Читать книгу Linnade põletamine - Kai Aareleid - Страница 11

1941

Isa ja ema olid esimest korda kohtunud viis aastat enne Tiina sündi. Võib öelda, et neid viis kokku Valdek Karm, kellega ema Liisi oli nädal varem tagasihoidliku ilmaliku kombetalitusega abiellunud. Valdek Karmi neid siiski tutvustamas ei olnud: tema oli samal hommikul vabatahtlikuna sõtta läinud. Liisi oli tee peal üksi ja märg nagu kass. Ta oli kaheksateist. Peeter oli kolmkümmend kaheksa ja sõitis läikivmusta „Opeliga”. Neil ei olnud mitte midagi ühist. See kohtumine ei tähendanud mitte midagi. Ent aset see leidis ning Tiina jaoks oli see esimene lüli ahelas, kuhu tükk aega hiljem hakkas kuuluma ka tema.

Om vaist kehv päe, mõtleb vöörmünder Kustas. Pergli perält, mis valu neid nuuri just iisepe ommuku paari aap? A minemest ei pääse, sedäsi sai pastorierrä Villemile lubat.

Kustas ajab end koiku pealt üles.

Ei ole mitti ää päe, nuh ei ole. Pahem põlv, mis poisist peast lakaredelilt allasadamisega haiget sai, annab valusa pitsitusega tunda. Kustas lompab trepile ja näeb, et õues pihutab vihma. Eldene aig.

Natuke hiljem londib Kustas läbi vilu suise hommiku kabeli poole. Kui maailmas on miskit, mida Kustas ei salli, siis priiskamist.

Lartskamine, jah. Mis mõtet oless lõiku vastsit äidsmit lähükse talituse jaoss, mõlgutab Kustas, pääle ku sinnä ei tule kedägi muud ku pruut ja peigmees? Tiip sama vällä, ku lainass kirikaia avva veerest pundi eilätsit lille, viiss altari pääle laasi sissi. Ehk üte tillikse pärjä kah, selle paness usse pääle konksi otsa, noortel ää vaate, et kabel ka vällästpuult ehit. Lõune ehk õhta viiss tagasi, lill saass kogunti uvve vii. Kannate ei saa kennigi, äidsme jääss nopmede, neid saass viil mitu päeva kambre otsan piintren vahki.

Kustas ise ei ole usumees. Vähemalt ei usu tema selle habemiku sisse, kellest Villem oma jutlustes räägib. Piiblit tunneb Kustas küll, aga oleks tema Villemi asemel, otsiks tema selle Jeesu-vellekse kohta hulga muhedamaid lugusid.

Aga om nigu om, ega mea tõistega jageleme tüki – parep oia oma pudrumulk usu kotusse päält kinni ja las egämiis usup ja jutustap sedä, mis esi taht, nõnda om egäde kige vähep näksu.

Kustas võtab Laane Emilia haualt ilusa kimbu kirjusid suvelilli, nopib värskelt rehitsetud platsilt paar mahakukkunud oksarisu, leiab sealtsamast lähedalt, nädala eest maetud Augusti kääpa juurest ühe pasliku kuusepärja ja läheb oma kandamiga kabeli külgmise ukse juurde. Võti on kivi all, kus mujal.

Kustas tassib pingi kabeli ette ja ronib puhkides sinna otsa. Ukseauk on kõrge ja Kustasel tuleb kõvasti vaeva näha, et ulataks pärga konksu otsa riputama. Pärg saab natuke viltu, aga kes see seda märkab. Siis läheb Kustas külguksest kabelisse ja võtab tagaruumis tubli lonksu armulauaveini.

„Proosit, jah,” pobiseb ta kuuekäisega suud pühkides. „Nu-jah.”

Äkitselt tundub Kustasele, et ta kuuleb miskit. Mürinat või kõminat. Aga kõu see ometi ei saa olla, nõnda sombusest taevast. Ehk jäi ta lihtsalt korra tukkuma.

Aga siis kuuleb Kustas juba selgelt lähemale roomavat mürinat. See tuleb metsatuka poolt tee pealt. Ta kuulatab, suu paokil.

Autu. Ja kohe suur, veoautu. Jääss kunnigi periss ligidal seisme. Süäme alt käip külm jutt läbi. Ega siin pikält mõtelte ei ole.

Ühe hetkega on Kustas püsti, ronib käbedalt kantslisse ja jääb kükkis sinna konutama. Natukese aja pärast kuulebki ta kellegi samme teerajal, rasked saapad langevad harvadele kiviplaatidele. Kustase suureks kergenduseks tundub tulija olevat üksi. Mees astub kabeli uksele, jääb seisma ja kuulatab. Kustas piilub pisikesest praost.

Sõjaväemunder. Russki, kurinahk. Või ommigi siin.

„Auu. On siin kedagi?” hõikab tulija, nii et kabel kajab.

Nüüd tunneb Kustas noormehe ära.

Peigmees. Sii jo täempene peigmees.

Kustas ajab end kantslis püsti.

„Tere, tere! Ei tää, kos sii pruut sõss om?” pärib ta kantslist alla kobistades.