Читать книгу Kagu-Aasia - Karin Dean - Страница 6

Laias laastus mõõtmetelt Euroopaga võrreldavas Kagu-Aasias on viimase 800 aasta jooksul tõusnud ja langenud arvamatu hulk suuremaid ja väiksemaid võimukeskusi. Kaasaegne kirjandus nimetab neid dünastiateks, kuningriikideks, sultanaatideks, vürstiriikideks, kosmopoliitilisteks kaubanduslinnadeks või hoopiski impeeriumideks. Sadu kordi enam kui võimukeskusi on eksisteerinud erinevatele keeltele toetuvaid kogukondi, külasid ja piirkondi. Mida ütlevad meile aga täna näiteks nimetused nagu monid, šanid, batakid, bugid, ilokanod, tšaamid, tausuugid, minangkabaud, akhad? Need ja ülejäänud tuhanded tavalugejale tundmatud kogukonnad jaotuvad täna tuttavamate Vietnami, Laose, Kambodža, Myanmari (Birma), Tai, Malaisia, Filipiinide, Indoneesia, Singapuri, Brunei ja Ida-Timori vahel. On üksteist riiklikku kogukonda ja kümmekond keelt, ning nendega saab tänastes Kagu-Aasia riikides hakkama. Paremal juhul seostatakse tuhandeid taolisi tundmatuid nimetusi tänaste riikide vähemusrahvuste või -keeltega, halvemal juhul ei kuule me neist aga üldse.

Kagu-Aasia riikide, rahvaste ja ühiskondade kujunemine aitab ilmekalt ja laiemalt mõista, kuivõrd juhuslikku või kunstlikku laadi on täna meie elu igapäevaselt korraldavad riigid. Kagu-Aasia näitab nüansirikkalt, kuidas iseenesestmõistetavalt võetavates riikides peaks pigem nägema sotsiaalpoliitilisi konstruktsioone, mis ajalooliste arengute osana toimivad just tänasel momendil. Samas paljude rahvuste või keelerühmade jaoks on tänased Kagu-Aasia riigid pigem territoriaalsed lõksud, nõudes igapäevast poliitilist ning sageli ka relvastatud võitlust oma kogukonna eluviisi, keele ja kultuuri säilitamise nimel. Et mõista tänaseid ühiskondi, tuleks eelkõige vaadata, kuidas need on sellisteks saanud. Selle mitmetahulise ülesande Kagu-Aasia riikide suhtes on endale võtnud käesolev raamat.

Eesti keelde jõuab Kagu-Aasiast peamiselt ajakirjanduse, interneti ja turismitööstuse vahendusel aeg-ajalt mõni uudis, killuke või kirjeldus. Ingliskeelses kirjanduses paiskub vastu aga populaarsete ajalugude, reisikirjanduse, pikemate uudislugude ja analüüside virvarr, milles võib olla üsna keeruline orienteeruda. Erinevad akadeemilised distsipliinid nagu ajalugu, riigiteadused, antropoloogia, geograafia ja sotsioloogia mõtestavad üksikuid teemasid või piirkondi lahti erinevatest aspektidest lähtudes ning pakuvad piirkonna ajaloo kohta ka üsna erinevaid tõlgendusi. Ajalugu on ruumis nihkuvate keskuste ja keskmängijate lugu, on öelnud filipiinlannast politoloogia professor Miriam Coronal Ferrer, vihjates sellele, et lõviosa ajalookäsitlusi on sisult võimsate valitsejasugude ja võimukeskuste lood. Ent võim, mis nii konkreetsete sündmuste kui ka laiemate arengute käigus on nihkunud ühe kandja käest teisele, ühest paigast teise, pakub ajas tagasi vaatavale ajalookirjutajale mitmeid erinevaid juhtlõngu.

Antud raamat käsitleb sündmusi, arenguid ja protsesse, mis juhtisid tuhandete tundmatute kogukondade jaotumist tänasteks Kagu-Aasia riikideks ja ühiskondadeks, vaadelduna läbi loodud rahvuslike ajalugude ja nendega võistlevate versioonide. Raamat lahkab Kagu-Aasia riikide ja ühiskondade mässulisi ja pöördelisi kujunemismomente ning loodud „rahvusi”, tänaste pealinnade ja provintside vahelisi suhteid, ning kirjeldab erinevates riikides tooniandvaid arenguid. Näiteks Myanmari kui loodusvarade poolest õnnistatud, ent täna Kagu-Aasias ühe vaeseima riigi staatus pole juhus ega ebasoodne olukord, vaid pikaajalise sõjaväelise režiimi tegevuse ja tegemata jätmise tagajärg. Nagu ka Vietnami kiire areng viimastel kümnenditel ja riigile omistatud tulevikupotentsiaal on üheparteilise valitsuse poolt vastu võetud jõuliste otsuste ja poliitika tulemus. Indoneesias asustas ühe mehe 30 aasta pikkune võim ümber miljoneid inimesi tänaseni ulatuvate tõsiste tagajärgedega. Singapur oleks võinud kulgeda väga erinevat rada mööda, muutudes jõukama Malaisia vaeseks ja marginaliseeritud ääremaaks. Filipiinid oma pikema haridusliku ja rahvusliku liikumise traditsiooniga ja demokraatliku riigimudeliga võinuks olla Kagu-Aasias üks majanduslikult-poliitiliselt juhtivaid riike, ent jäävad vaesemaks kui Tai. Tõepoolest, lisaks üldistele mudelitele on iga riigi ja ühiskonna kujunemine olnud ainulaadne.

Loodetavasti aitab see kõik näha ning seega ka hinnata ja austada Kagu-Aasia ühiskondade tänaseid sisemise toimimise loogikaid ning vältida nende maade taandamist kas eksootilisteks, vaesteks, traditsioonilisteks, mustadeks, veidrateks või paeluvateks, sõltuvalt vaataja oma prilliklaaside värvist. Laiemalt peaks antud raamat aga näitama, kui palju tinglikumad on meile koolipingis õpetatud jäikade ja loomulike üksustena esitatud riigid või rahvusriigid ning panema uue pilguga vaatama ka meile omale tuttavamat maailma – sest riigi- ja rahvaloome riiklikud projektid toimuvad ju ka Euroopas, Skandinaavias, Eestis … Otse loomulikult on raamat mõeldud kõigile Kagu-Aasia huvilistele, kes soovivad piirkonna kohta teavet, ent kriitilisemat lähenemist, kui seda pakuvad üldine info ja populaarsed ajalood või vaid uudiseid müüa sooviv ajakirjandus. Kuigi mitte meelelahutuslik ega praktilist infot pakkuv, sobiks raamat kindlasti reisihuvilisele, kes piirkonda ja selle ajaloolisi paiku külastab ning sellega seoses tahab rohkem teada.

Raamatu valmimisele on kaasa aidanud paljud inimesed ja minu isiklikud kokkupuuted mitmete Kagu-Aasia kogukondadega. Idee teostamisse panustasid oluliselt Eesti Humanitaarinstituudis alates 2007. aasta sügisest Kagu-Aasia riikide ja ühiskondade teemadel loetud kursusteks kogutud materjalid. Suurimaks poliitgeograafiks, kes lisaks mu maailmapildi avardamisele oli mulle ka isiklikuks eeskujuks süvitsi erinevate kohalike olukordadega tõtt vaatamises, on minu doktoritöö juhendaja Carl Grundy-Warr Singapuri Ülikoolist. Ta ei nõudnud, et ma istuksin Singapuris ülimugavas kliimaseadmega raamatukogus või kontoris arvuti taga, vaid soosis seda, et ma veetsin oma aja doktorandina Põhja-Tais ja Birma piiridel. Just need tänased territoriaalsed ja sümboolsed äärealad, eemal suurematest võimukeskustest – alati kaootilised ja kuumad, vihmaperioodil lisaks märjad ja mudased –, näitasid, kuivõrd erinevalt on võimalik vaadata ühtesid ja samu sündmusi ning arenguid. Minu pesaks oli ajaloo hammasrataste vahele jäänud Lanna kuningriigi müüride ja vallikraaviga 1257. aastal asutatud pealinn Chiang Mai (jah, see asub tänases Tais!). Minu salakohaks oli aga metsaste mägede vahele peidetud väike piiriäärne katšinite küla, mis rea juhuste tõttu asub küll Birma poole peal rahvusvahelisest Hiina-Birma piirist, ent Katšini Iseseisvusarmee järjekindla poliitika ja relvastatud vastupanu tõttu on 1948. aastal loodud Birma keskvõim sealt jõuga eemal hoitud. Nende paikade „vahele” jäävad paljud teised kogukonnad oma ajaloolise mälu ja suhetepuntraga, mida ma oma üheteistkümne Kagu-Aasias veedetud aasta jooksul põgusalt või sügavamalt tundma õppisin. Viimaste hulka kuuluvad lisaks eespool mainitule ka teatud mägikogukonnad Põhja-Tais, Tai-Birma ja India-Birma piirid, Kesk-Vietnam, malai kogukonnad Lõuna-Tais, unikaalne Singapuri ühiskond ja Bangkok oma segaseltskonnaga. Loodan, et lugeja andestab tõiga, et nii Tai kui ka Birma (ehk Myanmar) võtavad raamatus teistest riikidest veidi enam ruumi – see juhtus märkamatult ning ma ei suutnud ühtluse huvides nende käsitlust lühendada.

Kõike nähtut ja kogetut on mul olnud õnn analüüsida ja arutada koos piirkonnas paiknevate professionaalsete ajakirjanike, diplomaatide, poliitikute ja teiste poliitikat kujundavate inimestega, kelle hulgast soovin tänada kustumatu mulje jätnud isikuid nagu Aung Zaw, Bertil Lintner, Michael Vatikiotis, Tan Sri Razali Ismail, Desmond Ball, Lasi Bawk Wa, Saw David Taw, Lahpai Seng Du, Harn Yawnghwe, Woravit Baru, Lian H. Sakhong ja Leon de Riedmatten. Nemad on alati olemas olnud minu küllap tüütute päringute jaoks. Vestlused tarkade akadeemikutest kolleegidega on suuresti mõjutanud antud raamatus leiduvat ideede ja teadmiste sünteesi. Nendeks on Martin Smith, Ashley South, Mary Callahan, Kyaw Yin Hlaing, Pinkaew Laungaramsri, Nguyên Van Chinh, Maran La Raw, James Sidaway, David Mathieson, Willem van Schendel, Win Min, Sanjib Baruah, May Tan, Jonathan Rigg, Michael Parnwell, Ooi Keat Gin, Muhadi Sugiono, Volker Grabowsky ja Tin Maung Maung Tan. Kagu-Aasiat on aidanud erilisel kombel seestpoolt avada Saowanee Neammai, Panrawee Suriyakam, Vinh Ho Phuoc Le ja Linus Lee. Tohutult palju olen aga õppinud erakordse saatusega noortelt inimestelt, kelle ülimaks sooviks on omandada haridus – mille pakkumises, nagu paljus muuski, on nende eestkostjaks määratud Birma riik häbiväärselt läbi kukkunud. Just nemad, kes kõikide võimsate ajaloo keskmängijate kiuste leidsid tee Tai, Hongkongi, Filipiinide ja India ülikoolidesse – Roi Nu, Yaw Bawm, Doi Ling ja Ja Naw –, ja teised nende sõpradest võitlejad näitavad, kuidas võitjate poolt kirja pandud ajalugu on võimalik väänata ning elu tänuväärsemalt elada, kui seda näeb ette riiklik ajalooversioon.

Pärast Tallinnasse kolimist viisid mind aastatel 2010–2012 Kagu-Aasiasse tagasi Eesti Humanitaarinstituudi uurimistoetus „Etnograafia Hiina-Myanmari piiriruumis: vaidlustatud võim, territoriaalsused ja identiteedid” (2010), sihtfinantseeritav uurimisteema „Kultuurilise paradigma muutused sekundaarse moderniseerumise tingimustes” (SF0130129s08) ning Eesti Teadusfondi grant „Võim, võrgustikud ja identiteedid Birmas/Myanmaris üleilmastumise mõju all” (ETF8618). Euroopa Sotsiaalfondi toetus projektile „TLÜ, TÜ ja TTÜ ühismoodul: Aasia ühiskonnad, majandus ja poliitika” toetas kursuse „Kagu-Aasia riigi-ühiskonna suhted” ettevalmistamist ja lugemist 2012. aastal. Tänan Rein Rauda, Hannes Palangut ja Helen Sooväli-Seppingut jätkuva toetuse ja inspiratsiooni eest. Hindan väga ja tänan Mart Viirandit, Triinu Püvi, Laur Kiike ja Leslie Leinot raamatu käsikirja pikaks veninud valmimise jooksul osutatud väsimatult innustavate sõnade ning ülikasulike kriitiliste märkuste või tähelepanekute eest.

Asendamatu on olnud Peeter Pälli abi Kagu-Aasia kohanimede, keelte ja rahvuste nimetuste kohalike, inglis- ja prantsuskeelsete variantide virvarris parima põhjendatud eestikeelse vaste leidmisel – selle eest suur aitäh. Tänan Tiit Pruulit toetuse ja julgustavate sõnade eest. Märt Läänemetsale olen väga tänulik heade ettepanekute eest nii raamatus oluliste käsituste kui ka konkreetsete mõistete selgemaks väljendamiseks. Kirjastus Varraku mõistev ja koostööaldis suhtumine raamatu ideest kuni ilmumiseni on kogu selle protsessi hoidnud meeldiva, mille eest tänan Maarja Kaaristot, Ulvi Lahesalu ja Marek Tamme, kellele lisaks olen äärmiselt tänulik heade mõtete ja kasulike nõuannete eest. Ilma Janika Vesbergi tähelepanelikkuse ja kannatliku meeleta lõppfaasis poleks raamatul kindlasti tänast kuju ja vormi. Samuti läheb minu tänu toimetaja Malle Kiirendile tähelepaneliku ja konstruktiivse abi eest raamatu teksti viimistlemisel ning lõpututele täpsustavatele küsimustele vastamisel. Loomulikult on kõik võimalikud ebatäpsused või puudused raamatus minu oma süü.

Tänan kõiki sõpru ja tuttavaid, kes annetasid raamatus leiduvad fotod, vastates mu üleskutsele saata „huvitavaid pilte Kagu-Aasiast ilma munkade, templite ja kookospalmidega randadeta”. Soovin tänada venda Tanel Kaasikut, kes oli tähelepanelik reisikaaslane nii Bangkoki, Kuala Lumpuri ja Singapuri linnadžunglites kui ka Põhja-Tais ja Myanmaris, ning järjekindlalt nähtamatu tugi. Soovin tänada väikese Kauri isa, vanaema, vanaisa ja noori tädisid, kes on toetanud ja aidanud maandada tema lõputut energiat ajal, mil emme „vaatas arvutit”. Selle raamatu pühendan oma emale Mare Kaasikule, kes alati kuulas huviga lugusid nii Birma sõjapõgenikest, Tai igapäevaelust kui ka mu sõprade-tuttavate toimetamistest ja käis ka ise Kagu-Aasiat kohapeal kogemas, ent ei jõudnud kahjuks selle raamatu ilmumist ära oodata.

Karin Dean

Tallinn, 2013