Читать книгу Linnade põletamine - Kai Aareleid - Страница 14

1945

Liisi kuuleb koputust juba esimesel korral, aga ei suuda sundida end liigutama, saati siis istuli ajama, püsti tõusma, ukseni kõndima, lingile vajutama.

Uks ei ole lukus. Kes tahab, see tuleb. Ja tulgu. Või ärgu tulgu. Ükskõik.

Isegi hingata on valus. Ihu oleks nagu leekides.

Ema ümiseb ja võtab mu tulitavad põsed oma karedate pihkude vahele. Kuumus annaks justkui järele. Õige pisut. „Vanamees, keeda teed!” hüüab ta. Silitab mu juukseid. Ta lõhnab saiataigna järele. „Oh sa mu lapsuke. Maga, jää magama...”

Uus koputus. Liisi püüab pead tõsta, ent laseb sel uuesti padjale langeda.

Ükskõik.

„Uinu vaikselt, mu lind, ma valvan ju sind...”

Miks sa kunagi varem mulle niimoodi ei laulnud? Olid alati nii karm. Mina ei olnud ju süüdi, et ma sulle sündides haiget tegin. Mina ei olnud ju süüdi, et Kaarel suri ja mina jäin ellu. Või olin?

Nüüd sa siis laulad.

Kostab ukse avamine ja sulgemine, sammud, mis peatuvad.

Laula veel, ema. Täida see tühjus. Kus sa oled?

„Mis lahti?” kuuleb Liisi kedagi küsivat ja avab pikkamisi silmad. Läheb tükk aega, enne kui ta aru saab, kes on see tumeda palituga mees, kes ta voodi ees seisab, karakullmüts käes. Vastu valgust, mis tundub nii ere, nii ere, et lõikab silmadesse.

„Palun vabandust, seltsimees Unger,” lausub Liisi nagu unes. Hääl kõlab võõralt, on sügav ja kähe, tuleks nagu kraasimata villa seest.

„Sind ei olnud tööl, ma tulin vaatama, kas midagi on juhtunud.”

„Ma tundsin ennast natuke... halvasti. Kohe panen riidesse ja tulen.”

Ent ta ei liiguta.

Kohe tõmban lihased pingule, kohe hakkan tõusma, kohe...

Liisi võtab kogu jõu kokku ja ajab end istukile. Silmade ees hakkavad tantsima helendavad põiekesed.

Need meenutavad lõhestatud vasika ihust välja voolanud sisikonda, ükskord ammu, kodus, sara all, kui isa ja suured õed Liina ja Mann olid uksele seestpoolt riivi ette lükanud; sinna ei tohtinud minna, mitte sinna lähedalegi, aga mina läksin ikka. Läksin nimme sellepärast, et keelati, kuna lapse silmad ei tohtinud näha, mis seal sünnib. Olin ma laps? Nüüd äkki tuli mind kaitsta?

Läksin, keelatud vili on nii magus. Üks kiire ja puhas pussitõmme, helendavad soolikad, uskumatu värvide mäng: erepunane, violett, hõbe... Õde kükitamas kausi juures, üks käsi suurt puukulpi liigutamas, teine heitmas midagi valget, silmapesukausitäis paksu mustavat sousti – kas ema üldse teab, mida need kaks seal teevad, nende Maalikesega?

Peeter kummardub voodi kohale, vaatab talle otsa.

„Sa oled ju puhta haige.”

„Ei, ei, kohe läheb üle.”

Liisi küünitab voodi jalutsist palitut võtma.

„Mul on nii piinlik, nii piinlik, et ma teid alt vedasin. Ma ei ole kunagi varem niiviisi töölt ära jäänud. Enam seda ei juhtu, palun uskuge mind.”

Liisi hakkab palitut selga pusima.

„Saapad veel ainult ja siis võime minna.” Ta püüab püsti tõusta, aga lööb vankuma, peab voodi raudsest peatsist tuge otsima.