Читать книгу Gerontoloogia - Kai Saks - Страница 4

Vananemist peetakse inimese elu loomulikuks osaks, kuigi selle põhjust ega põhjendatust pole siiani õnnestunud kellelgi veenvalt seletada. Loo­dus­liku valiku teooria kohaselt oleks vananemine kui funktsioonide halvenemine pidanud olema tasapisi välja tõrjutud, ometi see nii ei ole.

Vananemist on uuritud ja selle kulgu püütud mõjutada kogu teadaoleva inimajaloo jooksul. Praeguseks on vananemise uuringutest kujunenud mitmed teadusharud, niisamuti on vananemine lülitatud uurimis­teemana paljude traditsiooniliste teadusharude konteksti. Laiemas käsitluses erista­takse kahte haru – gerontoloogia ja geriaatria. Teadust, mis uurib inimese normaalset ja edukat vananemist, kutsutakse gerontoloogiaks. Gerontoloogia tuleneb kreekakeelsest sõnast γέρων (gerōn) ‘vana mees’, ‘vana inimene’ ning liitest -λογία (-logia), mille aluseks on sõna λόγος (logos) ‘õpetus’. Vanaea haigustega tegeleb teadusharu nimetusega geriaatria, mis tuleneb kreeka­keelsetest sõnadest γέρων (gerōn) ‘vana mees’, ‘vana inimene’ ja ἰατρεία (iatreia) ‘ravitsemine’. Geriaatriat nimetatakse ka kliiniliseks geronto­loogiaks. Neil mõlemal on hulganisti külgharusid: biogerontoloogia, gerontoloogiline psühholoogia, sotsiaalgerontoloogia, geron­to­­loogiline/geriaatriline õendus, biomeditsiiniline gerontoloogia, bio­gerotehnoloogia, psühhogeriaatria, ortogeriaatria, geriaatriline uroloogia jpm.

Viimasel ajal on peale inimese vananemise hakatud järjest rohkem rääkima ka rahvastiku vananemisest. Vanu inimesi on rahvastikus olnud läbi aegade küllalt vähe, sest haigused ja näljahädad lõpetasid inimeste elu enne, kui nad olid jõudnud vanaks saada. Viimase pisut rohkem kui 100 aasta jooksul on traditsiooniline rahvastikukoosseis oluliselt muutunud, sest inimesed elavad järjest kauem, samal ajal on aga sündimus paljudes riikides vähenenud. Eestis on prognooside kohaselt 2040. aastal iga neljas inimene 65-aastane või vanem. Rahvastikuvananemist, millele demo­graafid on juhtinud juba pikka aega tähelepanu, peetakse üheks inimühiskonna progressi olulisimaks tunnuseks – järjest rohkem inimesi elab täis bioloogiliselt võimaliku eluea ega sure enneaegselt. Monacos ulatub kesk­mine oodatav eluiga juba 90 aastani, mitmetes riikides on see naistel veelgi kõrgem. Samas toob olukord, kus rahvastikust iga viies või tulevikus koguni kolmas inimene on eakas, kaasa elukorralduse ümbermõtestamise ja eakate inimeste ühiselusse parema kaasamise vajaduse. Need ühis­konnad, kes suudavad vanemaealisi edukalt kaasata, tagavad inimestele väärika vanane­mise ning hea arengupotentsiaali kogu riigile.

Vananemine puudutab inimühiskonna kõiki valdkondi, alustades meditsiinist, hooldusest ja pensionikindlustusest kuni hariduse, tööhõive, tarbimise ja keskkonnakujunduseni. Seega on vananemise eripärade tundmine vajalik paljude erialade inimestele.

Käesolev raamat on esimene Eesti autorite koostatud gerontoloogia õpik kõrgkoolidele. Õpiku sihtrühmaks (kas kogu mahus või valitud pea­tükkide kaupa) on eeskätt tervishoiu ning sotsiaal­teadustega seotud eri­alad – arstiteadus, hambaarstiteadus, farmaatsia, õendusteadus, füsio­teraapia, tegevusteraapia, sotsiaaltöö, sotsioloogia, psühholoogia. Mitmed peatükid sobivad kasutamiseks paljude teistegi erialade raames, kus pakutakse eakatele inimestele teenuseid või kujundatakse nende elukeskkonda (nt sporditeadused, rekreatsioon, töö­kesk­konna­spetsialistid, teenindustöötajad jt). Raamatut võib soovitada eakatega töötavatele spetsialistidele enesetäiendamiseks. Loodetavasti leiavad siit huvipakkuvat ka kõik teised vananemise teemast huvitatud lugejad.

Raamat annab ülevaate inimese ja ühiskonna vananemise praegu tunnustatud seisukohtadest ning sellega sagedamini kaasnevatest probleemidest, kuid kahtlemata ei mahu siia kogu gerontoloogia ja geriaatria valdkonnaga seonduv. Raamatusse on lülitatud tuumikteemad, mida peaksid teadma tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonnas töötavad professionaalid. Süva­teadmiste omandamine kuulub erialade pädevusse. Peatükkides on leida viiteid ja linke allikatele, kust saab teemadest põhjalikuma ülevaate. Osa peatükke on koostatud üld­tunnustatud seisukohtade koondülevaatena, teised käsitlevad praegu aktuaalseid vananemis­uuringute valdkondi koos detailsete viidetega vastavatele teaduspublikatsioonidele. Osa teemasid on erinevatest aspektidest kajastatud mitmes peatükis, millele tekstis ka viitame. Eesti olukorra kirjeldamiseks esitame uuringute põhitulemusi valdkondades, mis olid meile kätte­saadavad.

Gerontoloogia on kiirelt arenev teadusharu ning lähemad aastad või aastakümme võivad tuua rohkelt uusi teadmisi. Raamatu autorid on lubanud uuenduste kohta teavet jagada õpikuga kaasneval veebisaidil http://gerontoloogia.ut.ee/

Õpiku kirjutamisel on suur abi olnud konsultantidest, kes olid lahkelt valmis oma eriala piires nõu andma, suur tänu kõigile!

Suur tänu retsensentidele prof. Ain-Elmar Kaasikule ja Sirlis Sõmer-Kullile, kelle nõuanded olid abiks teksti lõplikul valmimisel.

Kai Saks