Читать книгу Kagu-Aasia - Karin Dean - Страница 10

Erkoranžides või tumepunastes mungarüüdes paljakspöetud peaga poisikesed või klassikaliselt kortsus näoga tähtsad mungad vaatavad vastu nii kümnetest turismibrošüüridest kui ka sadadelt reisipiltidelt, taustaks templid või tänavad, tegevuseks varahommikune almusering või miks mitte kohalikus internetikohvikus surfamine. Klassikalist lihvi taolisele theravaada-budistlikule stseenile annaks muidugi just päikesekiirtes sillerdav kuldsete katustega ja rikkalike kaunistustega templikompleks. Ent ka palmidega palistatud silmipimestavalt valge liivarannata ja rohelisest asuursiniseni värve vahetava sooja troopilise mereta poleks paljude jaoks Kagu-Aasiat. Tüüpiliseks kuvandiks on ka ereroheline põld noorte riisitaimedega – olgu mäenõlvadele rajatud terrassidel või silmapiirini ulatuvatel tasandikel, lisaväärtust juurde andmas vesipühvliga põldu kündev inimene. Troopiline või ekvatoriaalne kliimavööde pakub teisigi hingematvaid pilte lopsakast loodusest, mis eriti intensiivselt rohetab ja õitseb pärast ägedaid mussoonvihmavalinguid. Looduse rikkalikud annid nagu kuldkollased ananassid ja mangod, punased banaanid, rohelised guajaavid või ogalised peasuurused durianid sütitavad lisaks ilumeelele ka vaataja maitsemeele.

Mille põhjal kujundab Eesti inimene oma nägemuse Kagu-Aasia maade kultuurist, elutingimustest, inimestest? Kõige tüüpilisemad Kagu-Aasia kuvandite loojad on turismireklaamid, reisiraamatud, juhuslikud uudised või dokumentaalfilmid, interneti otsingumootorite pakutav, sõprade-tuttavate – või võõraste – reisimuljed, fotod ja blogid. Taolisest materjalist kumavad läbi korduvad stereotüüpsed motiivid, mis omakorda loovad teatud ettekujutusi piirkonnast või selle üksikutest maadest. Mitte ainult lääne turismibürood, meedia ja organisatsioonid, vaid ka Kagu-Aasia riikide valitsused oma institutsioonidega ning agarad kohalikud väikeettevõtjad tegelevad edukalt teatud enesekuvandite edendamisega.

Kagu-Aasia ühiskondadest kirjutanud ajaloolane Maurizio Peleggi ja antropoloog Nils Mulder on mõlemad märkinud, et turismi ja lennupiletite kättesaadavusega rahvahulkadele on kaunid ja eksootilisena kujutatavad Kagu-Aasia füüsilised ja kultuurilised maastikud vormitud kergesti äratuntavateks ajatuteks klišeedeks, mis võimaldavad kiiresti ja mõjuvalt pakkuda vastavaid müügiartikleid. Ka ennist maalitud pildid kuuluvad taoliste ettesöödetud kuvandite hulka – kõiki kirjeldatud stseene võib Kagu-Aasiast kergesti leida, nagu tõestavad tuhanded fotod ja kirjeldused. Budistlikke templeid ja stuupasid leidub Kagu-Aasia mandriosas sõna otseses mõttes peaaegu igal sammul. Varieeruvad need tänaste või hiljutiste kuningapaleede kompleksides uhkeldavate kullast ja karrast meistriteoste, ajaloo hõngu pakkuvate rohtu kasvanud, ent väärikate mälestiste ning värskelt värvitud suuremate ja väiksemate pühapaikadega. Tegutsevates templites elavad mungad, kes ise elatist ei teeni – neile annavad toitu ja tarbeesemeid oma kogukonnad, ja üks vorm selleks on munkade varahommikused almuseringid. Nagu kõik teised tänased kagu-aasialased, suhtlevad ka mungad mobiilidega ja internetis. Kuid kui palju need pildid räägivad meile Kagu-Aasiast?

Reaalsuseid on mitmeid. Reisijad elavad oma maailmas, proovides lühikese puhkuse jooksul aru saada võimalikult palju ühiskonna toimimisest, kirjutamata reeglitest, tavadest – vähemasti nii palju, mis aitaks neid reisil, puutudes kokku kohalikega poes, hotellis, tänavatel. Ühed proovivad võimalikult palju teada saada, lugedes selleks juurde, teised põgenevad lihtsalt Euroopa jaheda kliima käest ning neile piisab merest, palmidest ja rannaliivast. Kohalikud aga osalevad samas ühiskondlikus ruumis hoopis teistmoodi ja teisi reegleid järgides. Kas eespool kirjeldatud stereotüüpsed kuvandid teevad karuteene Kagu-Aasia ühiskondadele? Vaevalt küll. Eksootiliste, kaunite – kuigi klišeelike – kuvandite turustamine on kindlasti aidanud Taist teha maailma viimaste aastakümnete ühe edukaima turismimaa, kus turismitööstuselt oodati 2012. aastal umbes 21 miljardit eurot.

Stereotüüpsed kuvandid on lihtsustatud uskumused, alluvad manipulatsioonile, võivad olla kestvad, ent on ka eksitavad. Vaatamata suurele hulgale kuvanditele munkadest, mis jätavad mulje, nagu oleks tegemist sügavalt budistliku piirkonnaga, pole budism tegelikult Kagu-Aasia levinuim religioon. Selleks on islam, mille järgijaid hinnatakse piirkonna rahvastiku hulgas 40 protsendile. Maailma suurima rahvastikuga islamiriik Indoneesia laiub merelises Kagu-Aasias. Alates Tai lõunaprovintsidest mööda Malaisia idarannikut lõuna poole liikudes võib reedeõhtusele ruuporitest kuulutatavale külamošee palvusele kogunemas näha valgete kurtade ja ümmarguste mütsikestega meeste merd. Ka kristlik kirik pole Kagu-Aasia maastikul võõras, seda on vaid selle arhitektuur ja ümbritsevad lopsakad palmid ja banaanipuud. Erinevates riikides on budismi riiklikule edendamisele relvadega vastu seisnud mitte ainult muslimid, vaid ka kristlased. Inimtühjad rannad eksisteerivad küll ka tänases Kagu-Aasias – kuigi neid ei leia sealt, kuhu turismibrošüürid ja reisiraamatud saadavad sadu tuhandeid inimesi! Inimtühjad on näiteks Tai kolme lõunapoolseima provintsi rannad, sest muslimid ei käi päevitamas ning turistid hoiavad kogu piirkonnast eemale vägivaldse relvastatud vastupanuliikumise tõttu. Ka riis kasvab põldudel, ent valdav osa pärineb Kesk-Tai silmapiirini ulatuvatelt üksluisetelt tasandikelt, mida haritakse masinatega. Lisaks troopilise looduse rohelusele poleks Kagu-Aasiat ka ilma suurlinnade kaootiliste rahva- ja liiklusummikuteta, liaanidena jooksvate elektrikaablite ja tuhandete toimekate inimesteta, kes on sipelgatena siblimas meie jaoks võõrkeelse neoonreklaamiga klaasist pilvelõhkujate vahel heitgaaside põhjustatud sudus.

Ka meedia on oluline infoallikas kaugete maade kohta, serveerides aga uudiste näol kaadreid eelkõige just momendil toimuvast. Need valitud hetked ei anna aimu igapäevaelust, kui tegemist pole just dokumentaalfilmiga, vaid teavitavad millestki toimunust. Kagu-Aasias nagu ka Eestis toimub aga midagi kogu aeg, ent rahvusvaheliste agentuuride vahendusel jõuab sellest meieni vaid erakordne, ebatavaline või siis kurioosne. Igapäevane ei ületa ju uudisekünnist. Uudistes jääb väheks ka kaunist eksootikast, mida müüvad turismireklaamid ja tahtmatult edendavad paljud reisijad. Konkurentsitihedas uudistemaailmas peab kuvandite müümiseks leidma teisi mooduseid. Uudistes müüvad efektid, kontrastid tavapärasega, kahjuks ka kannatused ja õnnetused, mitte ilusad pildid. Uudislood peavad olema lühikesed, haaravad ja visuaalselt atraktiivsed või negatiivses mõttes šokeerivad, märgib iiri päritolu poliitgeograaf O’Tuathail (2000). Kagu-Aasia kindlasti ei paikne maailmas esireas sõdade, veriste terrorirünnakute, piiri poole jooksvate sõjapõgenike, põlevate majade, ohvriterohkete rongiõnnetuste, enesetaputerroristide ega levivate haiguste poolest. Vietnami sõda, mis kohapeal on tuntud hoopis Ameerika sõjana, meenub mõnele lugejale ehk vaid ähmaselt lapsepõlvest. Kambodža genotsiidist 1970. aastate teisel poolel ollakse ilmselt ka kuulnud, vähem aga Indoneesias 20. sajandil ümberasustatud miljonitest inimestest või Tai sõjaväe poolt korda saadetud vägivallast 1990. aastatel. Indohiina poolsaarel on pärast külma sõja lõppu valitsenud rahu ja areng, mille lühidalt võtab kokku ühe Tai poliitiku tuntud loosung „lahinguplatsilt turuplatsile”. Selle kõigega kaasnevaid laialdasi probleeme on aga lühivõi päevauudistes kajastada keeruline ja aeganõudev. Visuaalsete efektide poolest vaesed sündmused ja uudised, mille süžeed on ka keerulised, nõudes detailsemaid arusaamu varasematest arengutest, ei jõua sageli maailma meediavõrgustikesse. Näiteks võib tuua rohujuuretasandil võitlust õiguste eest, keskkonnakaitse teemasid, opositsiooni võitlust poliitikas kaasa rääkimiseks ja korruptsiooni. Nendes arengutes ei toimu midagi otseselt skandaalset, mastaapset või ohvriterohket. O’Tuathail (2000) märgib tabavalt, et maailma meedia on loonud televisiooni-näitemängud, milles dramaatilistes konfliktides kohalikel lavadel esinevad vaid selge sõnumiga tegelased.

Eestikeelsetes uudistes on Kagu-Aasia viimase kümne aasta jooksul esinenud üksikute suurte näitemänguliste sündmustega. Need olid tsunami, orkaan, sõdurite püssitule eest põgenevad mungad ning relvastatud rahvamassid keset ühe armastatud turismimaa pealinna ja lennujaamas, kus viibis ka eestlasi. Tsunami ja selle katastroofifilmiga sarnanev hävitustöö Tais ja Indoneesias 2004. aastal šokeeris kogu maailma. Nii ka 2008. aastal Myanmaris hävingut toonud orkaan Nargis ning tollase sõjaväelise hunta keeld mitte lubada esimese nädala jooksul riiki välisabi. Eesti meediauudiste luubi alla – nagu mujalgi maailmas – on Kagu-Aasia toonud ka Myanmari munkade massidemonstratsioonid muljetavaldavate kaadritega ussina vooklevast punaste mungarüüde kilomeetripikkusest sabast 2007. aastal, üheksapäevane Bangkoki lennujaama haarang kollastes särkides radikaalse rühmituse poolt 2008. aastal, ning muidugi ka see, kui Bangkoki kesklinnas sõitsid tankid ja linn põles 2010. aasta kevadel. Eesti televisioonis on jooksnud ka paar dokumentaalfilmi Myanmari sõjaväerežiimi tekitatud probleemidest ja kannatustest, ning 2010. aastal dokumentaalfilmide kategoorias Oscari nominendiks esitatud Anders Østergaardi VJ Burma (2008) jooksis ka PÖFFi ametlikus kavas.

Internetist saadavas teabes orienteerumine on infopakkujate suure hulga ja erineva kvaliteedi tõttu keeruline ja libe tee, eriti algajale Kagu-Aasia uurijale. Tuleb teada, millised kohalikud ingliskeelsed internetiajalehed on valitsuse häälekandjad (nagu New Light of Myanmar, mitmed Vietnami ja Laose ajalehed, The Straits Time Singapuris ja New Straits Times Malaisias) ja millised toetavad varjatult teatud erakondi (näiteks Bangkok Post ja Nation Tais), millised aga lähtuvad piiramatust sõnavabadusest (näiteks The Irrawaddy, Malaysiakini, Asia Times Online, paljud tuntud blogid). Ilmselt ei oleks ka asjatundmatu võtnud tõe pähe Myanmari sõjaväelise režiimi häälekandja raporteid näiteks valitsuse narkootikumide salakaubaveo vastu võitlemise kohta. Ent kummad raportid on lähemal tegelikkusele, kas Myanmaris asuva rahvusvahelise organisatsiooni, kes seal tegutsemiseks vajas sõjaväelise režiimi luba, või Tai poole peal meediavabadust nautiva Myanmari eksiilaktivisti omad? Birma uuringute konverentsil 2010. aastal Marseille’s analüüsisid panelistid riigis tegutsevate rahvusvaheliste organisatsioonide dilemmasid olukorrast piiranguteta raporteerimise ja riigis tegutsemise loa säilitamise vahel, mida väljastab valitsus, samuti mitmete eksiilis baseeruvate organisatsioonide erinevat professionaalsuse taset, erapoolikust, eksiilimeedia rolli uudiste loomisel ning nende allikaid. Ettekannete ja arutelude raames palus üks segadusse aetud Myanmari-uurija paneliste mitte enam jätkata arutelu sellest, kuidas infopakkujad suhestuvad üksteise ja kontekstiga, vaid lihtsalt nimetada need allikad, mille informatsiooni võiks usaldada. Panelistid soovitasid tal teha neid otsuseid ise, kõiki keerukusi arvesse võttes ja kriitiliselt.

Rahvusvahelised abi- ja arenguorganisatsioonid ning valitsusvälised organisatsioonid on võitnud väiksema, ent arvestatava niši, turu ja publiku, mõjutades lisaks teadmistele ka poliitikat. Nende levitatavad teave ja kuvandid varieeruvad vastavalt tegevusvaldkondadele ja teemade aktuaalsusele maailma ühiskondlikus elus. Pole harv juhus, kui taolised organisatsioonid loovad läänes ettekujutusi abitutest inimestest õnnetutes arenguriikides, kus võideldakse tagurlike iganditega ja unistatakse progressist, kaasaegsemast ühiskonnast, demokraatiast ja õigustest, mille mudelit loomulikult pakub lääs. Abiorganisatsioonide plakatitel leiab üsna sageli poolpaljaid räbalates lapsi, loodusõnnetuste ohvreid, hõimuriietes mägilasi ja teisi erinevaid abivajajaid räämas äärelinnades või bambusest külahurtsikutes. Nendele lubatakse-pakutakse riideid, süüa, meditsiiniabi, koole, külakaevusid, arvuteid, inimõigusi. Areng on väga mitmetahuline teema – nii ühiskonnateaduste alavaldkonnas nimetusega „arengu uuringud” kui ka kohalike riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide poliitikas, või siis sageli kahe eelneva suhtes hoopis üsna tõredalt meelestatud kohalikes kogukondades. Tuleb teada tausta ja kohalikku konteksti. Muidu võib juhtuda, et näiteks Mekongi lisajõele Nam Theunile kahe hüdroelektrijaama ehitamist Laose Demokraatliku Rahvavabariigi valitsuse loal peetaksegi arenguprojektiks, mille eesmärgiks, nagu projekti kodulehel kirjas, on vähendada elanikkonna vaesust. Nimetatud projekti koduleht kuulutab, et kogu ettevõtmise üheks nurgakiviks on looduskaitseala loomine, ning asustades 6200 inimest ümber tammi jaoks vajaliku 450 ruutkilomeetrise veereservuaari loomiseks, paraneb märgatavalt kohalike eluolu. Kuid kelle ja mille arengut silmas peetakse, kui tohutult suure hüdroelektrijaama ehitamisel osalevad Electricite de France (35 protsenti), Electricity Generating Authority of Thailand (25 protsenti), Ital-Thai Co (15 protsenti) ja Laose valitsus (25 protsenti) ning toodetud elektrienergiast kavandatakse 95 protsenti müügiks Taisse?

Problemaatiline pole õige või vale esitus, vaid laiahaardeline reduktsionism – see, et ühiskondi ja kultuure kujutatakse ühe omaduse järgi, homogeniseeritakse ja külmutatakse ajaloos, on märkinud türklasest ühiskonnateadlane Arif Dirlik. Ta ei süüdista idamaade „orientaliseerimises” mitte ainult läänt ja selle imperialistlikke huve (erinevalt Edward Saidist raamatus „Orientalism”), vaid näitab, kuidas niinimetatud idamaalased enda esitlemisel sellega ka ise aktiivselt tegelevad. Kagu-Aasia turismiametid meelitavad külastajaid, lubades just oma riigile-rahvale unikaalset kultuuri ja hulgaliselt tõendeid pikast ja suursugusest – kuningate, dünastiate ja vallutuste – ajaloost. Selleks luuakse inglise keeles kõlavaid ja läbimõeldud rahvusvahelisi turismikampaaniaid nagu „Tai – naeratuste maa”, „Malaisia – tõeline Aasia” või „Lihtsalt kaunis Laos”.^[1.]

1 Inglise keeles kõlavad need loosungid vastavalt „Thai – Land of Smiles”, „Malaysia – Truly Asia” ja „Simply Beautiful Laos”. [ ↵ ]