Читать книгу Linnade põletamine - Kai Aareleid - Страница 7

2013

See lugu kumab kusagil mu teadvuse piiril, nii et võin seda peaaegu puudutada. See virvendab mu mälu jahedates soppides, hämar kaja rõõmsamatest päevadest, naeratustest, mõnest häälest. See on nagu mu albumis tuhmuvad mustvalged fotod, mille nurkadest on liim ära kuivanud ja mis pudenevad albumit avades välja justkui ärkavad liblikad. Nende lend on lühike ja mul on raskusi nende tagasi asetamisega, sest tähendused on vahel kustunud, kandunud minema nagu tolm.

Ma lubasin, et jutustan sulle lõpuks kõigest. Nüüd, kui sa kogemata leidsid karbi, millel seisis sinu vanaisa nimi, ja tulid minu juurde küsimustega. Ma tean, et sa avasid selle karbi kogemata. Pole vaja vabandada. Lihtne inimlik uudishimu.

Lõpuks ma ju ise andsin sulle võtme, kui palusin sul suvel minu kodu riiulist mõned raamatud tuua. Nii et võib-olla mingi osa minust soovis, et see nii läheks, ilma et ma ise teaksingi. Soovis, et sa leiaksid, et sa avaksid, et sa küsiksid. Et see süda siin saaks rahu ja mineviku linnad saaksid lõpuks põletatud.

Ühes sa küll eksid: ma ei ole midagi sinu eest varjanud. Lihtsalt ei ole osanud sellest jutustada.

Täna avasin lõpuks musta nahkmärkmiku, mille sa mulle kunagi kinkisid. Nüüd kulub see ära. Sa teadsid täpselt, missugust valida. Teadsid, et see peab olema väikeste ruutudega, mis mind toetaksid ja mida mööda saaksin vaikselt edasi liikuda nagu ronitaim. Märkmikul on purpurikarva järjepael ja selle lehti hoiab koos lai kumm, nii turvaliselt ja nii petlikult.

Alustada tuleks algusest. Aga kus on algus?

Algusi on palju.