Читать книгу Gerontoloogia - Kai Saks - Страница 5

Kai Saks

Inimese elu alguseks peetakse tavapäraselt tema sünnimomenti koos esimeste hinge­tõmmetega, sest see on selgesti määratav hetk. Kuigi ka üsasisesel perioodil on inimene elus, sõltub siis tema elu otseses mõttes teise inimese – ema – elust. Sünnile järgnevatel aastatel toimub inimese nii kehalises kui vaimses ja sotsiaalses arengus palju muutusi. Esimese 20–25 aastaga saavutab keha küpsuse, vaimne töövõime jõuab kõrgpunkti paarkümmend aastat hiljem, sotsiaalsed tipphetked aga tihtipeale veelgi hiljem. Pika elu viimane veerand on eduka vananemise korral küpsuse ja elu mõtestamise aeg, paraku aga ka paljude kaotuste aeg. Edukalt elanud inimese elukaare pikkus läheneb sajale aastale, kuid lõpeb alati siiski surmaga. Seega tähistab elukaar inimese maist eluteed koos kõigi sündmustega, mis selle kestel aset leiavad. See, kas surma nähakse vaenlase või vabastajana, sõltub igaühe elufilosoofiast.

Inimese välimus ja võimekus ning suhtumine iseenesesse, samuti ühiskonna ootused tema suhtes on pika elu jooksul üsna erinevad. Tõenäoliselt ei ole kahte ühesugust ja sarnase elukäiguga inimest. Ometi on sarnase vanusega inimestel mitmes valdkonnas rohkem ühist, võrreldes teistesse earühmadesse kuuluvate inimestega.

Lapse arengut ja kasvu võrreldakse tema vanusele vastavate keskmiste näitude kui normiga. Vananemisel tekkivad muutused on inimeseti palju suuremate erinevustega, ometi saame näiteks välimuse põhjal mõnesuguse täpsusega hinnata inimeste vanust.

Inimese elukaare saab jagada erinevateks perioodideks, mille osaliselt võivad määrata elatud aastad (kronoloogiline vanus), kuid teisalt tema kehaline, vaimne või sotsiaalne võimekus või funktsioneerimine.

Vanusepiirid

Kõige lihtsam on seostada inimese eluperioode elatud aastate arvuga, mida nimetatakse krono­loogiliseks vanuseks. Paljud kronoloogilise vanuse perioodide määratlused käsitlevad detailselt varast eluperioodi. Nii näiteks käsitletakse 7. klassi inimeseõpetuse raames inimese elukaart järgmiselt: imikuiga (0–1-a), väikelapse- ehk maimikuiga (1–3-a), koolieelikuiga ehk varane lapseiga (3–6/7-a), kainikuiga ehk keskmine lapseiga (6/7–11/ 12-a), murdeiga ehk varane noorukiiga (11/12–15/16-a), hiline nooruki­iga (15/16–20/22-a), varane täiskasvanuiga (20/22–40-a), keskmine täis­kasvanu­iga (40–65-a), hiline täiskasvanuiga (üle 65 a).

Ühte üldtunnustatud kronoloogilise vanuse jaotust, mis haaraks kogu elukaare ja oleks vanema­ealiste puhul detailsem, praegu kasutusel ei ole. Sagedamini vaadeldakse inimesi teatud vanusevahemike kaupa, näiteks 5- või 10-aastase vanuseintervalliga. Siiski on olukordi, kus mingi inimrühma kirjeldamiseks on mõistlik kasutada sihtrühma iseloomustavat üldnimetust. Inimese kehalist, vaimset ja sotsiaalset arengut arvestades on põhjendatud niisugune vanusejaotus, kus lapseiga on piiritletud esimese 15 eluaastaga, noorusiga jääb 15–44 eluaasta vahele, keskiga 45–64 eluaasta vahele ning alates 65. eluaastast võib inimese arvata eakate hulka kuuluvaks. Eakate hulgas omakorda eristatakse kronoloogilise vanuse alusel koguni kolme erinevat eakate rühma. Sellise vanusejaotuse elemente kasutatakse nii statistikas (nt Why Population Aging Matters: A Global Perspective; Global Population Statistics. Population by age groups), teadusuuringutes (nt Zizza jt 2009) kui ka eakatele suunatud meedias (nt Transgenerational Design Matters).

VANUSERÜHMADE JAOTUS KOOS PÕHJENDUSTEGA
Vanuserühma määratlus	Põhjendus
Laps	0–14-a*	Pikkus saavutab maksimumi või on sellele lähedal
Noor	15–44-a	Vaimne töövõime saavutab maksimumi
Keskealine	45–64-a	Produktiivne tööiga
Eakas	65-a ja vanemad	Võimalus jääda vanaduspensionile
Noor vana	65–74-a	Olulist töövõime langust veel ei ole
Vana	75–84-a	Vananemise tunnused selgemini väljendunud
Väga vana	85-a ja vanemad	Paljud vajavad igapäevaelus abi.

* Eesti Vabariigi seaduste järgi on laps alla 18-aasta vanune inimene.

Eurobarometer 2011. a aktiivse vananemise uuringu andmetel lõppes noorus Euroopa Liidu elanike arvates keskmiselt 41,8 aasta vanuses (Maltal, Portugalis ja Rootsis 37-a, Küprosel 51-a). Eesti vastanute arvates lõppes noorus 41,9-aastaselt. Vanadus algas Euroopa Liidu inimeste arvates keskmiselt 63,9-aastaselt (Slovakkias 57,7-a, Hollandis 70,4-a). Nooremate inimeste arvates algas vanadus varem kui vanemate inimeste arvates (15–24-a vastanute arvates 59,1-a; 55-a ja vanemate vastanute arvates 67,1-a), meeste arvates varem kui naiste arvates (62,7- vs. 65-a). Eesti vastanute arvates algas vanadus keskmiselt 62,4 a vanuses.

Eestis oli oodatav eluiga sünnimomendil 2014.a naistel keskmiselt 81,5 ja meestel 72,3 aastat ning umbes 150 inimest olid 100-aastased või vanemad.

Seni on maailmas kõige vanemaks elanud inimeseks, kellel on dokumentaalselt tõendatud nii sünni- kui surmaaeg, prantslanna Jeanne Cal­ment (1875–1997), kes elas 122,5 aastat vanaks. Tihti võime kuulda aja­kirjandusest veelgi vanematest inimestest, kuid nendel pole olnud sünni­aega tõendavaid dokumente ning seega ei pruugi andmed olla õiged.

Peale kronoloogilise vanuse kasutatakse veel teistsuguseid vanuse määratlusi.

Bioloogiline vanus – igal inimesel saab mõõta, kui vanad on tema silmad, liigesed, vere­sooned ja muud elundid (organite olukorda võrreldakse erinevas vanuses tervete inimeste organite omaga).

Psühholoogiline vanus või subjektiivne vanus – väljendab inimese enese hinnangut, kui vanana ta end tunneb.

Sotsiaalne vanus – ühiskonnas on välja kujunenud ootused erinevas eas inimeste käitumisele ja sotsiaalsetele rollidele. Nii näiteks on noorelt tipp­juhiks saanud inimese sotsiaalne vanus kõrgem tema kronoloogilisest vanusest, samas on üle 50-aastane haridust omandav inimene sotsiaalselt noor.

Funktsionaalne vanus on üks parimaid viise inimese iseloomustamiseks, see ühendab bio­loogilise, psühholoogilise ja sotsiaalse vanuse. Samas on seda vanust väga raske mõõta. Funktsio­naalne vanus näitab, mida inimene suudab ja tahab teha, milliste inimestega lävib ja millistes hobi- või ühistegevustes osaleb.

Sotsiaalteadlased kasutavad vanemate inimeste puhul sageli neljaetapilist elukaare periodi­seerimist, kus kolmas eluetapp või eluperiood (third age) tähistab sellist elukaare osa, kus inimene on vaba kohustusest tööl käia (on pensioniealine) ning järglaste eest hoolt kanda (lapsed on täis­kasvanud), kuid on hea tervise ja toimetulekuvõimega. Neljas eluetapp aga algab siis, kui inimese tervis ja toimetulek halvenevad sedavõrd, et ta ei tule enam ilma teiste abita oma eluga toime.

Eluperioodid

Järgnev on autori kokkuvõte eri vanuses inimeste keskmisest kehalisest ja vaimsest seisu­korrast, samuti sotsiaalsetest ootustest selles vanuses inimestele. Kokkuvõtte aluseks on kirjandus­allikad ning autori tööalased kogemused. Inimeste kirjelduses aastakümnete kaupa on mõeldud vanust, mis algab nimetatud aastanumbriga (nt kahekümnendad eluaastad on 20–29).

Looteiga (eostamisest sünnini)

Inimene saab alguse kahest rakust, ema munarakust ja isa seemnerakust. Loote rakud on võimelised kiiresti jagunema. Kolm kuud pärast viljastamist on loode umbes 11 cm pikk ja kaalub 100 g. Juba 6.–7. raseduskuust alates kuuleb loode ema südamelööke, ema häält ja teisi helisid ning arvatavasti võib tunda valu. 9 kuu (40 nädala) pärast on lootel arenenud kõik elutähtsad organid ning ta on võimeline alustama elu väljaspool emaihu. Vastsündinud laps on umbes 50 cm pikk ja kaalub keskmiselt 3,5 kg. Vastsündinu näeb suhteliselt hästi (kõige paremini u 20 cm kaugusele – s.o ema näo kaugus imetamisel). Ka lõhna- ja maitsetundlikkus on sünni hetkel olemas.

Lapseiga (0–14-a)

See on periood inimese elus, mil ta muutub nii kehaliselt, vaimselt kui ka sotsiaalselt kõige rohkem ja kiiremini.

• Imikuiga (0–1-a)

Keha. Pikkuses lisandub esimese aastaga umbes 25 cm ning kaal kolme­kordistub, lõikuvad esimesed hambad, laps õpib istuma, seisma, roomama ja teeb esimesed sammud.

Vaim. Tekivad kiindumussuhted – vastsündinu õpib naeratama ja eristama tuttavaid võõrastest. 2. elupoolaastast tekib meenutamisvõime. Esimese eluaasta lõpul oskab laps öelda 3–4 esimest sõna ja saab aru 10–20 sõnast.

Sotsiaalsed ootused. Esimesel eluaastal on sotsiaalsed ootused seotud eeskätt keha ja vaimu eakohase arenguga ning piisava hoolitsuse saamisega last kasvatavate täiskasvanute poolt.

• Väikelapseiga ehk maimikuiga (1–3-a)

Keha. Laps õpib vabalt kõndima, kauguse ja eseme paiknemise hindamisel on mõõduks lihastunne.

Vaim. 2. eluaastal õpib laps kasutama reaalseid esemeid (kamm, lusikas, tass). Edaspidi kasvab kujutlusvõime ning laps hakkab leludega mängima. 2. eluaasta lõpul tarvitab laps umbes 300, 3. eluaasta lõpul kuni 1500 sõna.

Sotsiaalsed ootused. Väikelapse sotsiaalse arengu edusamme hinnatakse selle järgi, kuidas ta läheb üksikmängult üle kõrvuti mängule ning lõpuks ühisele mängule. Lapses hakkab arenema sõltumatus („mina ise”) ja eneseteadvus.

• Eelkooliiga (3–7-a.)

Keha. 7-aastane laps on tavaliselt 116–127 cm pikk ja kaalub 18–25 kg.

Vaim. 3–4-aastane laps mängib juba rohkem koos kui üksi. 5–6-aastaselt on laps võimeline tegevusi planeerima ning edaspidi kasutama mängus kindlaid reegleid. Soov pälvida hellust ja heakskiitu on selles vanuses lapsele väga oluline.

Sotsiaalsed ootused. Kohustuslike käitumisnormide järgimine, kooli­minekuks valmistumine.

• Noorem ja keskmine kooliiga (7–15-a)

Keha. Nooremas koolieas suureneb kehakaal aastas keskmiselt 3 kg ja pikkus 6 cm. Puber­teediga seotud muutused algavad tüdrukutel 10.–13. ning poistel 12.–14. eluaasta vahel ning on seotud suguhormoonide taseme tõusuga, mille tõttu kujunevad tüdrukutel naistele ning poistel meestele omased kehalised, füsioloogilised ja psüühilised tunnused. Puberteediga kaasneb sageli väga kiire kasvuperiood.

Vaim. Õppimisvõime on väga hea. Sõbrad ja tuttavad saavad elus aina tähtsamaks, areneb enese­teadvus ja tung ennast maksma panna. Kiired muutused kehas võivad tekitada ebakindlust.

Sotsiaalsed ootused. Pühendumine õppimisele ja enesearendamisele, normaalsete suhete säilitamine täiskasvanutega.

Noorukiiga (16–22-a)

Keha. Kuigi keha on saavutanud täispikkuse, võivad lihasmass ja luu­tihedus veel suureneda, hormonaalne seisund tasakaalustub.

Vaim. Toimub iseenese leidmine ja rahunemine, omandatakse täiskasvanu roll.

Sotsiaalsed ootused. Iseseisvuse saavutamine, täiskasvanute õiguste ja ko­hus­tuste järgimine.

Kahekümnendad eluaastad

Keha. Kehaline võimekus saavutab tipptaseme umbes 25-aastaselt.

Vaim. Õppimisvõime on endiselt hea, kuigi üldvõimekus ning taju kiirus võivad hakata vähenema. Iseloom on plastiline, pole veel lõpuni välja kujunenud.

Sotsiaalsed ootused. Õpingute lõpetamine, tööelu algus, elukaaslase leidmine, pere loomine.

Kolmekümnendad eluaastad

Keha. Vananemine algab raku tasandil, kehaliselt aktiivne inimene ei tunne olulist võimete muutust. Sageli märgatakse esimesi halle juukseid ja kortse näol, meestel võivad hakata juuksed hõrenema – need ei ole haiguslikud muutused.

Vaim. Üldine vaimne töövõime suureneb. Isiksuse tüüp on välja kujunenud, seda saab endale teadvustada, kuid muuta on raske.

Sotsiaalsed ootused. Tööalane edenemine, laste kasvatamine. Kohustuste kõrvalt enesearengu ja harrastustega tegelemine.

Neljakümnendad eluaastad

Keha. Jõudlus on endiselt hea, kuigi selle vähenemine võib olla tuntav. Paljud peavad hakkama lugemiseks prille kasutama. Tervisekontroll muutub olulisemaks, et avastada võimalikke haigusi varases staadiu­mis. Naistel väheneb võime lapsi saada, meestel võivad tekkida sugu­­eluhäired.

Vaim. Vaimne töövõime saavutab maksimumi. Hakatakse vaatama tagasi elatud elule ja mõtlema eesolevale. Keha muutused ja elu piiratuse tunnetamine võib tekitada seisundi, mida nimetatakse keskeakriisiks. See tähendab eeskätt üleminekut nooruseast keskikka, mis võib tekitada pingeid ja lootusetust, kuid toob enamasti lõpuks kaasa elu vaimse külje suurema väärtustamise. Keskeakriisiga seostatakse oluliste muutuste tegemist oma elus – pikale reisile minek, muutused peresuhetes, eriliste harrastustega tegelema hakkamine.

Sotsiaalsed ootused. Erialase tipptaseme saavutamine, laste õpingute ja arengu kindlustamine, aktiivsus ühiselus.

Viiekümnendad eluaastad

Keha. Naistel saabub menopaus keskmiselt 51-aastaselt – lõpevad menstruatsioonid, kaob võime rasestuda. Mingi aeg enne ja pärast seda tunnevad paljud naised kuumahoogusid ja higistamist, võivad esineda unehäired ja südamepekslemine. Ka meestel võib väheneda sugu­hormoonide teke, kuid mõnedel säilib seksuaalne aktiivsus ja viljakus kõrge eani. Paljud inimesed võtavad kaalus juurde, kuulmine võib pisut halveneda.

Vaim. Inimeste erinevused muutuvad järjest suuremaks, osa hakkab sisse elama „vana­inimese” rolli, teised tunnevad end sama energilistena kui varem. Loomingulised võimed võivad suureneda, hakatakse uurima perekonnalugu, kirjutama mälestusi.

Sotsiaalsed ootused. Jätkuv töötamine on ühiskonnas avalikult soositud, kuid varjatult võib tööturul alata ealine diskrimineerimine. Tööta­misega hakkab konkureerima vajadus ja soov abistada oma lapselapsi ja vanemaid igapäevaelus.

Kuuekümnendad eluaastad

Keha. Terve inimene erineb võimetelt üsna vähe keskealisest. Ligi kaks kolmandikku inimestest põeb aga mingit kroonilist haigust – sagedamini on nendeks kõrgvererõhktõbi, südame- ja veresoontehaigused, suhkurtõbi, liigese- ja silmahaigused. Maitsmis- ja lõhnataju võivad väheneda.

Vaim. Vaimne töövõime oluliselt ei muutu, kuid ülesannete lahendamine võib võtta kauem aega, sest reaktsiooni kiirus aeglustub, töömälu halveneb ja hirm ebaõnnestumise ees suureneb. Vanaduspensionile jäämine võib olla rõõm – tekib võimalus tegeleda sellega, milleks seni pole jätkunud aega. Teisalt võib see tähendada sissetuleku ja suhtlemise vähenemist koos ebakindluse suurenemisega tuleviku ees.

Sotsiaalsed ootused. Aktiivse töötamise vähendamine või lõpetamine, vabatahtliku tööga ja huvitegevustega tegelemine, oma vanemate ja lastelaste abistamine.

Seitsmekümnendad eluaastad

Keha. Inimeste erinevused muutuvad üha suuremaks – selles vanuses on osa inimesi võimelised jooksma maratoni, samas on paljudel üha rohkem märgata vananemismuutusi, jõud väheneb, juuksed hõrenevad, rüht ja tasakaal halvenevad, luud muutuvad hapramaks.

Vaim. Elukogemused ja tagasivaade elatud elule annab meelerahu ja oskuse maailma asjadest ning teistest inimestest aru saada. Kui elatud elu tundub raiskuläinuna, võib tekkida kibestumine. Vaim võib püsida kaua noor, kui seda aktiivselt virge hoida.

Sotsiaalsed ootused. Oma eluga iseseisvalt hakkama saamine, traditsioonide ja rahvapärimuse arendamine ning edasikandmine.

Kaheksakümnendad eluaastad ja sellest edasi

Keha. Umbes 10–15%-l inimestest ei ole ka väga vanas eas kroonilisi tervise­probleeme. Füsioloogilised vananemisnähud, eriti koos haigustega, muudavad toimetuleku igapäevaeluga keerulisemaks – kehalisest võimekusest on järele jäänud pool või veelgi vähem, kehakaal hakkab vähenema, vastuvõtlikkus nakkushaigustele suurenema.

Vaim. Sagenevad haigused, mis kahjustavad vaimseid võimeid ja põhjustavad dementsuse teket. Samas on ligikaudu pooled väga vanadest inimestest vaimselt igati terved ja ärksad. Igasugused muutused on stressirohked, neid püütakse pigem vältida. Võib tekkida hirm sõltumatuse ja iseseisvuse kaotuse ees.

Sotsiaalsed ootused. Jõukohane osalemine ühiselus, elukogemuste edasiandmine noortele. Pereringis kipuvad tekkima patroneerivad hoiakud, ealist diskrimineerimist tuleb ette paljudel elualadel. Samas väärtustatakse väga vanu ärksaid inimesi hea eeskujuna noorematele.

Vananemismuutusi uuritakse tihtipeale statistiliste meetoditega. Selliselt saadud tulemused iseloomustavad tõepoolest mingis vanuserühmas domineerivaid seisundeid, kuid ei pruugi kajastada iga konkreetse inimese olukorda, kes kronoloogilise vanuse järgi sellesse rühma võiks kuuluda. Sestap loovadki üldistavad kokkuvõtted erinevas eas inimestest pigem tausta. Mida vanemaks saavad inimesed, seda suuremaks muutuvad nende erinevused. Nii ei pruugi kronoloogilise vanuse põhjal tehtud otsused olla kuigi tõesed. Paljude otsuste tegemisel tuleks olla võimalikult eelarvamustevaba ja lähtuda inimese tegelikust seisundist, võimetest ja huvidest.

Vanaks saadakse alati esimest korda elus, seega on vananemine ainus võimalus kogeda erinevate eluperioodide valusid ja võlusid. Paljud väga vanad inimesed ütlevad, et alles nüüd, mil keha hakkab koost lagunema, on nad hakanud elust aru saama ja taipama selle mõtet. Kindel on see, et igaüks, kes tahab kaua elada, peab leppima vanaks saamisega.

Kasutatud kirjandus

Bachmann T, Maruste R. (2001). Psühholoogia alused. Ilo.

Butterworth G, Harris M. (2002). Arengupsühholoogia alused. Tartu Ülikooli Kirjastus.

Global Population Statistics. Population by age groups http://www.geohive.com/earth/population_age_1.aspx (vaadatud 22.01.2016)

Glöckler M, Goebel W. (2008). Laps. Meditsiinilis-pedagoogiline nõuandja. Premark.

Kagadze M, Kullasepp K. (2012). Muutuste maailma. 7. klassi inimeseõpetuse õpik. Lk 6–27. Koolibri.

Kontopodis H, Wulf C, Fichtner B. (2011). Children, development and education. Springer. doi:10.1007/978-94-007-0243-1_1.

Marcdante K, Kliegman M. (2015). Nelson Essentials of pediatrics. 7th edition. Elsevier.

Special EUROBAROMETER 378 „Active ageing” (2012) http://ec.europa.eu/public_opinion/archives/ebs/ebs_378_en.pdf (vaadatud 28.10.15)

Zizza CA, Ellison KJ, Wernette CM. (2009). Total Water Intakes of Community-Living Middle-Old and Oldest-Old Adults. The Journals of Gerontology. Series A: Biological Sciences and Medical Sciences 64A (4): 481. doi:10.1093/gerona/gln045.

Transgenerational design Matters, „Characteristics of our Aging Population: The Elderly Sub-Population” http://transgenerational.org/aging/demographics.htm (vaadatud 22.01.2016).

Why Population Aging Matters: A Global Perspective. https://www.nia.nih.gov/publication/why-population-aging-matters-global-perspective/trend-3-rising-numbers-oldest-old (vaadatud 22.01.2016).