Читать книгу Gerontoloogia - Kai Saks - Страница 7

Kai Saks

Juba Vana-Kreeka filosoofid arutlesid õnne ja hea elu üle ning uskusid, et inimesed ei peaks soovima mitte lihtsalt elada, vaid hästi elada. Head elu tähistatakse tänapäeval tihti mõistega „elukvaliteet” (quality of life), ka „heaolu” (well-being) või „õnn” (happiness). Kuigi elukvaliteedi mõistet kasutatakse sageli nii igapäevaelus, sotsiaalpoliitikas kui ka teadusuuringutes, pole see üheselt määratletud. Tänapäeval mõistetakse elukvaliteedi all kõige sagedamini dünaamilist multidimensioonilist heaolu kontseptsiooni, mis erineb inimeseti ja muutub inimese elukaare jooksul.

Elukvaliteeti käsitletakse nii üksikisikute kui ka riigi/populatsiooni või selle mõne alamosa tasandil ja erinevates eluvaldkondades, näiteks majanduses, poliitikas, tervishoius, hoolekandes.

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) 1993. aastast pärit elukvaliteedi definitsiooni on enim tsiteeritud viimasel aastakümnel:

Elukvaliteet on inimese subjektiivne hinnang oma positsioonile elus inimese väärtussüsteemi ja kultuurikeskkonna kontekstis, kus hinnangud on seotud inimese eesmärkide, ootuste, elustandardi ja tajutud prob­lee­midega.

Elukvaliteedi mudel, mille töötas välja WHO elukvaliteedi töörühm, sisaldab kuus laia valdkonda: füüsiline tervis, psühholoogiline heaolu, sõltumatus, sotsiaalsed suhted, keskkond ja spirituaalsed/religioossed/isiklikud tõekspidamised (vt tabel 1).1

WHO elukvaliteedi töörühm on pakkunud ka hindamise lühendatud variandi (WHOQOL-BREF), mis koosneb neljast valdkonnast: füüsiline tervis, psühholoogiline seisund, sotsiaalsed suhted ja elukeskkond.2

Elukvaliteet sisaldab nii subjektiivset komponenti (isiku hinnang oma olukorrale, nt õnn, rahulolu, subjektiivne heaolu) kui objektiivset komponenti (objektiivsete parameetritega mõõdetavad tunnused, nt sissetulek, keskkonna saastatus ja ohutus, haigused). Elukvaliteedi igakülgne hindamine eeldab nii subjektiivse kui objektiivse komponendi kaasamist.

Inimese vajadused ja ootused hea elu suhtes muutuvad oluliselt elukaare jooksul, alates varasest lapseeast kuni kõrge vanaduseni. Mõned elukvaliteedi valdkonnad on erinevas elueas vähem või rohkem olulised. Käesolevas peatükis keskendume eeskätt vanemaealiste inimeste elu­kvaliteedile.

Tabel 1. WHOQOOL-100 dimensioonid

Üldine seisund

• üldine elukvaliteet• üldine tervis

Füüsiline tervis

• valuvaba• energia• rahulik uni

Psühholoogiline seisund

• õnnetunne/rahulolu eluga• tähenduslikkus, mõttekus• lootusetunne• õppimisvõime ja olulise teabe meeldejätmine• võime analüüsida igapäevaelu ja teha otsuseid• kontsentreerumisvõime• positiivne suhtumine enesesse• välimus• negatiivsete tunnete puudumine

Sõltumatus

• võime iseseisvalt liikuda• toimetulek igapäevaeluga• sõltumatus ravimitest/ravist• võime töötada

Sotsiaalsed suhted

• suhted teiste inimestega• teiste abi• seksuaalelu

Keskkond

• füüsiliselt turvaline ja kindel• kodune keskkond• rahalised ressursid• võimalus saada piisavalt arstiabi• võimalus saada piisavalt sotsiaalabi• võimalus saada uut infot ja uusi teadmisi• võimalus õppida uusi oskusi• puhkeaeg/vaba aja tegevused• väliskeskkond• igapäevaeluks piisav transport

Spirituaalsed, religioossed ja isiklikud tõekspidamised

Vanemaealiste elukvaliteedi eripärad

Kui kõneleda vanemate inimestega nende elukvaliteedist, siis rõhutavad nad sagedamini vabadust teha ilma piiranguteta asju, mida nad soovivad, hingerahu, võimet elu nautida, rahulolu eluga, vaimset tasakaalu, paljusid sotsiaalseid valdkondi (suhtlemine kaaslastega, intiimsus, armastus, sotsiaalsed kontaktid ja kaasatus, abi, sotsiaalsed rollid) ning turvalisust. Elukvaliteedi positiivne pool seostub eakatel eeskätt enda olukorra teiste omaga võrdlemisega, kvaliteetsete sotsiaalsete kontaktidega (eriti pere­liikmetega), hea tervisega, piisavate materiaalsete võimalustega ja tegevustesse haaratusega. Oma kodus elamine on eakatele heaks eluks väga oluline. Negatiivse poole pealt tõstetakse esile teistest sõltumist, toimetuleku piiratust, õnnetunde puudumist ja sotsiaalsete kontaktide vähesust sõprade ja pereliikmete surma tõttu.3, 4

Eakate elukvaliteedi täpsemaks hindamiseks koostas WHOQOL-i grupp täiendava lisamooduli elukvaliteedi mõõtmiseks WHOQOL-OLD, mis sisaldab kuut valdkonda (tabel 2).5

Tabel 2. WHOQOOL-OLD dimensioonid

• Sensoorsed võimed• Autonoomsus

• Minevik, olevik ja tulevik

• Ajakasutus

• Sotsiaalne osalemine

• Hoiakud surma ja suremise suhtes

Uuring, kus kasutati peale üldise elukvaliteedi mõõdiku (WHOQOL) ka eakatele spetsiifilist lisa (WHOQOL-OLD), näitas, et eakatel on kõige olulisemateks elukvaliteeti mõjutavateks teguriteks toimetulek igapäevaeluga, energia, valuvaba elu ning võime ringi liikuda. Väiksema tähtsusega on võimalus õppida uusi oskusi, sotsiaalne osalemine, välimus, positiivsed hoiakud surma ja suremise suhtes, hoopis tähtsusetu aga suguelu (eriti naistel). Haigete eakate puhul olid tervete eakatega võrreldes olulisemad valuvaba elu, rahulik uni, teiste abi, adekvaatne arstiabi ja adekvaatne sotsiaal­abi, samas kui erinevusi ei olnud sellistes valdkondades nagu sõltuvus ravimitest/ravist, rahalised ressursid, isiklikud tõekspidamised.3

Vanuse mõju elukvaliteedile võib olla tingitud otseselt vananemis­muutustest (nt kehalise võimekuse vähenemine) või kaudselt vananemisega kaasnevatest elumuutustest (nt sissetuleku vähenemine pärast pensionile jäämist, sõprade kaotus). Paljudes uuringutes on leitud, et sarnaste tingimuste korral inimeste elukvaliteet pärast 50. eluaastat paraneb ning püsib sellisena järgneva 15–20 aasta vältel. Elukvaliteet langeb taas madalamaks, kui see oli enne 50. eluaastat, alles üsna vanas eas.6, 7 Teisalt suurenevad inimeste vananemisel individuaalsed erinevused eri tegurite mõjule elukvaliteedis. Mõned saja-aastased võivad olla eluga rohkem rahul kui nooremad eakad.

Heaolu paradoks vanas eas

Nii kogemused kui uuringud on kinnitanud, et rahulolu eluga võib vanematel inimestel olla üsna stabiilne, kuigi objektiivselt hinnatavad heaolu indikaatorid halvenevad. Seda olukorda nimetatakse heaolu paradoksiks. Jätkuvalt stabiilset eluga rahulolu vanemas eas võib seletada adaptatsiooniga, vanusega omandatud kohanemisoskusega. Berliini vananemis­uuringus saadi tulemused, mis kinnitasid teooriat, et adaptatsioon toi­mib läbi kolme valdkonna: selektsioon, kompensatsioon ja optimeerimi­ne (model of selective optimization with compensation – SOC).7, 8 See tähendab, et tegevuste, eesmärkide ja toimingute hulgast valitakse kõige olu­lisem(ad) – selektsioon; elukaotused asendatakse alternatiivsete võimalus­tega – kompensatsioon; ning valitud sihtide saavutamise ressursid maksi­meeritakse – optimeerimine (vt ka ptk „Edukas vananemine ja vanaea haprus”). Heaolu paradoksi seletab samuti viimasel ajal väga populaarne paindlikkuseteooria ehk resilientsus (resilience theory), mis osaliselt haarab ka eelmise, adaptatsiooni mudeli. Sotsiaalne osalus ja abi, eriti emotsionaalne tugi edendab paindlikkust, kõigutamatut optimismi, nii et osa eakaid tuleb oma eluga jätkuvalt hästi toime, kuigi olukorra objektiivse hinnangu alusel võiks eeldada vastupidist. Parema elukvaliteediga on need eakad, kes saavad abivajadusel loota teiste abile ja toetusele just siis, kui nad seda vajavad. Tugivõrgustiku suurusel iseenesest ei ole elukvaliteedi seisukohast olulist tähtsust.9 Paindlikkus on oluline igas eluvaldkonnas, kuid eakate jaoks on eriti olulised järgmised valdkonnad: psühholoogiline, liikumine, finantsid, keskkond (füüsiline, sotsiaalne, kultuuriline). Paindlikkuse­teooriat käsitletakse ka populatsiooni tasandil – kui eakate hulk ühiskonnas suureneb, siis paindlikus ühiskonnas parandatakse eakatele vajalike teenuste kättesaadavust, et neile vajadusel toeks olla. Vanemaealiste elukvaliteedile on tähtis kõigi tasemete paindlikkus koostoimes, alates isikust endast, tema perest ja naabritest kuni kogu ühiskonnani.10 Kontrolli tajumine aitab säilitada heaolu ja elukvaliteeti – isikul, kes tunneb, et ta kontrollib olukorda, on teiste sarnaste tingimuste korral elukvaliteet parem. Sotsiaalse võrgustiku teooria järgi määrab inimestevahelise suhtlemise struktuur (mil moel jagatakse informatsiooni, emotsionaalset, instrumentaalset ja rahalist abi) suhtlemise kvaliteedi ja tõhususe.11 Seda, et omavahel on seotud head sotsiaalsed suhted ning hea tervis ja eluea pikkus, tõendavad mitmed uuringud. Ometi võib leida ka vastupidiseid seoseid – mida rohkem saab inimene abi instrumentaalsetes igapäevatoimingutes (nt poes käimine, tubade koristamine, toidu valmistamine, rahaga arveldamine), seda halvemaks ta hindab oma heaolu, sest tunnetab võimetust oma eluga iseseisvalt hakkama saada.

Elukvaliteedi uuringud, eriti selle psühholoogilise ja sotsiaalse aspektiga seonduvad valdkonnad, on tihedalt seotud ka eduka vananemise (successful ageing) mõistega. Kuigi praeguste teadmiste kohaselt on keha vananemismuutused vältimatud, tuleb osa inimesi oma eluga ka vanas eas toime ega tunneta elukvaliteedi ja heaolu langust – see tähistab edukat psühholoogilist vananemist.

Eesti vanemaealiste inimeste elukvaliteet

Eestis uuriti eakate inimeste arusaamist elukvaliteedist projekti CareKeys raames 2003. a.12 Selle uuringu alusel tõid eakad inimesed elukvaliteedi üle arutledes kõige sagedamini välja järgmised teemad: tervis, igapäevavajaduste rahuldamine harjunud viisil, igapäevatoimingutega hakkama saamine, lähedaste inimeste, laste ja kodu olemasolu, nimetati ka keskkonna turvalisust, transporti, adekvaatset sissetulekut, varasemat elu, ühiskonna suhtumist. Elukvaliteeti mõjutavate teguritena nimetati piisavat liikumist, sobivat toitu, teenuste ja abi kättesaadavust, inimese isiksuse­omadusi, elutahte ja tegutsemistahte säilimist, võimalust mõtestatult tegutseda. Määravaimaks elukvaliteeti mõjutavaks valdkonnaks peeti tugivõrgustiku ja lähedaste olemasolu, häid suhteid ning suhtlemist. Üksi elavad eakad ütlesid, et tunnevad end rohkem inimesena, kui on saanud suhelda. Sõbrad ja lähedased on sageli viimseni ära surnud, eakate arvates noored ei taha vanainimesega nii palju rääkida, noortel on oma vaatevinkel elu kohta. Tunnetati mõistmatust suhtlemisvajaduse olulisuse suhtes. Televiisoriga rääkisid paljud, selle üle tunti isegi piinlikkust. Hooldust vajavad eakad rääkisid elukvaliteediga seoses peamiselt baasvajaduste rahuldamisest (pesemine, habemeajamine, liikumine, kukkumise vältimine, saunas käimine, söömine, koristamine, triikimine, ahjude kütmine, aiatööd), terved ja toimetulevad eakad aga toonitasid, et ei taha olla ainult soodustuste vastuvõtjad, vaid soovivad ka ise omalt poolt panustada, nende jaoks oli ka olulisem osalemine meele­lahutus­üritustel. Tervis ja igapäevavajaduste harjumuspärane rahuldamine olid ühtmoodi väga olulised nii tervetele kui hooldust vajavatele eakatele. Hooldusel olevatel eakatel tulid elukvaliteeti mõjutavate teguritena teravasti esile elu- ja tegutsemistahte puudumine ning elueesmärgi ja -mõtte ähmastumine.

Uuringu tulemused näitasid, et Eesti eakate inimeste arusaamine elukvaliteedist ühtib paljude teiste maade eakate arvamusega. Seega, sarnaste hindamismeetodite kasutamisel on Eesti eakate elukvaliteeti võimalik kenasti võrrelda rahvusvaheliste uuringute andmetega.

Eestis on viimasel aastakümnel tehtud mitmeid eakate elukvaliteeti hindavaid kvantitatiivseid uuringuid. Tartu Ülikooli teadlased on uurinud nii sotsiaaleluga seonduvaid teemasid (Euroopa sotsiaaluuring; Eakate heaolu seoses töötamisega) kui ka tervise- ja toimetulekuprobleemidega eakate inimeste elukvaliteeti (projektid Talsinki, CareKeys, RightTimePlaceCare, EAKAS) ning erinevaid haigusi põdevate inimeste elukvaliteeti, kelle hulgas on palju eakaid inimesi (nt „Vähipatsientide elukvaliteet ja seda mõjutavad tegurid”, „Ravi mõju patsiendi elukvaliteedile – põlve- ja puusa­proteesi patsientide elukvaliteedi muutuse hindamine patsientide poolt” jt). Tallinna Ülikooli juhtimisel on tehtud mitmeid uuringuid, mis sisaldavad ühe osana ka vanemaealiste inimeste elukvaliteedi hindamist (SHARE Eesti – populatsioonipõhiselt on uuritud individuaalse vananemis­protsessi kulgu ja seda mõjutavaid põhjuslikke tegureid; „Eakate tervise- ja elukvaliteediuuring koos Helsingi Arcada kõrgkooliga”; „Eakate heaolu ja suitsiidid”).

Rahvusvahelised eakate elukvaliteedi uuringud on kinnitanud, et Eesti vanemaealistel inimestel on elukvaliteet enamikus valdkondades üks halvemaid Euroopa Liidus (vt joonised 1–4).13–18 Üheks põhjuseks on kindlasti üldine halvem elukvaliteet Ida-Euroopa riikides. Niisamuti see, et neis riikides (Eesti kaasa arvatud) on eakate elukvaliteet halvem üldpopulatsiooniga võrreldes, sest mujal on olukord vastupidi või erinevus puudub (vt joonis 2). Halvema elukvaliteedi põhjused Eesti eakatel on seotud nii kehvema füüsilise kui ka vaimse tervisega ja nendest tingitud tegevus­piirangutega, rahulolu eluga on väiksem, üksildusetunne suurem, lootused tuleviku suhtes väiksemad. Kuigi Eesti eakate halvemat elukvaliteeti on näidatud mitmete uuringutega, on see eriti ilmekas nende eakate puhul, kes elavad kodus, kuid ei tule seal iseseisvalt toime. Asutushooldusel viibivate eakate puhul ei ole Eesti erinevus teiste riikidega võrreldes nii suur.

Joonis 1. Heaolu psühholoogilised tegurid TALSINKI uuringus. (Autori andmed.)

Joonis 2. Rahulolu eluga tööealisel elanikkonnal (15–64 a) ja eakatel (65-aastased ja vanemad). Euroopa Sotsiaaluuring 2014. (M. Ainsaar; autori loaga.)

Joonis 3. Asutushoolduse klientide elukvaliteet CareKeys projektis. (Autori andmed.)

Joonis 4. Koduhoolduse klientide elukvaliteet CareKeys projektis. (Autori andmed.)

Tervisest sõltuv elukvaliteet

Vanuse kasvades sagenevad terviseprobleemid ning paraku elab enamik eakaid inimesi vähemalt ühe kroonilise tervisemurega. Eestis on ligikaudu 90%-l 65-aastastest ja vanematest inimestest mingi terviseprobleem.19 Enda tervist hindasid 2014. aastal heaks või väga heaks 15,6%, 2004. aastal aga vaid 12,6% selleealistest, seega on vähene paranemistendents olemas.20 Võimalikult hea elu­kvaliteedi saavutamine või säilitamine on ka eakate ravis üks olulisi sihte, sest paljusid kroonilisi haigusi pole võimalik välja ravida. Viimasel ajal kasutatakse terviseuuringutes sageli spetsiifilisi tervisest sõltuvaid elukvaliteedi mõõdikuid.

Tervisest sõltuvat elukvaliteeti võib defineerida kui isikute enese hinnangut oma tervisele ja oluliste elutegevuste vastavust normaalse elu ootustele (a person’s perception of their health status and aspects of their life considered important in relation to their expectations of normal living).21 Tervisest sõltuvat elukvaliteeti on määratletud ka võimena ellu viia igapäeva­tegevusi vastavalt indiviidi vanusele ja sotsiaalsele rollile.22 Tervisest sõltuva elukvaliteedi mõõdikud on enamasti konstrueeritud nii, et tervisega seotud mudelit peetakse stabiilseks läbi kogu täiskasvanuea ning haiguste erinevates raskusastmetes. Uuringud on siiski näidanud, et elukvaliteet on palju enamat kui tervis ning paljud muud tegurid on vanematele inimestele tihtipeale olulisemad, näiteks head sotsiaalsed suhted, aktiivsus ja võimalus osaleda sotsiaalselt ja isiklikult mõtestatud tegevustes ning olla vaba funktsionaalsetest piirangutest. Seetõttu eelistavad gerontoloogid sageli mitmekesisemat vaadet elukvaliteedile, võrreldes sellega, mida võimaldavad tervisest sõltuvad elukvaliteedi küsimustikud. Tervisest sõltuva elukvaliteedi mõõdikud võivad olla eelistatud terviseuuringutes, sest nad toovad paremini esile tervisega seotud muutused.

Üldised tervisest sõltuvad elukvaliteedi mõõdikud hindavad funktsionaalset seisundit (emotsionaalne, vaimne, füüsiline, sotsiaalne), heaolu ja üldist tervist, samal ajal ei sisalda need selliseid valdkondi nagu eluase, rahaline olukord ja keskkond.

Teadusuuringus „Eaka elanikkonna tervisevajaduste piirkondlik hindamine (EAKAS)”, mida tehti 2013.–2015. aastal, selgus, et nende 65-aastaste ja vanemate inimeste hulgas, kes kasutasid uuringukuude jooksul mingit tervishoiu- või hoolekandeteenust, oli kõige halvem tervisest sõltuv elukvaliteet kodus elavatel hooldajatoetust saava abistaja toel elavatel ning õendus­abi saavatel inimestel (joonis 5).

Joonis 5. Subjektiivse elukvaliteedi faktorid teenuseliikide kaupa. (Allikas: uuring EAKAS.)

Haigusespetsiifilised elukvaliteedi mõõdikud lähtuvad haiguse iseloomust ja sisaldavad spetsiifilisemaid hindamisvaldkondi, seetõttu on nad spetsiifiliste ravitulemuste hindamiseks märksa tundlikumad. Haiguse­spetsiifilisi elukvaliteedi mõõdikuid on väga palju, mõned näited probleemide kohta, kus neid kasutatakse: depressioon, valu, migreen, inkontinents, reumatoidartriit, südamehaigused. Vanematel inimestel on selliste mõõdikute kasutamine raskendatud, sest nad põevad sageli rohkem kui ühte haigust. Lisaks on ka haigusespetsiifilised elukvaliteedi mõõdikud loodud, arvestamata seda, et vanemas eas muutub erinevate valdkondade tähtsus elukvaliteedile ning nende mõõdikute fookuses on eeskätt füüsiline funktsioneerimine, hoopis vähem aga mõned muud valdkonnad, mis on tähtsad eakatele. Haigusespetsiifilise elukvaliteedi mõõtmiste tulemused pole võrreldavad üldiste tervisest sõltuvate elukvaliteedi mõõtmiste tulemustega, mis teeb tulemuste võrdlemise teistsuguste uuritute rühmadega keeruliseks.

Dementsusega inimeste elukvaliteedi hindamine on keeruline, sest peaaegu kõik mõõdikud eeldavad, et inimesed hindavad oma olukorda ise. Üldised elukvaliteedi hindamise küsimustikud on sageli pikad ja küsimused on kognitiivse häirega isikutele raskesti mõistetavad, seetõttu on dementsusega inimeste uurimiseks loodud spetsiifilised mõõdikud. Kui dementsusega inimene ei ole võimeline ka nendele küsimustele vastama, siis võib kasutada asendusvastajat (tavaliselt esmane hooldaja). Sellised asendushinnangud kipuvad enamasti näitama halvemat elukvaliteeti kui dementsusega isikute enesehinnangud.16 Kasutada võib ka jälgimismetoodikat, mille puhul pikema­ajalise vaatlusega hinnatakse jälgitava elukvaliteedi valdkondi tema käitumise põhjal.

Hooldusest sõltuv elukvaliteet

Nendel habrastel inimestel ja eakatel, kelle elu sõltub kas perekonna/ sõprade abist või tervishoiu-/hoolekandeteenustest, on elukvaliteedis väga tähtis hooldus. Euroopa teadusprojektis CareKeys loodi hooldusest sõltuva elukvaliteedi kontseptsioon.23 Selle kohaselt muutub kõik hooldusega seonduv üha tähtsamaks osaks hooldust vajava isiku elukeskkonnast ning hooldussuhteid ei saa asendada teiste suhetega. See mudel toob esile inimese võimekuse toime tulla olukordade ja sündmustega, mis põhjustavad hoolduse vajaduse, niisamuti isiku oskused kasutada teiste abi, eriti otseste hooldusabitoimingutega seoses. Hooldusega seotud elukvaliteedi hindamisel on üldistele valdkondadele lisaks esindatud märkimisväärses mahus hoolduse vajaduse, hoolduse saamise ja sellega rahulolu aspektid, hindamiseks kasutatakse nii subjektiivseid kui objektiivseid indikaatoreid.

Elukvaliteedi hindamine

Iga valitsuse ja teenusepakkuja üheks tegevuse eesmärgiks nii majanduses ja keskkonnapoliitikas kui tervishoiu ja hoolekande valdkonnas on parandada oma kodanike/teenuse saajate elukvaliteeti. Mitmed rahvusvahelised ühendused ja uuringud, näiteks ÜRO Euroopa Majanduskomisjon, Majandus­koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) ning Eurostat, tegelevad säästva arengu ja heaolu mõõtmisega ja arendamisega. Eesmärgiks on edendada poliitikaid suunas, mis tagaks ühiskonna jätkusuutlikkuse ja inimeste heaolu.

Elukvaliteedi hindamise metoodika valik sõltub uuringu eesmärgist. Kui sihiks on hinnata suurte inimpopulatsioonide (nt riigi rahvastik) heaolu, kasutatakse tihtipeale avalikult kättesaadavaid andmeid või mõõdikuid, mis sisaldavad vähemalt järgmiseid dimensioone: majanduslik heaolu, tervis, kirjaoskus, keskkonna kvaliteet, vabadus, sotsiaalne osalus ning subjektiivne heaolu või rahulolu. Mõnedes metoodikates on kasutatud vaid objektiivseid indikaatoreid, nagu inimarengu indeks (Human Development Index – HDI; http://hdr.undp.org/en/content/humandevelopment-index-hdi). See on numbriline väärtus, mis mõõdab sum­maar­selt tervist ja eluiga, kirjaoskust ja haridustaset ning sisemajanduse kogutoodangut elaniku kohta.

Alternatiivsetes meetodites kasutatakse üksnes subjektiivse elukvaliteedi või heaolu mõõdikuid. Enamasti arvestatakse siiski nii objektiivsete kui subjektiivsete heaolu aspektidega, sest oluline pole mitte ainult see, millised on tegelikud elamis- ja töötamistingimused, vaid ka see, kuidas inimesed ise seda tajuvad ja hindavad.

OECD on välja valinud kuus elukvaliteeti mõõtvat tervisenäitajat, mis tuginevad põhiliselt sotsiaal- ning terviseuuringutel: elada jäänud aastad sünnimomendil, imikusuremuskordaja, üldine terviseseisundi enese­hinnang, pikaajalise haiguse olemasolu, igapäevaelu takistavate terviseprobleemide olemasolu ja ülekaalulisus.24 Maailma õnneuuringus (World Happi­ness Report http://worldhappiness.report) on subjektiivse elukvaliteedi andmetega kombineeritud objektiivsed näitajad majanduse, sotsiaalelu ja keskkonna valdkonnast.25

Enamikus teadusuuringutes kasutatakse elukvaliteedi hindamist isiku tasandil ning uuritakse mingeid populatsiooni alarühmi. Mõõdikuid, mis on loodud elukvaliteedi igakülgseks hindamiseks, nimetatakse geneerilisteks elukvaliteedi mõõdikuteks. Täiskasvanute elukvaliteedi geneeriliste mõõdikute enamkasutatavate näidetena olgu nimetatud WHOQOL, WHOQOL-BREF, EUROHIS-QOL. Eakate inimeste elukvaliteedi geneerilised mõõdikud on näiteks WHOQOL-OLD, WHOQOL-AGE, CASP-12, CASP-19, EQOLI, QOLS-E. Geneerilised elukvaliteedi mõõdikud võivad olla vähetundlikud iseloomustamaks meditsiiniliselt olulist seisundi dü­naamikat tervise­probleemidega inimestel, sel juhul on mõttekas kasutada mõnda tervisest sõltuva elukvaliteedi mõõdikut, näiteks EQ-5D, SF-6D, RAND-36 (SF-36), QWB-SA, HUI2 või HUI3. Veelgi tundlikumad kindlate probleemide muutuste suhtes on haiguse-/probleemispetsiifilised elu­kvaliteedi mõõdikud, näiteks ICIQ-SF (uriini inkontinents), EQOC (pahaloomulised kasvajad), SS-QOL (insult), RA-QOL (reumatoidartriit). Dementsusega inimestel võib kasutada spetsiaalselt kognitiivsete häiretega inimeste jaoks loodud elukvaliteedimõõdikuid QOL-AD; QUALID, DEMQOL või raske dementsuse puhul jälgimismeetodit DCM.

Kasutatud kirjandus

1. WHOQOL Group (1995). The World Health Organization Quality Life Assess­ment (WHOQOL): Position paper from the World Health Orga­ni­zation. Social Science & Medicine 41: 1403–1409. doi:10.1016/ 0277-9536(95)00112-K.

2. WHOQOL Group (1998). The World Health Organization Quality of Life Assessment (WHOQOL): Development and general psychometric properties. Social Science & Medicine 46: 1569–1585.

3. Molzhan A, Skevington SM, Kalfoss M., Makaroff KS. (2010). The importance of facets of quality of life to older adults: an international investigation, Quality of Life Research 19, 2: 293–98. doi:10.1007/s11136-009-9579-7.

4. Gabriel Z, Bowling A. (2004). Quality of life from the perspectives of older people. Ageing & Society 24: 675–691. doi:10.1017/S0144686X03001582.

5. Power M, Quinn K, Schmidt S, WHOQOL-OLD Group (2005). Development of the WHOQOL-old module. Quality of Life Research 14, 10: 2197–2214.

6. Hansen T, Slagsvold B. (2012). The age and subjective well-being paradox revisited: A multidimensional perspective. Norsk Epidemiologi 22, 2: 187–195.

7. Baltes PB, Baltes MM. (1990). Psychological perspectives on successful aging: The model of selective optimization with compensation. In: PB Baltes & MM Baltes (Eds.). Successful aging: Perspectives from the behavioral sciences. New York: Cambridge University Press. 1–34.

8. Lang FR, Rieckmann N, Baltes MM. (2002). Adapting to Aging Losses: Do Resources Facilitate Strategies of Selection, Compensation, and Optimization in Everyday Functioning? The Journals of Gerontology Series B: Psychological Sciences and Social Sciences 57B, 6: 501–509.

9. Hicks MM, Conner NE. (2014). Resilient ageing: a concept analysis. Journal of Advanced Nursing, 70, 4: 744–755. doi:10.1111/jan.12226.

10. Wild K, Wiles JL, Allen RES. (2013). Resilience: thoughts on the value of the concept for critical gerontology. Ageing & Society 33: 137–158. doi:10.1017/S0144686X11001073.

11. Cornwell B, Laumann EO, Schumm LP. (2008). The social connectedness of older adults: A national profile. American Sociological Review 73, 2: 185–203.

12. Soots A. (2003) Elukvaliteedi määratlus ja seda mõjutavad tegurid Eesti eakatel. Käsikirjaline tekst, CareKeys materjalid.

13. Strandberg TE, Saks K, Soots A, Pitkälä KH, Sintonen H, Huusko T, Tilvis RS. (2007). Comparison of health and quality of life of urban elderly in an old and new EU country: Population based cohort study. The TALSINKI study. Česká Geriatrická Revue 5, 1: 41–47.

14. Saks K, Tiit E-M. (2008). Subjective quality of life of care-dependent older people in five European Union countries. In: Care-related quality of life in old age. Concepts, models, and empirical findings. Eds. Vaarama M, Pieper R, Sixsmith A. New York: Springer, 153–167.

15. Saks K. (2009). Eakate elukvaliteet. Kogumikus: Eesti Inimarengu Aruanne 2008 (toim Marju Lauristin). Tallinn, lk 74–78.

16. Beerens HC, Sutcliffe C, Renom-Guiteras A, Soto ME, Suhonen R, Zabalegui A, Bökberg C, Saks K, Hamers JPH. (2014). Quality of life of and quality of care for people with dementia receiving long term institutional care or professional home care: The European RightTimePlaceCare Study. Journal of the American Medical Directors Association 15, 1: 54–61. doi:10.1016/j.jamda.2013.09.010.

17. Ainsaar M. (2011). 60–69-aastaste naiste ja meeste töötamine ja eluga rahulolu seitsmes Euroopa riigis. Ariadne Lõng 11: 15–29.

18. Abuladze L, Sakkeus L. (2013). Social networks and everyday activity limitations. In: Active ageing and solidarity between generations in Europe. First results from SHARE after the economic Crisis. Eds. Börsch-Supan A, Brandt M, Litwin H, Weber G. De Gruyter, pp. 311–322. doi:10.1515/ 9783110295467.311.

19. Saks K, Allev R, Soots A, Kõiv K, Kolk H, Paju I, Jaanson K, Schneider G. (2001). Eakate tervishoid ja hoolekanne Eestis. Tartu.

20. Statistikaamet (2014). TH77: 16-aastaste ja vanemate tervis http://pub.stat.ee/px-web.2001/Dialog/Saveshow.asp (vaadatud 10.12.14).

21. Harrison MB, Juniper EF, Mitchell-DiCenso A. (1996). Quality of life as an outcome measure in nursing research „May you have a long and healthy life”. Canadian Journal of Nursing Research 28, 3: 49–68.

22. Tammaru M. (2004). Elukvaliteedi hindamine ja käsitlused arstiteaduses. Elukvaliteedi hindamine ja käsitlused arstiteaduses. Eesti Arst 83, 1: 47–50.

23. Pieper R, Vaarama M. (2008). The concept of care-related quality of life. In: Care-related quality of life in old age. Concepts, models, and empirical findings. Eds. Vaarama M, Pieper R, Sixsmith A. Springer, New York, 65–101.

24. Kõrreveski K. (2011). Heaolu ja elukvaliteedi mõõtmisest OECD näitajate Põhjal. Eesti Statistika 30 kvartalikiri 4, 11: 28–37.

25. Helliwell J, Layard R and Sachs J. (eds.) (2012). World happiness report. http://www.earth.columbia.edu/articles/view/2960 (vaadatud 10.12.14).

Täiendavaks lugemiseks

Mollenkopf H, Walker, A (Eds.) (2007). Quality of life in old age. International and multi-disciplinary perspectives series: Social Indicators Research Series, 31, 260 p.