Читать книгу Peeglite linn. II raamat - Justin Cronin - Страница 6

Kohe pärast päikesetõusu raputas Caleb Pimi õlast.

Tatumite juures on midagi juhtunud.

Naine virgus jalamaid ja ajas end istuli. Mis?

Caleb ajas mõlema käe sõrmed harali ja ringutas rinna ees: Tulekahju.

Pim lükkas teki pealt. Ma tulen sinuga kaasa.

Jää siia. Ma lähen vaatama.

Ta on minu sõbranna.

Pim pidas muidugi silmas Doryt.

Hea küll, teatas Caleb viipega.

Lapsed magasid veel raskelt. Pim pani ennast riidesse, Caleb aga äratas Kate’i ja rääkis talle, mis on lahti.

„Mida see sinu arvates tähendab?” Kate’i hääl oli unine, kuid pilk selge.

„Ma ei tea.” Caleb võttis vöö vahelt revolvri ja ulatas talle. „Hoia see käepärast.”

„Kas sul on mingisugust aimu, kelle pihta ma peaksin laskma?”

„Kui ma seda teaksin, siis ma ütleksin sulle. Jääge majja – me ei ole kaua ära.”

Caleb kohtus Pimiga õues. Pim vaatas käsi puusas hoides ainiti mäeharja poole. Taamal voogas taevasse paks suviste pilvede karva valge suitsusammas. See tähendas, et leegid on kustunud.

Jeb? küsis Pim viibetega.

Hobune lamas seal, kuhu ta oli kukkunud. Kenake oli temast eemale hoidudes lonkinud kopli kõige kaugemasse nurka.

Ta suri eile öösel.

Pimi nägu oli asjalikust asjalikum. Kuidas?

Võib-olla voolmetesse. Ma ei tahtnud sind ärevile ajada.

Ma olen sinu naine. Pim edastas need sõnad viipekeeles pahase kärmusega. Ma nägin, et sa andsid Kate’ile relva. Räägi mulle, mis toimub.

Caleb jäi vastuse võlgu.

*

Talu elumajast olid järel ainult hunnik söestunud palke ja hõõguv tuhk. Kuumus oli olnud nii suur, et aknaklaasid olid ära sulanud. Surnukehi oleks Caleb saanud otsima hakata alles mitme tunni või vahest terve päeva pärast, kuigi ta kahtles, kas nendest on alles midagi muud peale luude ja hammaste.

Kas nad pääsesid sinu arvates välja? küsis Pim.

Caleb võis üksnes pead raputada. Kuidas see juhtus? Kas koldest kukkunud süsi? Ümberaetud latern? Midagi tühist – ja nüüd neid ei ole enam.

Ta pani tähele midagi muud. Koppel oli tühi. Värav oli lahti; maad selle kõrval oli kaabitud, otsekui oleks keegi hobused tapnud ja raiped minema lohistanud. Mida see tähendab?

Vaatame aita, viiples ta.

Esimesena sisenes Caleb. Silmadel läks viiv aega, et pimedusega harjuda. Tagaotsas kössitas sügavas hämaruses põrandal mingisugune komps.

See oli Dory. Ta lamas looteasendis. Tema juuksed olid ära põlenud, kulmud ja ripsmed kadunud, nägu paistes ja kõrbenud. Öösärk oli kohati söestunud ja kohati ihu külge sulanud. Parem käsivars ja mõlemad jalad olid mustaks ja kõvaks põlenud; mujal oli nahk täis ville, nagu oleks see seestpoolt keenud.

Caleb laskus tema kõrvale põlvili. „Dory, siin Caleb ja Pim.”

Dory parem silm paotus õige kitsa piluna; teine oli just nagu kinni keevitatud. Ta vaatas vilksamisi Calebi poole. Tema kurgust kostis häälitsus, mis oli poolenisti oie ja poolenisti korin. Caleb ei suutnud endale säärast surmapiina ette kujutada. Ta oleks tahtnud oksendada.

Pim tõi ämbri ja kopsiku. Ta põlvitas Dory kõrvale, pani peopesa naise pea alla, et seda veidi kergitada, ja tõstis kopsiku tema huultele. Dory suutis neelata ühe pisikese sõõmu ja puristas siis ülejäänu suust välja.

Me peame ta oma koju viima, ütles Pim viipekeeles. Kate teab, mida teha.

Ime oli juba seegi, et too naine üldse veel elus oli. Kaua ta enam kindlasti vastu ei pea. Katset pidid nad tegema sellegipoolest. Seina najale oli toetatud käsikäru. Caleb keeras käru õigesse asendisse, tõi rakmelatrist kaks sadulapatja ja asetas need kärupõhjale.

Võta sina jalad.

Caleb seadis ennast naise selja taha ja viis oma käsivarred talle kaenla alla. Too hakkas kiljuma ja vöökohast tõmblema. Pärast Calebi elu kõige pikema viie sekundi möödumist suutsid nad ta kärule saada. Calebi paljastelt küünarvartelt tuli maha mingisugune kleepuv aine – need olid naise naha tükid.

Dory karjed nõrgenesid. Tema hingamine koosnes sagedastest pinnapealsetest õhuahmimistest. See sõit tõotas talle talumatult raskeks kujuneda; iga raputus pidi tooma endaga kaasa uusi piinalaineid. Kärusangad maast tõstnud, nägi Caleb veel üht muret. Dory ei olnud just väikest kasvu naisterahvas. Selle kõige tasakaalus hoidmine oleks nõudnud viimset kui üht untsi tema jõust.

Jäta üks pool minule, viiples Pim.

Caleb raputas kindlalt pead. Laps.

Ma jään seisma, kui ära väsin.

Caleb ei tahtnud seda lubada, kuid Pim ei lasknud ennast heidutada. Nad keerasid koos Doryga uksele. Kui päikesevalgus tema peale langes, tõmbus ta kogu kehast kangeks, kallutades sealjuures käru ohtlikult küljele.

Asi on silmades, ütles Pim viipekeeles. Need on vist põlenud.

Ta läks aita tagasi ja naasis koos riidelapiga, mille ta ämbris märjaks tegi ja naise näo ülaosale laotas. Dory keha hakkas lõtvuma.

Lähme, viiples Pim.

Dory nende majja viimisele kulus peaaegu tund ja selleks ajaks oli naine langenud halastusrikkasse meelemärkusetusse. Kate jooksis majast neile vastu. Doryt nähes pöördus ta uuesti ukse poole, kus seisid ettevaatlikult Elle ja Põrnikas, kelles kogu see ärevus oli uudishimu äratanud. Theo nuuskis Põrnika jalgade vahel nagu koerakutsikas.

„Minge majja tagasi,” käsutas Kate. „Ja võtke tädipoeg kaasa.”

„Me tahame vaadata!” virises Elle.

„Jalamaid.”

Nad kadusid sisse. Kate kummardus Dory kõrvale. „Armas jumal.”

„Me leidsime ta aidast,” selgitas Caleb.

„Aga mees?”

„Temast pole märkigi.”

Kate vaatas Pimi poole. Tüdrukud ei tohi seda näha.

Pim noogutas. Ma viin nad tagauksest välja.

„Meil läheb vaja presenti või tugevat tekki,” ütles Kate Calebile. „Me saame panna ta lastest kaugemale tagatuppa.”

„Kas ta jääb ellu?”

„Caleb, ta on omadega üksjagu läbi. Mina ei saa kuigi palju ära teha.”

Caleb tõi raske villase hobuseteki. Nad laotasid selle käru kõrvale maha, tõstsid siis Dory kärust välja ja langetasid tekile, sidusid tekinurgad kokku ja tõmbasid sõlmede vahelt läbi kaks korda nelja tollise ristlõikega plangu, et tekki sellega kanda. Kui nad ta maast üles tõstsid, tõi naine kurgupõhjast kuuldavale lämmatatud karjatuse moodi häälitsuse. Calebit läbis värin; ta suutis seda üksnes hädavaevu kuulata. See asjaolu, et Dory ei olnud surnud, oli määratu julmuse ilming. Nad viisid ta majja sinna väikesesse panipaika, kus olid maganud tüdrukud, ja asetasid õlekotile. Caleb naelutas ühe sadulapadja kardinaks tillukese akna ette.

„Ma pean tal öösärgi seljast saama.” Kate kostitas Calebit tõsise pilguga. „See mõjub… halvasti.”

Caleb neelatas. Ta suutis ennast üksnes läbi häda kokku võtta, et naise ning tema söestunud ja ville täis ihu poole vaadata.

„Ma ei ole selliste asjade jaoks hea,” võttis ta omaks.

„Caleb, keegi ei ole.”

Ta taipas veel üht asja. Ta oli liiga kaua venitanud; nüüd olid nad kitsikuses ja pidid jääma naise surma ootama. Kuna järel oli ainult üks hobune, ei saanud nad Doryt ka suure vankriga Mysticusse vedada. Ja Pim ei lahkuks Dory juurest mitte mingil juhul.

„Mul on tarvis puhtaid riidelappe, pudelitäit alkoholi ja kääre,” käsutas Kate. „Käärid keeda läbi ja ära neid pärast seda enam puuduta, vaid keera lihtsalt riide sisse. Seejärel mine lapsi valvama. Pim saab mind siin aidata. Sa tahad ka ise, et nad mõnda aega majast eemal oleksid.”

Caleb ei olnud solvunud, vaid hoopiski tänulik. Ta hankis küsitud asjad, tõi need sinna ja vahetas Pimiga koha. Tüdrukud mängisid köögiviljaaias nukkudega, valmistades neile lehtedest ja raagudest voodeid, Theo aga paterdas ringi.

„Lapsed, tulge, lähme jõe äärde jalutama.”

Ta sättis Theo puusale istuma ja võttis Elle’il käest kinni. Tüdruk haaras omakorda õpitud viisil kinni õe käest ja niiviisi moodustasid nad ahela. Nad olid poolel teel jõeni, kui õhku lõhestas karjatus. See heli tungis Calebist läbi nagu püssikuul.

Lucius, see algas. Ma vajan sind otsekohe.

Greer oli sõitnud koidikust alates. „Sea lihtsalt see laev valmis,” ütles ta Lore’ile. Ta kihutas hämaruses mööda Rosenbergist, liikus edasi loodesse ja keeras selja taga taevasse tõusva päikese paistel 10. maanteele.

Kella neljaks või hiljemalt viieks pidi ta Kerrville’i jõudma. Mida pimedus endaga kaasa toob?

Amy, ma olen teel.