Читать книгу Peeglite linn. II raamat - Justin Cronin - Страница 3

Oli kevadine pärastlõuna ja Peter töötas aias. Vihm oli öö läbi oma tegemisi teinud, kuid nüüd oli taevas selge. Ta oli end ainult särgiväele võtnud ja surus kõpla pehmesse mulda. Möödunud oli mitu kuud lumesadu jälgides hoidisepurkidest söömist; kui hea oleks jälle värsket köögivilja saada, mõtles ta.

„Ma tõin sulle midagi.”

Amy oli talle selja tagant lähemale hiilinud. Ta ulatas naeratades veeklaasi. Peter võttis klaasi vastu ja rüüpas. Vesi hammaste vastas oli jääkülm.

„Vahest tuleksid majja? Aeg kisub hiliseks.”

Nii see oligi. Maja vari oli pikk ja mäeharja tagant piilusid välja viimased päikesekiired.

„Palju asju on veel vaja ära teha,” ütles Peter.

„Alati on veel vaja palju asju ära teha. Sa võid homme edasi töötada.”

Nad sõid sohval istudes õhtust, vana koer jalgade ümber nuuskimas. Amy pesi nõusid ja Peter tegi tule üles. Puud hakkasid kiiresti praksuma. See oli see teatava kellaaja mõnus rahulolutunne – nad jälgisid paksu teki all viibides kaminas tõusvaid leeke.

„Kas sa tahad, et ma sulle ette loeksin?”

Peter ütles, et tema arvates oleks see tore. Amy jättis ta veidikeseks ajaks üksi ning naasis siis koos paksu ja pudedavõitu lehtedega köitega. Ta naaldus sohva seljatoele, avas raamatu, köhis kurgu puhtaks ja alustas.

„Kas saab minust endast mu eluloo peakangelane või omandab selle koha hoopis keegi teine, seda näidaku eelolevad leheküljed. Alustades oma elulugu oma elu algusega, panen kõigepealt kirja, et ma sündisin (nagu mulle on jutustatud ja nagu ma usun) reede öösi kell kaksteist. Pandi tähele, et samal hetkel, kui kell hakkas lööma, hakkasin mina karjuma.”2

Kui imetore see on, kui sulle ette loetakse. Kui sa kandud sõnade turjal sellest maailmast ühte teise maailma. Ja kõige armsam oli seda lugu jutustava Amy hääl. Hääl voolas läbi Peteri nagu mingisugune mõnus elektrivool. Ta oleks võinud Amyt niiviisi igavesti kuulata – nende kehad lähestikku ja tema mõtted üheaegselt kahes kohas, nii tolle imeliste aistingutega jutustuse maailmas kui ka siin Amy juures selles majas, milles nad elasid ja olid alati elanud, otsekui polekski uni ja ärkvelolek kaks kõrvuti paiknevat kindlate piiridega seisundit, vaid üheainsa pideva terviku osad.

Tüki aja pärast sai ta aru, et lugu on katkenud. Kas ta oli tukkuma jäänud? Ega viibinud ta ka enam sohval, vaid oli eneselegi teadmata kuidagiviisi teisele korrusele läinud. Tuba oli pime ja õhk näol külm. Amy magas tema kõrval. Kui palju kell on? Ja mis see on, mida ta tunneb – see taipamine, et miski oleks nagu valesti? Ta heitis teki pealt ja läks akna alla. Taevasse tõusnud loid poolkuu valgustas maastikku osaliselt. Kas seal aiaservas oli mingisugust liikumist?

See oli keegi mees. Ta kandis tumedat ülikonda; ta seisis kannatliku vaatlejana käsi selja taga hoides ja vaatas ainiti üles akna poole. Mehe peale poolviltu langev kuuvalgus teravdas tema näojooni. Peter ei sattunud ärevusse, vaid koges mingisugust äratundmist, otsekui olekski ta seda öist külalist oodanud. Möödus vahest nii minut, mille vältel Peter jälgis meest õuel ja mees õuel jälgis teda. Seejärel pöördus võõras viisakalt noogutades ümber ja kõndis pimedusse.

„Peter, milles on asi?”

Peter keeras ennast aknalt ära. Amy oli voodis istuli tõusnud.

„Seal väljas oli keegi,” ütles ta.

„Keegi? Kes?”

„Lihtsalt üks mees. Ta vaatas maja poole. Aga nüüd on ta läinud.”

Amy ei lausunud viivuks midagi. Seejärel ütles ta: „See peab olema Fanning. Ma juba mõtisklesingi, millal ta välja ilmub.”

Peterile ei tähendanud see nimi midagi. Kas ta tunneb Fanningit?

„Pole midagi.” Amy tõmbas teki kõrvale, et Peter saaks pikali heita. „Tule voodisse tagasi.”

Peter puges linade vahele sooja; mälestus tollest mehest kahanes otsekohe tähtsusetuks. Tekkide soe surve ja Amy tema kõrval; see oligi kõik, mida ta vajas.

„Mida ta sinu arvates tahtis?” küsis Peter.

„Mida Fanning üldse tahab?” Amy ohkas väsinult ja peaaegu tüdinult. „Ta tahab meid tappa.”

Peter ärkas võpatades. Ta oli midagi kuulnud. Ta tõmbas õhku kopsudesse ja hoidis hinge kinni. See heli – põrandalaua kriiksumine jala all – kostis uuesti.

Ta keeras ennast külili, küünitas parema käega põrandale ja võttis sealt püstoli. Kriiksumine oli kostnud esikust; seal paistis viibivat üksainus inimene, kes püüdis vaikust säilitada ega teadnud, et ta on ärkvel, ja järelikult oli üllatusmoment tema päralt. Ta tõusis ja läks üle toa maja esiküljel asetseva akna juurde; tema kahest etikule paigutatud sõdurist ihukaitse oli kadunud.

Ta nihutas kaitseriivi pöidlaga pealt. Magamistoa uks oli suletud; ta teadis, et uksehinged teevad valju häält. Ukse avamisel saab sissetungija otsemaid teada, et ta on seal.

Ta tõmbas ukse lahti ja astus kiiresti koridori. Köök oli tühi. Ta keeras hoogu vähendamata ümber nurga elutuppa, püstol väljasirutatud käes.

Kamina ees seisvas vanas puust kiiktoolis istus üks mees. Tema nägu oli poolenisti ära pööratud ja pilk koondunud viimastele koldes hõõguvatele sütele. Peterit ei paistnud ta üldse tähele panevat.

Peter astus püstoliga sihtides tema selja taha. Mees ei olnud küll pikka kasvu, kuid ta oli turske, ja tema laiad õlad täitsid terve tooli. „Näita mulle oma käsi.”

„Tore. Sa oled ärkvel.” Mehe hääl oli rahulik ja peaaegu ükskõikne.

„Kurat võtku, käed.”

„Hea küll, hea küll.” Mees sirutas harali aetud sõrmedega käed ette.

„Tõuse püsti. Pikkamisi.”

Mees ajas end toolilt üles. Peter pigistas püstoli kõvemini pihku. „Nüüd keera näoga minu poole.”

Mees pöördus.

Püha ristivägi, mõtles Peter. Kuradima lugu.

„Kas sa enda arvates oled võimeline lõpetama selle asjandusega minu poole sihtimise?”

Michael oli vanemaks jäänud, aga vananenud olid nad muidugi kõik. Vahe seisnes asjaolus, et see Michael, keda ta tundis – tema vaimusilmas olnud pilt tollest mehest –, oli ainsa hetkega kakskümmend aastat edasi hüpanud. See oli teataval viisil nagu peeglisse vaatamine; need muutused, mida iseenda juures tähelegi ei pane, on teisele inimesele selgesti näkku vajutatud.

„Mis ihukaitsjatega juhtus?”

„Nende pärast pole vaja muretseda. Mälestusväärse peavalu saavad nad sellegipoolest.”

„Juhuks kui see sulle huvi pakub, siis kella kahe ajal tuleb neile vahetus.”

Michael vaatas kella. „Poolteist tundi. Ma ütleksin, et aega on küllaga.”

„Mille jaoks?”

„Ühe jutuajamise jaoks.”

„Mida sa naftaga tegid?”

Michael kortsutas püstoli poole vaadates laupa. „Peter, ma mõtlen seda tõsiselt. Sa teed mu närviliseks.”

Peter langetas relva.

„Kui see kord juba jutuks tuli, siis ma tõin sulle kingituse.” Michael osutas oma põrandal olevale paunale. „Sa ei pane ju pahaks, kui ma…?”

„Oi, palun, tunne ennast koduselt.”

Michael võttis paunast määrdunud vahariidesse mässitud pudeli. Ta mähkis selle lahti ja näitas Peterile.

„Minu kõige värskem retsept. Tõmbab sul peakolu luuni paljaks.”

Peter tõi köögist kaks napsiklaasi. Kui ta tagasi jõudis, oli Michael juba nihutanud sohva ees seisva lauakese äärde kiiktooli; Peter võttis istet tema vastas. Laual oli suur papist dokumendimapp.

Michael eemaldas pudelilt vaha, valas kangema kraami klaasidesse ja kergitas enda oma.

„Sõpruse terviseks,” ütles ta.

Maitse plahvatas Peteri põsekoobastesse; otsekui joonuks puhast piiritust.

Michael matsutas tunnustavalt huuli. „Pole just paha, kuigi seda ütlen mina ise.”

Pisaratest tulvil silmadega Peter surus köha alla. „Nii et sind saatis siia Dunk?”

„Dunk?” Michael krimpsutas nägu. „Ei saatnud. Meie vana sõber Dunk on koos oma semudega väga pikal ujumisretkel.”

„Seda ma kahtlustasin.”

„Sul pole vaja mind tänada. Kas sa said püssid kätte?”

„Sa jätsid välja selle osa, kus räägitakse, mille jaoks need anti.”

Michael tõstis mapi laualt ja sidus paelad lahti. Ta võttis mapist kolm dokumenti: ühe maali, käsitsi täis kirjutatud paberilehe ja ajalehe. Ajalehe päises seisis INTERNATIONAL HERALD TRIBUNE.

Michael kallas Peteri klaasi uuesti täis ja lükkas tema ette.

„Joo see ära.”

„Ma ei taha teist.”

„Usu mind, tahad küll.”

Michael ootas, et Peter midagi ütleks. Sõber seisis akna alla ja vaatas öhe, kuigi Michael kahtles, kas ta suurt midagi näeb.

„Anna andeks, Peter. Ma tean, et see ei ole hea uudis.”

„Kuidas sa võid selles nii kuradima kindel olla?”

„Sa pead mind usaldama.”

„Ja midagi muud sul ei olegi? Sind usaldada? Juba ainuüksi sinuga kõneldes panen ma toime umbkaudu viis seaduserikkumist.”

„See juhtub. Viiruskid tulevad tagasi. Tegelikult nad ei olegi kunagi kadunud olnud.”

„See on ju… nõdrameelne jutt.”

„Ma soovin, et oleks.”

Michaelil polnud kellestki kordagi nii kahju olnud alates päevast, mil ta istus terve eluiga tagasi koos Theoga etikul ja teatas talle, et akud on tühjaks saamas.

„Too viirusk…” alustas Peter.

„Fanning. Null.”

„Miks sa teda niiviisi nimetad?”

„Sellise nime all tunneb ta ennast ise. Katsealune Null, kes nakatati esimesena. Nende dokumentides, mis Lacey meile Colorados andis, kirjeldati kolmeteist katsealust ehk Kahtteist ja Amyt. Kuid viirus pidi ju kusagilt tulema. Fanning oli selle peremees.”

„Nii et mida ta siis ootab? Miks ei rünnanud ta meid palju aastaid tagasi?”

„Mina tean ainult seda, et olen rõõmus, et ta ei rünnanud. See andis meile vajaliku aja.”

„Ja Greer teab sellest tänu mingisugusele… nägemusele.”

Michael ootas. Ta teadis, et vahel ongi ootamine see, mida tuleb teha. Aju keeldub mõningaid asju teatavaks võtmast; vastupanul endal peab laskma hääbuda.

„Me avasime värava kahekümne ühe aasta eest. Nüüd aga tantsid sina uksest sisse ja ütled, et see kõik oli üks suur viga.”

„Ma tean, et seda on raske omaks võtta, kuid sina ei teadnud ju midagi. Keegi ei teadnud. Elu pidi edasi minema.”

„Mida ma peaksin sinu arvates inimestele rääkima? Keegi vanamees nägi halba und ja ma oletan, et lõpuks me oleme kõik siiski surnud?”

„Sa ei räägi neile üleüldse mitte midagi. Pooled ei usuks sind; teine pool läheks peast segaseks. Sellest tuleks täielik segapuder – kõik laguneks koost. Inimesed teeksid oma rehkendamised. Meil on laeval ruumi kõigest seitsmesajale.”

„Et sõita sellele saarele siin.” Peter osutas halvakspanevalt Greeri maalile. „Sellele pildile tema peas.”

„Peter, see on midagi enamat kui pilt. See on kaart. Kes võib tegelikult teada, kust see tuli? See ei ole minu, vaid Greeri rida. Aga nii palju ma igatahes tean, et lihtsalt niisama ta seda ei näinud.”

„Sa jätsid mulle alati nii mõistliku inimese mulje.”

Michael kehitas õlgu. „Ma möönan, et kogu see värk nõudis teatavat harjumist. Kuid need killud sobivad üksteisega. Sa ju lugesid seda kirja. Bergensfjord oli teel sinnapoole.”

„Ja kes nimelt otsustab, kes sinna sõidavad? Kas sina?”

„Sina oled president ja lõppkokkuvõttes on see sinu ülesanne. Kuid minu arvates nõustud, et…”

„Nõustunud ei ole ma millegagi.”

Michael hingas sügavalt sisse. „Minu arvates sa nõustud, et me vajame teatavate oskustega inimesi. Arste, insenere, talupidajaid ja puuseppi. Ilmselt läheb meil tarvis juhte, nii et see kaasab ka sinu.”

„See on absurdne. Isegi kui sinu jutt vastab tõele, mis oleks ju naeruväärne, ei lähe mina siit mitte mingil juhul minema.”

„Mina sinu asemele mõtleksin ümber. Me vajame valitsust ja üleminek peab olema võimalikult sujuv. Aga see on juba hilisem teema.” Michael võttis oma paunast väikese nahkkaantega märkmiku. „Ma koostasin reisijate nimekirja. On mõned nimed – mõned inimesed –, kellest ma tean, et nad vastavad nõuetele, ja me oleme nimekirja võtnud ka nende lähisugulased. Ka vanus on üks tegureid. Suurem osa on nooremad kui neljakümnesed. Muus osas on määravaks nende ametikirjeldused, mis on rühmitatud üksikute kategooriate kaupa.”

Peter võttis märkmiku vastu, avas selle esimeselt leheküljelt ja hakkas lugema.

„Sara ja Hollis,” ütles ta. „See on sinust tubli.”

„Sul ei ole vaja pilgata. Kui see peaks sind huvitama, siis ka Caleb on seal sees.”

„Aga kuidas jääb Apgariga? Teda ei näe ma kusagil.”

„Kui vana see mees on? Kuuekümne viiene?”

Peter vangutas nördinult pead.

„Ma tean, et ta on sinu sõber, kuid me räägime praegu inimtõu taasloomisest.”

„Ühtlasi on ta sõjaväe kindral.”

„Nagu ma juba ütlesin, on need kõigest soovitused. Aga ma võtan neid tõsiselt. Ma olen selle üle palju pead murdnud.”

Peter luges ülejäänu läbi ilma märkusi tegemata ja tõstis siis pilgu. „Mida kujutab endast see viimane viiekümne kuue punktiga kategooria?”

„Need on minu mehed. Ma lubasin neile kohta laeval. Sellest lubadusest ma ei tagane.”

Peter viskas märkmiku lauale. „Sa oled mõistuse kaotanud.”

Michael kallutas ennast ettepoole. „Peter, see tuleb. Sa pead selle teatavaks võtma. Ja palju aega meil just ei ole.”

„Möödunud on kakskümmend aastat ja nüüd on sellega äkitselt kohutavalt kiire.”

„Bergensfjordi taastamisele läks nii palju aega, kui läks. Kui mul oleks olnud võimalik sellega rutem ühele poole saada, siis ma oleksin nii ka teinud. Me oleksime juba ammu siit läinud.”

„Ja kuidas me peaksime need inimesed ilma paanikat tekitamata sinu laevale saama?”

„Tõenäoliselt ei saagi. Just nimelt selle jaoks need püssid ongi.”

Peter vahtis teda suuril silmil.

„Mina näen kolme võimalust,” jätkas Michael. „Esimene on avalik loosimine vabade kohtade täitmiseks. Mina olen ilmselgelt selle vastu. Teine võimalus on selline, et me teeme ise omad valikud, räägime inimestele selle nimekirja saateks, mis on toimumas, lubame neil endal otsustada, kas nad jäävad siia või tulevad kaasa, ning anname oma parima, et neid siit välja tuues korda säilitada. Mina isiklikult arvan, et sellest saaks katastroof. Me ei saa neid asju mitte kuidagi varjul hoida ja sõjavägi ei pruugi meid toetada. Kolmas võimalus on mõnda meie teada usaldusväärset tähtsat inimest arvestamata laevale viidavatele üleüldse mitte midagi rääkida. Me korjame nad keset ööd kokku ja toimetame minema. Kui nad on juba maakitsusel, teatame neile hea uudise, et nad kuuluvad õnnelike hulka.”

„Õnnelike? Ma ei suuda uskuda isegi seda, et me praegu säärast juttu ajame.”

„Ära sa seda viga küll tee – nad on just nimelt õnnelikud. Nemad saavad oma elu edasi elada. Veel enamgi. Nad saavad tõepoolest ohutus kohas sellega uuesti otsast alustada.”

„Ja kas see sinu laev suudab neid ikka sinna viia? See vrakk?”

„Ma loodan, et suudab. Ma usun, et suudab.”

„Sa ei räägi just väga veendunult.”

„Me andsime oma parima. Aga garantiisid meil ei ole.”

„Nii et need seitsesada õnnelikku inimest võivad otseteed ookeanipõhja minna.”

Michael noogutas. „Just nimelt nii see võibki juhtuda. Ma ei ole sulle kunagi valetanud ega kavatse ka nüüd sellega algust teha. Kuid korra see laev juba sõitis teisele poole maakera. Ta teeb seda uuesti.”

Vestluse katkestasid häältepuhang väljast ja kõva kolkimine uksele.

„No hüva,” sõnas Michael ja andis endale peopesadega laksu vastu põlvi. „Näib sedamoodi, et meie aeg on otsas. Mõtle selle peale, mida ma sulle rääkisin. Esialgu aga peame asjadele õige väljanägemise andma.” Ta pistis käe pauna ja võttis sealt Beretta.

„Michael, mida sa teed?”

Ta sihtis püstoliga loiult Peterit. „Etenda pantvangi osa nii hästi, kui oskad.”

Tuppa sööstis kaks sõdurit; Michael tõusis käsi üles tõstes jalule. „Annan alla,” ütles ta vahetult enne seda, kui lähim sõdur kahe pika sammuga tema juurde astus, püssikaba kergitas ja sellega talle vastu pead virutas.