Читать книгу Linnade põletamine - Kai Aareleid - Страница 15

1945

„Sa oled haige. Sa ei saa kuskile tulla.” Peeter ütleb seda väga selgelt ja rahulikult, nagu veenaks last. Ta võtab Liisil ettevaatlikult õlgadest. Liisi laseb peatsist lahti. Metalli jahedus on levinud kätesse, käed on jätnud oma kuumuse metalli. Peeter sunnib teda uuesti voodile istuma.

„Heida pikali. Palun.”

„Ei, ma ei saa, ei,” pomiseb Liisi ja teeb jõuetu liigutuse, nagu tahaks uuesti tõusta. Aga ta ei jaksa.

„Sul on palavik.”

„Kohe läheb üle.”

„Ma ei luba sul tööle tulla.”

Hetke vaatab Liisi palavikust läikivate silmadega Peetrile otsa, siis korraga on need vett täis, ta langeb Peetri jalgade ette põlvili.

„Palun, ma palun, seltsimees Unger, ärge laske mind töölt lahti, mul ei ole kuskile minna!”

Kohe ajab ta ennast uuesti püsti ja hakkab palitut nööpima.

„Nii, olengi valmis. Saame minna. Ma teen kõik järele, ma luban. Jään õhtul kauemaks…”

„Tasa, tasa nüüd.” Peeter võtab Liisil ettevaatlikult mütsi peast. „Mitte kellelgi ei ole mõtteski sind selle tühja asja pärast töölt ära ajada. Sa pead voodisse minema ja ennast tohterdama.”

„Ma olengi juba terve.”

„Ja homme ära ka veel tule, mitte mingil juhul.”

„Ma ei saa nii!” raputab Liisi loiult pead.

„Saad küll. Las ma kannan selle asja eest ise hoolt. Elli ju nii hoiab sind, ta ei annaks mulle elu seeski andeks, kui ma su haigena tööle lubaksin. Ta vaatab sinu asjad ka üle ja kõik saab korda.”

„Ei...”

„Jah. Ja nüüd voodisse teki alla. Rutusti!”

Liisi vaatab kartlikult Peetri poole ja heidab pikali.

Peeter tõmbab Liisile teki peale ja istub voodi äärele, sest ühtki tooli ta toas ei silma. Liisi tunneb mehe raskust oma voodil, see liigutab temas midagi, mille ta arvas surnud olevat. Liisi keerab pilgu kõrvale.

„Sa pead enda eest paremini hoolitsema. Kui sul midagi vaja on, sa võid mulle rääkida. Liisi.”

Peeter võtab Liisil lõuast ja pöörab tüdruku õhetava näo enda poole. Liisi vaatab Peetrile silma. Hetkeks riivavad Peetri sõrmed Liisi huuli, siis tõmbab ta käe tagasi ja küsib:

„Kas sa nii õhukese mantliga käidki ringi? Ja nende saabastega?”

Liisi ei vasta.

„Kas käid?”

„Miks te minuga nii kuri olete?” sosistab Liisi.

„Ma ei ole kuri. Mul on lihtsalt valus vaadata, kuidas sa ennast üldse ei hoia. Väljas on miinus kümme, see ei ole suvepalitu ilm. Ei ole ju?”

„J-jah, seltsimees Unger.”