Читать книгу Peeglite linn. II raamat - Justin Cronin - Страница 8

Päev edenes. Dory aga ei surnud ikka veel.

Caleb kuulis sealt ruumist, kus naine lamas, üksnes nõrku helisid – oigeid, pominaid, tooli nihutamist põrandal. Kate või Pim näitasid ennast vahel üürikeseks ajaks, et tuua mõnda väiksemat tarbeasja või riidelappe juurde keeta. Caleb istus koos lastega õues, kuigi nende lõbustamiseks tal jõudu ei jätkunud. Tema mõtted uitasid tegemata töödele, aga siis kõnetas teda üks teine hääl, kes ütles, et see kõik oleks ju kasutu; nad lahkuvad varsti siit talust ja kõik tema uhked lootused põrmustatakse.

Kate tuli välja ja võttis istet tema kõrval etikul. Lapsed olid läinud majja lõunauinakut tegema.

„Niisiis?” küsis Caleb.

Kate kissitas pärastlõunase valguse käes silmi. Tema laubale oli kleepunud kuldblond juuksekihar; ta lükkas selle kõrvale. „Igatahes ta hingab veel.”

„Kui kaua aega see võtab?”

„Ta peakski juba surnud olema.” Kate vaatas tema poole. „Kui ta hommikul veel elus on, tuleb sul Pim ja lapsed kaasa võtta ning siit minema kaduda.”

„Kui keegi siia jääb, siis olen see mina. Sa ainult räägi mulle, mida tuleb teha.”

„Caleb, ma tulen sellega toime.”

„Ma tean, et tuled, kuid mina olen ju see, kes meid selle jama sisse vedas.”

„Mida sa kavatsed ette võtta? Üks hobune jääb haigeks, mõned inimesed lähevad kaotsi, maja põleb maha. Kes ütleb, et need asjad on omavahel seotud?”

„Sind ei jäta ma siia sellegipoolest.”

„Ja usu mind – ma oskan säärast žesti hinnata. Ma ei ole kunagi olnud just õige maaplika ja see ajab mulle judinad ihule. Aga, Caleb, see on minu töö. Lase mul seda teha ja me saame omadega kenasti hakkama.”

Nad istusid mõnda aega, ilma et oleksid midagi rääkinud. Siis lausus Caleb: „Mul võib ühe asja juures sinu abi vaja minna.”

Jebi korjus oli kuuma käes punsunud ja kõvaks läinud. Nad sidusid tema tagajalad kokku, panid Kenakese künnirakmetesse ja hakkasid koolnut pikkamisi üle välja lohistama. Kui Calebile tundus, et nad on majast piisavalt kaugel, talutasid nad Kenakese varjualusesse tagasi ja tõid välja kütusekanistri. Caleb tiris metsa alt kohale kuivanud oksi ja asetas need tuleriita ehitades laiba peale; oksad petrooleumiga üle pritsinud, keeras ta kanistrile korgi peale ja astus eemale.

Kate küsis: „Miks sa teda Jebiks kutsusid?”

Caleb kehitas õlgu. „Ma lihtsalt sain ta juba selle nimega.”

Öelda ei jäänud enam midagi. Caleb tõmbas tiku põlema ja viskas ettepoole. Vuhisevad leegid mähkisid oksakuhja endasse. Tuult peaaegu polnudki; praksuvate sädemetega täidetud tihe suits tõusis otse taevasse. Mõnda aega lõhnas suits prosoopisepõõsaste järele; siis aga teisenes millekski muuks.

„Ja ongi vist kõik,” ütles Caleb.

Nad kõndisid maja juurde tagasi. Kui nad lähenesid, ilmus uksele Pim. Tema silmad olid väga suured.

Midagi hakkab juhtuma, ütles ta viibeldes.

Room oli jahe ja pime. Paistis ainult Dory nägu. Ülejäänud osa temast oli kaetud läbikeedetud riidetükkidega.

„Proua Tatum,” ütles Kate, „kas te kuulete mind? Kas te teate, kus te olete?”

Lakke vahtiv naisest jäi mulje, et ta ei taju nende juuresviibimist üldse. Aset oli leidnud märkimisväärne muudatus. Märkimisväärne ja ühtlasi ka ärevusttekitav. Põletushaavad tema näol ei olnud enam nii räige välimusega. Nad olid nüüd roosakad ja peaaegu kastevärsked. Ülejäänud nahalaigud olid aga valged nagu talk. Dory niheles kergelt asemel, paljastades riidelappide alt vasaku labakäe ja küünarvarre. Need olid näinud välja nagu mingisugune võigas keedetud lihast käpp. Nüüd oli seal äratuntav inimese käsi – villid olid kadunud ja söestunud osad koorunud, tuues nähtavale roosalt õhetava vastse naha.

Kate vaatas Pimi poole. Kui kaua ta on ärkvel olnud?

Ei olegi olnud. See juhtus alles praegu.

„Proua Tatum,” ütles Kate käskivama häälega, „ma olen arst. Te elasite üle tulekahju. Te olete Jaxonite talus. Koos minuga on siin Caleb ja Pim. Kas te mäletate, mis toimus?”

Naise toas siia-sinna uitav pilk jäi pidama Kate’i näole.

„Tuli?” pomises ta.

„Just nimelt – teie majas oli tulekahju.”

„Küsi tema käest, kas ta teab, millest tuli alguse sai,” ütles Caleb.

„Tuli,” kordas Dory. „Tuli.”

„Jah, ja mida te sellest tulekahjust mäletate?”

Pim astus ettepoole ja laskus voodi kõrvale põlvili. Ta kergitas hellalt Dory paljast kätt, asetas oma nimetissõrme tipu naise peopesale ja hakkas tähti moodustama.

„Pim,” ütles Dory.

Aga see oli ka kõik. Valgus tema silmades tuhmus. Ta pani need uuesti kinni.

„Caleb, ma vaatan ta läbi,” sõnas Kate. Seejärel pöördus ta Pimi poole: Jää siia ja aita.

Caleb ootas köögis. Lapsed magasid tema halastuseks ikka veel. Möödus mõni minut ja naised väljusid.

Kate osutas tagaukse poole. Räägime õues.

Valgus oli juba õhtuseks muutumas. „Mis temaga toimub?” päris Caleb ühtaegu ka viipekeeles.

„Toimub see, et ta on paranemas.”

„Kuidas see võimalik on?”

„Kui ma teaksin, jätaksin ma selle saladuseks. Põletushaavad on senimaani halvas seisundis – ta ei ole veel päris terve. Aga ma ei ole kunagi näinud kedagi teist, kes paraneks nii kiiresti. Minu arvates oleks juba ainuüksi šokk pidanud ta tapma.”

„Mida see tähendab, et ta nii ruttu meelemärkusele tuli?”

„Pimi äratundmine on hea märk. Millestki muust ta minu arvates siiski suurt aru ei saanud. Võib-olla ei hakkagi kunagi saama.”

„Kas sa tahad öelda, et ta jääbki niisuguseks?”

„Ma olen näinud niisuguseid asju juhtumas.” Kate pöördus otse õe poole: Sa peaksid tema juurde jääma. Kui ta uuesti üles ärkab, siis püüa teda rääkimas hoida.

Millest?

Lihtsatest asjadest. Hoia tema mõtted praegu tulekahjust eemal.

Pim läks majja tagasi.

„See muudab asja,” ütles Caleb.

„Olen sinuga nõus. Võib juhtuda, et me saame teda liigutada varem, kui ma arvasin. Kas sa äkki saad Mysticus mõne auto leida?”

Calebile meenus pikap, mida ta oli näinud Elacqua õuel.

Kate näis üllatunud olevat. „Brian Elacqua?”

„Tema jah.”

„Too vana purjus tüüdard. Ma paningi juba imeks, mis temast on saanud.”

„Ka minu mulje sellest mehest oli üsnagi samasugune.”

„Ma olen siiski kindel, et ta aitab meid.”

Caleb noogutas. „Ma ratsutan homme sinna.”

Kui Hollis vana haleda välimusega mära sadulas istudes välja ilmus, ootas Sara koos nende kottidega etikul. Temaga oli kaasas veel üks mees, keda Sara ei tundnud ja kes ratsutas mustal võrkkiigena nõgusa selja ja igivanade vesiste silmadega ruunaga.

„Mis see on, mida ma näen?” ütles Sara. „Ahaa – kaks kõige viletsamat hobust, kes on eales minu pilgu alla sattunud.”

Mehed tulid sadulast alla. Hollise rässakas kaaslane kandis küll tunkesid, kuid särki tal seljas ei olnud. Tema juuksed olid pikad ja valged. Näos oli tal midagi riukalikku. Hollis ja see mees vahetasid mõne sõna ja surusid teineteisel kätt ning mees kõndis minema.

„Kes see sinu sõber on?” küsis Sara.

Hollis sidus hobuseid etikukäsipuu külge. „Lihtsalt üks tuttav vanast ajast.”

„Minu kaasa, ma arvasin, et me kõnelesime veoautost.”

„Nojah, autost jah. Tuleb välja, et veoauto maksab korralikku raha. Ja ka bensiini sama hästi kui ei ole. Plusspoolele kuulub see, et Dominic andis hobuseriistad kaasa tasuta, nii et lausa pennita me praegusel hetkel siiski ei ole.”

„Dominic. Sinu ilma särgita sõber.”

„Ta oli mulle ühe teene võlgu.”

„Kas ma peaksin küsima, mille eest?”

„Tõenäoliselt oleks parem, kui sa ei küsiks.”

Nad läksid majja tagasi, eemaldasid osa kraamist, ladusid ülejäänu sadulapaunadesse ja kinnitasid paunad hobuste selga. Hollis võttis mära ja Sarale jäi ruun. Tema sai parema looma, kuigi mitte just palju parema. Viimati oli ta küll istunud hobuse seljas palju aastaid tagasi, kuid ratsutamise tunne tekkis automaatselt ja puudutas füüsilise mälu mingisugust sügavat keelt. Sara kummardus sadulas ettepoole ja patsutas hobust kolm korda kindla käega kaelale. „Sa polegi nii hädine vanur, ega ju? Võib-olla ma olin sinu vastu liiga karm.”

Hollis vaatas üles. „Anna andeks, aga kas sa rääkisid minuga?”

„Rahu-rahu, kullake,” ütles Sara.

Nad ratsutasid tasapisi linnaväravani ja laskusid nõlvast alla. Õhtueelse päikese all rühmasid põldudel hajusad töölised. Siin-seal rippus senimaani lõdvalt vardas varje asukohta tähistav lipuke; orupõhjast kerkisid häirepasunate ja snaiprilavadega varustatud vahitornid, mis olid juba aastaid mehitamata.

Oranži vööndi välisserval hargnes tee kaheks – läänepoolne haru viis jõeäärsetesse asundustesse, idaharu Comforti ja naftatee poole. Hollis peatas hobuse ja võttis vöölt välipudeli. Ta jõi ja andis pudeli edasi Sarale. „Kuidas vanuri käsi käib?”

„Ta on laitmatu härrasmees.” Sara kuivatas käeseljaga suud ja osutas välipudeliga itta. „Kellelgi paistab tuli takus olevat.”

Ka Hollis nägi kiiresti linna poole sõitva auto kobrutavat tolmusaba.

„Eks vaatame, kas ta vahetab selle hobuste vastu,” sõnas Hollis naljatamisi.

Sara uuris teda viivu, lastes pilgul üles-alla käia. „Ma olen sunnitud ütlema, et sa näed seal sadulas päris esinduslik välja. See meenutab mulle veidi minevikku.”

Hollis kummardus ette ja toetus mõlema käega sadulakorjule. „Tead sa, mulle meeldis vaadata, kuidas sa ratsutad. Kui ma olin valves päevases vahetuses, siis ma ootasin vahel seni müüril, kuni sa koos karjaga tagasi tulid.”

„Kas tõesti? Seda ma ei teadnudki.”

„Ma tunnistan, et üksjagu piilumise moodi see ju oli.”

Sara tundis ennast äkitselt õnnelikuna. Tema näole ilmus paljude päevade järel esimene naeratus. „Noh, mida sa sinna parata said.”

„Ma ei olnud ainus. Mõnikord tõmbasid sa rahvast kokku lausa hulgi.”

„Siis sul ju vedas, et asjalood kujunesid nii, nagu need kujunesid.” Sara keeras välipudelile korgi peale ja andis selle tagasi. „Nüüd aga lähme oma lapsukesi vaatama.”