Читать книгу Peeglite linn. II raamat - Justin Cronin - Страница 9

„Tere päevast kõikidele.”

Türmi eesruumis oli valves kaks sisejulgeoleku ohvitseri – üks istus kirjutuslaua ääres ja teine, palju vanem, seisis leti taga. Greer tundis teise otsekohe ära; palju aastaid tagasi oli see mees olnud üks tema vangivahtidest. Kas Winthrop? Ei, Winfield. Tollal oli ta veel kõigest poisike. Kui nende pilgud teineteise külge kinnistusid, nägi Lucius mehe silmade taga lahti hargnemas tervet rida kiireid arvutusi.

„Olgu ma neetud,” ütles Winfield.

Tema käsi langes küljel rippuvale relvale, kuid see liigutus oli ehmunud ja kohmakas, jättes Greerile kuhjaga aega selleks, et võtta mantli alt sileraudne püss ja see mehe rinnale suunata. Ta saatis valju klõpsatusega padruni pessa. „Kuss-kuss.”

Winfield tardus paigale. Noorem mees istus ikka veel laua taga ja jõllitas pärani silmi. Greer suskas püssirauaga tema poole. „Relv põrandale. Ka sina, Winfield. Tehkem nüüd kiiresti.”

Nad asetasid püstolid põrandale. „Kes see vennike on?” küsis noorem.

„Oli siin mõnda aega, number kuuskümmend kaks,” ütles Winfield Greeri vana vanginumbrit kasutades.

Ta paistis olevat rohkem lõbustatud kui vihane, otsekui oleks ta juhuslikult kohtunud kahtlase mainega sõbraga, kes käitubki nii, nagu temalt oodatakse. „Ma olen kuulnud, et sul on kõvasti tegemist olnud. Kuidas Dunki käsi käib?”

„Michael Fisher,” sõnas Greer. „Kas ta on siin?”

„Ojaa, siin ta on.”

„Kas hoones on veel julgeoleku omasid? Tehkem võimalikult vähe lollusi, mingeid probleeme ei ole meil vaja.”

„Kas sa räägid tõsist juttu? Mul on nii või teisiti ükspuha. Ramsey, viska mulle võtmed.”

Winfield avas kambriteploki ukse. Greer käis püssiga kahe mehe selga sihtides neist mõni samm tagapool. Kui kambriuks lahti tehti, tõusis naril lebanud Michael küünarnuki najale.

„See tuli ootamatult,” nentis ta.

Greer käsutas Winfieldi ja tolle teise kambrisse ning vaatas siis Michaeli poole. „Kas lähme?”

„Oli tore sind näha, kuuskümmend kaks,” hõikas Winfield neile järele. „Sina, vana tolgus, pole ka kübekestki muutunud.”

Greer pani ukse kinni ja keeras lukku ning pistis võtme taskusse. „Olge siin sees vaiksed,” käratas ta läbi uksepilu. „Ma ei taha, et mind sunnitakse siia tagasi tulema.” Ta pöördus, et Michaelit vaadata. „Mis su peaga juhtus? Paistab sedamoodi, et sul oli valus.”

„Ma ei taha küll tänamatu olla, kuid ma arvan, et see, et sa siin viibid, ei tähenda häid uudiseid.”

„Me lähme üle plaanile B.”

„Ma ei teadnudki, et meil on säherdune olemas.”

Greer ulatas talle Winfieldi püstoli. „Tee peal selgitan.”

Peter, Apgar ja Chase vaatasid parajasti üle Michaeli koostatud reisijate nimekirja, kui koridorist hakkasid kostma hüüded: „Pane see käest! Pane käest!”

Prantsatus. Lask.

Peter torkas käed lauasahtlisse, et võtta püstol, mida ta seal hoidis. „Gunnar, mis relv teil on?”

„Mitte midagi.”

„Ford?”

Mees raputas pead.

„Mine minu laua taha.”

Ukselinki lõgistati. Peter ja Apgar asusid positsioonile teine teisel pool ust. Puittahvel vappus – keegi tagus seda jalgadega.

Uks paiskus valla.

Kui esimene mees sisse astus, kargas Apgar talle selja tagant kallale. Haavlipüss libises mööda põrandat eemale. Apgar surus mehe põlvedega vastu maad, hoides üht kätt tema kõril ja teist löögivalmilt õhus. Ta peatus.

„Greer?”

„Tervist, kindral.”

„Michael,” ütles Peter püstolit langetades, „mida kuradit.”

Tuppa sööstis püsse laskevalmis hoides kolm sõdurit.

„Mitte tulistada!” hüüdis Peter.

Sõdurid kuuletusid silmanähtavalt kõheldes.

„Michael, mis püssipauk see väljas oli?”

Michael lõi ükskõikselt käega. „Oh, ta laskis mööda. Meil pole häda midagi.”

Peter värises vihast. „Teie kolm,” ütles ta sõduritele, „väljuge toast.”

Sõdurid lahkusid. Apgar ronis Greeri pealt maha. Chase oli vahepeal Peteri kirjutuslaua tagant välja tulnud.

Michael osutas Chase’i suunas. „Kas temaga on kõik korras?”

„Mis mõttes?”

„Ma mõtlen seda, et kas ta teab?”

„Jah,” kostis Chase napilt, „ma tean.”

Peter oli ikka veel raevu täis. „Mida te enda arvates praegu teete?”

„Asjaolusid arvestades me arvasime, et otsene lähenemine oleks kõige parem,” vastas Greer. „Meil on väljas auto. Peter, meil on vaja, et sa meiega kaasa tuleksid, ja me peame otsekohe sõitma hakkama.”

Peteri kannatus oli lõppemas. „Mina ei lähe kuhugi. Kui te ei hakka mõistlikku juttu rääkima, siis ma lasen teid isiklikult türmi pista ja viskan võtme minema.”

„Kardan, et olukord on muutunud.”

„Nii et viiruskid ikkagi ei tule tagasi? Kas see kõik on mingisugune nali?”

„Kahjuks on lugu vastupidine,” ütles Greer. „Nad ongi juba siin.”