Читать книгу Peeglite linn. II raamat - Justin Cronin - Страница 2

Kui õde Peg Sara välja saatis, oli kell juba peaaegu üheksa.

„Aitäh tulemast,” ütles vana naine. „See tähendab alati nii palju.”

Sada kuusteist last pisitillukestest imikutest kuni noorukiteni; Saral kulus tervelt kaks päeva, et nad kõik läbi vaadata. Varjupaik oli üks neid kohustusi, millest ta oleks pidanud juba ammu loobuma. Õde Peg oleks sellest kindlasti aru saanud. Ometigi ei olnud Sara iial suutnud ennast nii kaugele viia. Kui mõni laps öösel haigeks jäi või palavikuga maas oli või kiigelt hüpates valesti maandus, oli Sara see, kes kutse peale kohale tuli. Õde Peg tervitas teda alati naeratusega, mis ütles, et ta ei kahelnud viivukski, kes saabub tema uksele austust avaldama. Kuidas maailm ilma meieta läbi saaks?

Sara arvestuste kohaselt pidi õde Peg olema nüüd kaheksakümnene. Lausa ime, kuidas see eakas naine senimaani varjupaiga ja sealse vaevu ohjeldatud kaosega toime tuli. Ta oli aastatega üksjagu leebemaks jäänud. Ta kõneles sentimentaalselt nii veel oma hoole all olevatest lastest kui ka nendest, kes olid juba mujale kolinud; ta hoidis iga teisegi ema kombel silma peal nende elul ja toimetamistel siin ilmas, ning nende abikaasadel ja lastel, kui neil oli lapsi. Kuigi Sara teadis, et välja ei ütle too naine seda kunagi, olid nad tema perekond just nimelt niisama kui Hollis, Kate ja Pim olid Sara enda perekond; nemad kuulusid õde Pegile ja õde kuulus neile.

„Õde, see ei valmista mulle vaeva. Ma tulen siia rõõmuga.”

„Mida sa Kate’ist oled kuulda saanud?”

Õde Peg oli üks neid väheseid inimesi, kes seda lugu teadsid.

„Senimaani mitte midagi, kuid ma ei lootnudki veel saada. Post käib ju nii aeglaselt.”

„See lugu Billiga oli raske. Aga küll Kate teab, mida teha.”

„Ta paistab alati teadvat.”

„Ega sa pahaks pane, et ma sinu pärast muretsen?”

„Tegelikult saan ma omadega hästi hakkama.”

„Ma tean, et saad. Aga muretsen ma sinu pärast sellegipoolest.”

Nad jätsid teineteisega hüvasti. Sara läks mööda pimedaid tänavaid kodu poole; kusagil ei põlenud ainsatki tuld. See oli kuidagiviisi seotud generaatorite kütusevarudega – ametliku teate kohaselt oli naftatöötlemistehases leidnud aset mingisugune väiksem tõrge.

Ta leidis kodust eest Hollise, kes tukkus oma lugemistoolil, petrooleumilamp laual põlemas ja kõhul lebamas hirmuäratavalt paks raamat. See väike puumajake, milles nad olid viimased kümme aastat elanud, jäeti maha seoses esimese asundustesse suundumise lainega ja oli tollal sama hästi kui kokku varisemas. Hollis kulutas kaks aastat maja taastamisele, siis kui tal jäi aega üle tööst raamatukogus, mida ta nüüd juhatas. Kes oleks võinud arvata, et see karukasvu mees saadab oma päevi mööda tolmuste riiulite vahel käru lükates ja lastele raamatuid ette lugedes? Ometigi just nimelt seda ta armastaski teha.

Sara riputas jaki kappi ja läks kööki teevett üles panema. Pliit oli veel kuum – Hollis jättis selle tema jaoks alati tuliseks. Ta ootas, kuni vesi kannus keema läks, ja valas selle siis läbi kurnamissõela, kuhu asetatud ravimtaimed oli ta võtnud valamu kohal riiulil korralikult reas seisvatest purkidest, millele oli Hollise käega kirjutatud „Sidrunmeliss”, „Rohemünt”, „Kibuvitsamarjad” ja nii edasi. Hollis ütles, et pühendumine pisimatelegi üksikasjadele on raamatukoguhoidja harjumus. Omapäi jäetuna oleks Sara pidanud kulutama pool tundi kõige vajaliku otsimisele.

Kui Sara elutuppa astus, liigutas Hollis ennast. Ta hõõrus silmi ja naeratas uniselt. „Mis kell on?”

Sara istus laua taha. „Ma ei tea. Võib-olla kümme?”

„Ma vist jäin magama.”

„Vesi on tuline. Ma võin sulle teed teha.” Päeva lõpus jõid nad alati üheskoos teed.

„Ei, ma lähen toon ise.”

Hollis astus raskel sammul kööki ja naasis koos aurava kruusiga, mille ta lauale asetas. Ta ei võtnud istet, vaid läks Sara selja taha, pani käed naise õlgadele ja hakkas survet järjest suurendades pöialdega tema lihaseid mudima. Sara laskis oma peal ettepoole vajuda.

„Oh, küll on hea,” ägas ta.

Hollis rutjus kaela veel minuti jagu ning võttis seejärel Sara õlad pihkudesse ja hakkas neid ringitama, mis kutsus välja terve sarja naksatusi ja plõksatusi.

„Oeeeh.”

„Sa lihtsalt lase ennast lõdvaks,” ütles Hollis. „Jumala eest, küll sa oled pinges.”

„Ka sina oleksid, kui sa oleksid äsja sajale lapsele füüsilise ülevaatuse teinud.”

„No räägi siis mulle. Kuidas vanal nõiamooril läheb?”

„Hollis, ära ole õel. See naine on pühak. Ma loodan, et mul on tema eas kas või poolgi tema energiast. Oeh, just nimelt sealt.”

Hollis jätkas oma mõnutoovat ettevõtmist. Päeva pinged nõrgusid tasapisi kehast välja.

„Kui sa tahad, siis ma võin järgmisena sinu läbi töötada,” ütles Sara.

„Nüüd sa räägid küll õiget juttu.”

Sara tundis ennast äkitselt süüdlasena. Ta kallutas nägu, et mehe poole vaadata. „Ma ei ole sulle vist piisavalt tähelepanu pööranud?”

„Asjaolusid arvestades on see vist paratamatu.”

„Sa tahad öelda, et ma hakkan vanaks jääma.”

„Minu meelest näed sa üsna hea välja.”

„Hollis, me oleme vanavanemad. Minu juuksed on sama hästi kui valged. Käed näevad välja nagu vinnutatud loomaliha. Ma ei hakka valetama – see tekitab minus masendust.”

„Sa räägid liiga palju. Kalluta ennast uuesti ettepoole.”

Sara langetas pea lauale ja toetas käsivartele. „Too Sarast ja Hollisest vanapaar,” ohkas ta. „Kes võis aimata, et kord oleme meie need inimesed?”

Nad jõid tee ära, võtsid riidest lahti ja heitsid voodisse. Tavaliselt kostis öösiti mitmesuguseid helisid – inimeste vestlemist tänavalt, mõne koera haukumist ja elu vaikseid häälitsusi –, kuid voolukatkestuse tõttu oli kõik väga vaikne. See vastas tõele ja oli vastanud juba mõnda aega. Terve kuu või isegi kaks kuud? Aga vana rütm, see abielu lihasemälu, oli siiski ootel.

„Ma olen ühe asja peale mõelnud,” ütles Sara, kui see läbi sai.

Hollis oli käsivarred tema ümber põiminud, et ta selja tagant kaissu võtta. Nad nimetasid seda asendit kaheks lusikaks sahtlis. „Ma arvasingi, et mõtled.”

„Ma tunnen nendest puudust. Anna andeks. Elu lihtsalt ei ole enam endine. Ma arvasin, et tulen sellega toime, kuid ei tule.”

„Ka mina tunnen nendest puudust.”

Sara keeras ennast näoga tema poole. „Kas see oleks sulle tõesti nii tähtis? Ole aus.”

„Sõltub asjaoludest. Kas sinu arvates vajatakse asundustes raamatukoguhoidjaid?”

„Me võime selle välja selgitada. Aga arste nad vajavad ja mina vajan sind.”

„Mis haiglast saab?”

„Las Jenny juhib haiglat. Ta on selleks valmis.”

„Sara, sa ei teegi ju midagi muud, kui üksnes kurdad Jenny üle.”

Sara oli kohkunud. „Kas tõesti?”

„Vahetpidamata.”

Sara pani imeks, kas see saab tõsi olla. „Heakene küll, keegi võib ju juhtimise üle võtta. Me võime esialgu lihtsalt külla minna, et vaadata, kuidas seal tundub. Kohtade ja kommetega tuttavaks saada.”

„Tead sa, võib-olla nad tegelikult ei tahagi meid sinna,” ütles Hollis.

„Võib-olla ei tahagi. Aga kui jääb mulje, et see on õige asi, ja kui kõik on nõus, siis me võime esitada taotluse asundusmaa saamiseks. Või ehitada midagi sealsesse linna. Ma saan seal arstikabineti avada. Põrgu päralt, sul on siin piisavalt palju raamatuid, et omaenda raamatukogu püsti panna.”

Hollis kortsutas kahtlevalt otsaesist. „Ja me kõik oleme sinna pisikesse majja kokku litsutud?”

„Me võime ju väljas magada. Mind see ei häiri. Nad on meie lapsed.”

Hollis kogus ennast. Sara teadis, mida ta ütleb; küsimus oli lihtsalt selles, et see tal üle huulte tuleks.

„Nii et millal sa tahad siis teele asuda?”

„Selles see asi ongi,” ütles Sara ja suudles teda. „Ma arvasin, et homme.”

Lucius Greer seisis kuivdoki jalamil prožektorite all ja jälgis trossi otsas rippuval istelaual laeva poordi kõrval kõlkuvat kauget inimkuju.

„Jumala eest,” hüüdis Lore. „Kes selle kuradima keevituse tegi?”

Greer ohkas. Lore oli näinud kuue tunni jooksul väga vähe sellist, mis ka tegelikult tema heakskiidu pälvis. Ta langetas istelaua dokipõhjale ja astus maha.

„Ma vajan siia kohe ja praegu poolt tosinat meest. Aga mitte neidsamu naljatilasid, kes need keevitused tegid.” Ta keeras näo ülespoole. „Weir! Kas sa oled seal üleval?”

Mehe nägu ilmus reelingu kohale.

„Lase alla veel kolm lauda. Ja too Rand siia. Ma tahan, et need liitekohad oleksid päikesetõusuks ümber tehtud.” Lore vaatas silmanurgast Greeri poole. „Jäta see ütlemata. Ma olen viisteist aastat naftatehast juhtinud. Ma tean, mida ma teen.”

„Mingisuguseid kurtmisi sa minu käest ei kuule. Just nimelt seepärast Michael sind siia tahtiski.”

„Tahtis seepärast, et ma olen põikpäine norija.”

„Seda ei öelnud mina, vaid sina ise.”

Lore astus käsi puusas hoides tahapoole ja laskis pilgul hajameelselt üle laevakere liikuda. „Nii et räägi mulle üht asja,” sõnas ta.

„Olgu pealegi.”

„Kas sa oled kunagi arvanud, et see kõik on üks mõttetu jama?”

Lore ja tema otsekohesus meeldisid Greerile. „Mitte kunagi.”

„Mitte ainsatki korda?”

„Ma ei ütleks, et säärane mõte pole mul kordagi peast läbi käinud. Kahtlemine kuulub inimloomuse juurde. Tähtis on see, mida me teeme. Ma olen vana mees. Mul ei ole igasuguste ümbermõtlemiste jaoks aega.”

„Huvitav filosoofia.”

Bergensfjordi parda ääres liikus allapoole kaks ja siis veel kaks köit.

„Kas sa tead,” ütles Lore, „et kõik need aastad olen ma pannud imeks, kas Michael leiab endale kunagi õige naise ja jääb lõpuks kuhugi paika. Ma ei oleks kõige jaburamateski unenägudes endale ette kujutanud, et minu võistlejannaks on kakskümmend tuhat tonni terast.”

Rand ilmus reelingu äärde. Ta hakkas koos Weiriga istelaudu üles vinnama.

„Kas sul läheb mind siin veel vaja?” küsis Greer.

„Ei lähe, mine magama.” Lore viipas Randile. „Pea vastu, ma tulen üles!”

Greer lahkus dokist, istus autosse ja sõitis mööda tammi minema. Valu oli väga tugevaks läinud; ta poleks suutnud seda enam varjata. Mõnikord oli valu külm nagu jäämõõga piste; vahel aga kuum, otsekui oleks tema ümber pillutatud tulist sütt. Tal ei tahtnud toit enam hästi sees püsida. Kui tal õnnestus tõepoolest pissida, siis nägi see välja nagu arteriaalne verejooks. Suus oli tal kogu aeg vastikult hapukas uriinimaitse. Ta oli viimaste kuude jooksul endale nii mitmeidki lugusid pajatanud, kuid tegelikult oskas ta neile näha ainult üht lõppu.

Tammiotsa läheduses muutus tee kitsamaks ja seda palistas mõlemalt poolt meri. Selles pudelikaelas oli positsioonidele paigutatud tosinkond vintpüssiga relvastatud meest. Kui Greer nende kõrval peatus, astus Lapp paakauto kabiinist välja ja tuli tema juurde.

„Kas seal väljas midagi toimub?” küsis Greer.

Lapp lutsis midagi hammaste vahel. „Sõjavägi on vist patrulli välja saatnud. Me nägime kohe pärast päikeseloojangut läänes tulesid, aga seejärel ei ole enam midagi juhtunud.”

„Kas sa tahad siia rohkem mehi saada?”

Lapp kehitas õlgu. „Ma arvan, et täna öösel me ajame oma jõuga läbi. Praegusel hetkel nad kõigest nuhivad meid välja.” Ta keskendas tähelepanu Greeri näole. „Kas sa tunned ennast halvasti? Sa ei näe just liiga hea välja.”

„Ma pean lihtsalt mõnda aega jalgu puhkama.”

„Noh, kui tahad, siis veduki kabiin on sinu päralt. Maga paar silmatäit. Nagu ma juba ütlesin, ei toimu seal väljas midagi.”

„Ma pean veel mõne asja eest hoolitsema. Võib-olla ma tulen hiljem tagasi.”

„Me oleme siin.”

Greer keeras auto ümber ja sõitis minema. Kohe pärast nende pilgu alt väljumist jättis ta auto tammiservale seisma, astus välja, toetus tasakaalu hoidmiseks ühe käega poritiivale ja oksendas kruusale. Suurt midagi peale vee ja mõne munakollast meenutava kämbu tal välja öökida polnudki. Ta jäi paariks minutiks sellesse asendisse; jõudnud otsusele, et enam ei ole midagi tulemas, võttis ta autost välipudeli, loputas suud, valas veidi vett pihkudele ja läigatas seda ka näkku. Kõige hullem oli sealjuures üksildus. Mitte niivõrd valu, kuivõrd valu endas kandmine. Ta oleks tahtnud teada, kuidas see juhtub. Kas maailm tema ümber lahustub ja hääbub nagu unenägu, kuni ta seda enam üldse ei mäleta, või sünnib hoopiski vastupidi – kõik ta elus olnud asjad ja inimesed tõusevad ereda õnnistusena tema silmade ette seni, kuni ta on sunnitud nagu liiga valgel päeval päikesesse vaatav inimene pilgu teisale pöörama?

Ta keeras näo taeva poole. Tähti tuhmistas niiske mereõhk, mis tekitas tunde, nagu nad võnguksid. Ta koondas oma mõtted õpitud viisil üheleainsale tähele ja sulges silmad. Amy, kas sa kuuled mind?

Vaikus. Seejärel kostis: Jah, Lucius.

Amy, anna mulle andeks. Aga ma arvan, et ma olen suremas.