laugudega tumedatele silmadele Vana Testamendi prohveti sarnaseks. Hommikumantli alt piilusid välja inglise härrasmehe nahkkingad, mida Joyce igal hommikul enne vabrikusse minekut puhastas.

Õhtusöögilauas arutati vaid ohutuid küsimusi: sõda, mis lõppemise märke ei ilmuta, naabrinaine proua Orestes – kõik olid ühel nõul, et kui kurb ka pole tema poja Jimi hukkumine Prantsusmaal mõni kuu tagasi, oleks aeg end kokku võtta (Joyce ütles, et naabrinaine pole sestpeale hommikumantlit seljast võtnud ega tee ust lahti isegi mitte selleks, et talle küpsetatud kook vastu võtta). Kui taldrikud olid tühjaks söödud, tõi isa kõigi meeleheaks ürbi voltide vahelt lagedale Amsterdamist ostetud iirised. Tan hiilis kööki vaikselt kui hiir, et pojale klaas salveiteed tuua. Kui ka Joyce oli toast välja läinud, tõmbas Saba sügavalt hinge ja ütles isale:

„Kas ma peaksin emale appi minema või ajame juttu?”

„Võta istet, Shooba,” ütles isa tütre hellitusnime kasutades. Ta osutas järile oma tooli lähedal.

Saba istus, kandes hoolt, et ta ei takistaks tule soojusel isa jalgadeni jõudmast. Ta kuulis omaenda südame kloppimist, jõi vett ja üritas end rahulikuks sundida.

„Ma pole tükk aega sinuga juttu ajanud nagu kord ja kohus,” ütles isa madala häälega.

Tõsi – tütar oli sestpeale, kui isa koju tuli, ettevaatlikult tolle ümber keerelnud.

Salveitee saabus; Tan ruttas jälle välja. Isa võttis lonksu ja Saba tundis, kuidas käsi pehmelt tema pealaele asetati.

Ta ulatas isale kirja. „Ma tahaksin, et sa seda loeksid.”

„Kas see on mulle?”

„Jah.” Mõttes: ei, see on mulle.

Sügav kurd sugenes isa kulmude vahele, kui ta kirja luges, ja kui ta oli lõpetanud, haaras ta kirja taas ning luges uuesti.

„Ma ei saa sellest aru.” Tema ilme tõmbus süngeks. „Kust need inimesed sind teavad?”

„Ma ei tea.” Saba hääl värises. „Küllap nad on mind kusagil kuulnud.”

Isa pani klaasi käest. Ta raputas vastikustundes pead. Sugenes pikk vaikus.

„Valetad,” ütles isa viimaks. „Sa oled jälle väljas käinud, eks ole. Sa oled avalikult esinenud.”

See kõlas nii, nagu oleks Saba stripietendusel osalenud. Ta tundis end otsekui isa jalge ees lömitav koer, sestap ta tõusis.

„Ainult paar korda,” vastas ta. „Haiglas ja kirikus.”

Isa luges kirja veel kord ja kratsis ägedalt kukalt. Joyce, kes oli ilmselt ukse taga pealt kuulanud, tuli tuppa, köögirätik käes. Ta paistis kahvatu.

„Kas sa oled seda näinud?” Isa hääl kõlas kui piitsaplaks.

Joyce’i näole ilmus paaniline ilme. Nad olid ohtlikule pinnale jõudnud ja see oli kohutav tunne.

„Jah.”

„Mida sa talle ütlesid?”

„Mitte midagi.” Oli kummaline näha ema värisemas, aga ta värises. „Küllap nad nägid teda metodisti kirikus,” habises ta.

„Yaa, eşek!” röögatas isa. Türgi keeles „eesel”. „Ära valeta.” Õhuhäire huile sundis korraks kõik kuulatama, ja vaikis siis. Neil päevil oldi valehäiretega harjunud.

„Sa ise ütlesid, et ta peaks häält treenima,” ütles ema vapralt. „Ta ei saa igaveseks koju jääda.”

„Ta oli haige,” karjus isa. Sabal oli poole aasta eest mandlipõletik.

„Ei, ta pole haige, ja kui sa rohkem kodus oleksid, siis teaksid seda!” kriiskas ema.

Isa viskas klaasi vastu seina, klaas purunes ja kõik karjatasid, arvates, et pomm plahvatas.

„Ära räägi mulle vastu!” Isa oli jalule tõusnud, käsi püsti.

„Anna andeks. Anna andeks.” Ema väike vaprusesäde kustus; ta kogeles taas. Ta oli köögirätiku maha pillanud ja käpuli laua alla paljakäsi klaasikilde kokku korjama pugenud, ja kui ta, näost tulipunane, laudlina alt välja ronis, pöördus kogu tema viha Saba vastu.

„Rumal plika,” ütles ta, suu raevust moondunud. „Sina pead ikka oma tahtmise saama, eks ole.”

Hiljem kuulis Saba läbi tema ja isa-ema magamistuba eraldava õhukese vaheseina vanemaid ägedalt vaidlemas. Isa tõstis häält, öeldes, et see on Joyce’i süü, et Saba on ära hellitatud ja rumal; mütsatus, ema kiljatus ja tasane halin; isa sammud trepil. Ta lõi välisukse nii kõva pauguga kinni, et terve maja värises.

Järgmisel päeval võttis Saba nahkkohvri kapi otsast alla ja pani voodile. Selle põhja pani ta oma punased steppkingad, mummulise kleidi, sukad, tualett-tarvete koti. Ta asetas khakivärvi ENSA-kirja rõivaesemete peale ja murdis parajasti kokku paberitükki juhistega, kuidas Drury Lane’i teatrisse minna, kui kostis välisukse lõksatus.

Peale tema ja Tani polnud majas kedagi. Saba istus lillelisele sulgtekile, viimne kui lihas pingul, ja kuulas isa kingade kriuksumist trepil, mademe pragunenud põrandalaua naksatust.

Isa tuli tema tuppa, käes riistapuu, mille üle nad olid tihti nalja heitnud, kui Saba oli laps. See oli lühike piits, otsas kaks nahkpiugu. Isa oli kord talle rääkinud, et tema isa oli teda sellega sageli nüpeldanud. Sabale oli see olnud vaid vahend põnevas ja jubedas lapsepõlvemängus, mida nad koos mängisid. Raevukalt urisev Remzi tormas mööda tagaaeda ringi ja viibutas piitsa ning Saba kiljus rõõmust, kui minema pääses.

Kuid täna pani isa nuhtlemisriista voodile Saba nootide peale. Ta silmitses tütart täiesti ilmetul pilgul.

„Issi!” ütles Saba. „Ei! Palun äre tee seda.” Nagu võinuks isa teda iseenda eest kaitsta.

„Ma ei saa lubada, et sa mulle vastu hakkad,” ütles isa viimaks. „Iseäranis mitte ema ja vanaema ees. Sa teed meie majale häbi.”

„Majale häbi! Majale häbi!” Isa oli justkui muusikalise komöödia tegelane. Sindbadi habeme ja meremehemõõgaga tegelane. Kuid see aeg, mil Saba võis isaga naljatada, oli möödas. Kui ta isast eemale tõmbus, kukkus ENSA kiri põrandale. Isa kahmas selle enda kätte.

„Sa ei lähe,” ütles ta. „See, et su ema peab praegu vabrikus töötama, on isegi halb.”

Saba silmitses isa ja kuulis kõrvus kõlamas otsekui kimedat häält.

„Ma lähen, isa,” vastas ta. „Sest teist sellist võimalust ei tule kunagi.”

Isa silmad tumenesid; ta raputas pead.

„Ei.”

Kui isa poleks otsemaid kirja puruks rebinud, oleks kõik võinud endiseks jääda. Kuid ta rebis selle puruks ja viskas tükid linoleumile otsekui konfetid, ja siis läks põrgu lahti, sest kiri oli tõend, et miski, mida sa väga ootasid, võis tõesti juhtuda.

Kui aus olla, siis lõi Saba isa esimesena: kergelt vastu käsivart, ja siis sööstis isa talle kallale, urisedes nagu loom, tagus teda valusasti rusikatega pähe ja turjale. Nad karjusid ja ahmisid mõne hetke hingetult õhku, siis tormas Tansu sisse, kriisates nagu mardus, tõmbas põlle üle pea ja karjus: „Durun! Yapmayin!” Jäta, ära tee!

Isa jättis veritseva ninaga, väriseva Saba voodile istuma. Tüdrukul oli nende mõlema pärast kohutavalt piinlik.

Isa oli alati olnud range, koguni hirmutav lapsevanem – isa võim on diktatuur, mitte demokraatia, oli ema mõningase uhkusega kord Sabale öelnud –, aga ta polnud kunagi olnud vägivaldne mees, vähemasti mitte Saba suhtes. Tütre arvates oli isa selleks liiga intelligentne. Kuid sel päeval oli tal tunne, et ta pole oma isa kunagi tundnud, või siis on teda tundnud vaid osaliselt, ja tema iseloomu juurde kuulus ka puhas kurjus.

„Kui sa lähed” – isa hääl värises raevust – „siis ei taha ma su nägu enam kunagi näha.”

„Samad sõnad,” vastas Saba vaikselt, „nii et ongi hea.”

Ta oleks tahtnud veel kord isa lüüa, talle näkku sülitada. Alles hiljem vajus ta nutuhoos kokku, kuid enne kirjutas esimese kirja Dominic Bensonile – trotslik tegu, mis muutis kõik.

Lugupeetud nooremleitnant Dominic Benson!

Ma loodan 17. märtsil Londonis Drury Lane’i kuninglikus teatris ENSA prooviesinemisel olla. Vahest võiksime pärast seda kokku saada?

Parimate soovidega

Saba Tarcan

1 See on Jumala tahtmine (araabia k). [ ↵ ]

2 Walesi rahvalaul. [ ↵ ]

3 19. sajandi inglise rahvalaul. [ ↵ ]

4 Vassilis Tsitsanise (1915–1984) laul. [ ↵ ]

5 Õige nimega Fātimah Ibrāhīm as-Sayyid al-Biltāǧī (1904–1975). [ ↵ ]